Tahan, et mu prillid pole seks, et peita tühje silmi
vaid et hoopis paremini valgust vaadata
kui mu tütar jälgib mind kui veidrat õppefilmi
hea kui päris kõik ei tuleks välja lõigata ...

Dagö
"Isaga Draakonil"

Mulle lihtsalt niiväga meeldib see laul ja tahan selle lemmikread siia, oma "päevikusse" kirjutada.

Algaja aedniku ülestähendusi

Sellel aastal, nagu ka üleelmisel (eelmisel aastal tuli Maibrit ja siis mul muuks mahti ei jäänud) aastal haaras mind kevadel suur peenarde tegemise ja külvamise tuhin. Sellel aastal olin natuke nutikam ja näiteks kurke ei pannud maha, sest neid peab hirmsasti kastma. Samuti loobusin tomatite kasvatamisest lauda ääres, sest ma ei osanud neid võsusid õigel ajal ära võtta ja sidusin ka viletsasti nii et jama kui palju ja tomateid njeetu. Sellel aastal otsustasin kasvatada maitsetaimi, sest kevadel soetatud Anni Arro kokaraamat (mida ülistab ka Kajakas ja mille pärast tuli mul meelde oma põllupidamise saavutustest kirjutada) mõjus väga innustavalt ja lisaks rääkis Anni oma põllupidamisest ka Suvekodu ajakirjas. Niisiis panin ma maha basiilikut, tüümiani, rosmariini (mis ei tärganudki), spinatit, ube, tilli (loomulikult), salatit (loomulikult) ja rucolat. Rucola osutus väga tänuväärseks ja maitsvaks salatiliigiks. Esiteks oli tema esimene, kes kohe tärkas, siis ta kasvas hästi kiiresti ja oli väga omapärase maitsega. Algul oli natuke võõras aga nüüd on minu suur lemmik. Spinati kasvatamine läks sutsu nihu. Ma muudkui ootasin ja ootasin, et millal siis ta kasvatab sellised piisavalt suured lehed, et sööma hakata, aga vahetades laupäeval Vardamooriga spinatikasvatamise muljeid selgus, et spinatihooaeg on ammu möödas, mis tähendab, et minu spinatite kasv lihtsalt pidurdus. Nii et ma ei saa teha seda spinati-oa-kartulil vormi sealt Anni raamatust, mille pärast ma ausalt öeldes ube ja spinatit üleüldse külvasin. Basiilik kasvas aga nii mis mühises ja ma sõin sellest ilusasti isu täis. Ja tilli panin sügavkülma. Ja nüüd, augustiks, on mul sellest põllupidamisest küllalt kah. Võitlen endaga, et seda veel rohida, sest ega eriti enam ei viitsi. Aga ma tean, et järgmisel kevadel on mul taas suur peenrategemise ja külvamise tuhin. Ja katteloori kergitades, et näha, kas ka midagi tärganud on, olen ma lapselikult elevil ja põnevil ja nähes esimesi taimevõrseid plaksutan ja hüppan rõõmust õhku :)

Kodukoht

Käisime täna Keila-Joal Draamateatri "Kodukohta" vaatamas (piletid saime tutvuse kaudu, nagu vanasti!:) ). Ma olen vaimustunud, vaimustunud, vaimustunud.... Fantastiline etendus, koht, näitlejad, kunstniku töö, kõik... Selline tunne, nagu oleks lukuaugust kellegi "päris" elu jälginud. Ohhhh, kuidas mulle meeldis!
Hiljem käisime Olümpia kohvikus ja üldse oli selline äärmiselt idülliline päev :) Uskumatu, et veel hommikul ma olin maal... Kui päevas igasugu asju juhtub, siis aeg nagu veniks ja päev oleks kummmist :)

Maibriti uued riided

Õmblesin Maibritile dressid ja pluusi. Samasuguse pluusi, ainult A-tähega, tegin ka Ingridi polaje Arturile. Riided on väikese varuga tehtud, seega nats pikad ja laiad aga küll Maibrit kasvab.
Kuna aga dressiõmblemise tuhin juba peal oli, siis tegin kodudressipüksid ka Andresele ja minu omad saavad ka kohe valmis. Maibriti ja Andrese dressi lõiked on pärit Ottobrest ja kangad Abakhanist.

Laupäev Haapsalus

Laupäeval käisime Haapsalu Kuursaalis Haapsalu salli päeval. Ja mitte lihtsalt ei käinud, vaid osalesime Ingridiga ka kudumisvõistlusel. Vardamoor oli ka kohal ja ma siis lendasin talle kohe peale ja tegin reaalset tutvust. Oleks nagu vana tuttavat näinud, kuigi silmast silma kohtusime esimest korda :) Lisaks meile osales võistlusel veel igas vanuses nobenäppe, võistluse võitis siiski üks vanaproua Noarootsist, kes oli puha rahvariietes ja kõik. Meie ühtegi auhinnalist kohta ei saanud aga selle eest saime päris palju elamusi ja ausalt öeldes hakkas enne võistlust isegi käsi kergelt värisema :) Ikkagi võistlus ju. Tegelikult oli see päris naljakas üritus - alates pitskübarates prouadest koosneva laulukoori repertuaarist kuni selleni, et üks proua tuli Ingridi juurde ja küsis, et mitmedas klassis ta käib:) Nüüd on mul suur soov ja tuhin isegi üks Haapsalu sall kududa aga pooleli olevaid asju on nii palju, et enne tuleb need kõik ära lõpetada...
Peale võistlust käisime ka Meistrite laadal ja soetasin sealt endale ühe väga laheda käsitööraamatu - "Eesti ristpiste mustrid" 1937. Ja kaks lapsepõlve lemmikraamatut. Mulle ei meeldi need tänapäeva värvilised Bullerbyd ja Blomkvistid ja Õnnelikud Pintsid. Mulle meeldivad just need, mis minu lapsepõlves olid:)
Kokkuvõtteks oli väga tore päev ja mul on väga hea meel, et kohtusin Vardamooriga ja Mardiga:)

Anna asjale uus elu: pluus

Mul oli juba ammu suur soov ise oma pluusile midagi kirjutada-joonistada. Tekstiilivärvidki olid ostetud aga probleem oli selles, et ma ei leidnud kunagi midagi sellist, mida ma tahaks oma T-särgil maailmale öelda. Nii takerdus see T-särgi kujundamine alati ühe ja sama probleemi taha. Nüüd ma aga mõtlesin, et kui ma kohe varsti seda asja ära ei tee, siis kuivavad minu värvid ära. Võtsin esimesest ettejuhtuvast raamatust ühe tsitaadi ja kirjutasin selle pluusile. Pluusi tegin ringi vanast T-särgist, äärtesse ja alumisse äärde õmblesin soonikud. Kirjutamiseks kasutasin trafaretti.

Ühest ja teisest

1. Vaatamata sellele, et minu Novita tellimus on juba lõppenud, saadeti mulle siiski sügise ajakiri. Ja nii ruttu. Tavaliselt oli nii, et ma pidin neile meeldetuletuse saatma ja siis alles sain ajakirja. Ajakiri oli seekord selline keskpärane. Mulle eriti ei meeldi need igavad kampsunid kirjutest lõngadest aga tundub, et Novita pole sellest kirju lõnga buumist veel üle saanud. Siiski leidsin endale kohe ühe kampsuni, mida ma väga vajan :) Ja Maibritile teen sellise valge mütsi. Ja kindad.
2. Sellel suvel tuli mul suur igatsus oma lapsepõlveraamatute järele. Niisiis lugesin kõigepealt taaskord läbi oma suure lemmiku "Värdi". Siis Tjorveni. Ja siis sellise kummalise raamatu nagu "Maaleib". Mulle meelidsid hirmsasti ja meeldivad praegugi sellised "vana aja elust" rääkivad raamatud. Et kuidas elati, mida söödi, milliseid töid tehti. Nii Värdi kui Maaleiva raamatud on just sellise suunitlusega, et tutvustada tänapäeva lapsele meie esivanemate aegset elu. Ja oma lemmikraamatuid võin ma lõputult uuesti ja uuesti lugeda. Peale seda, kui ma olin Tjorveni raamatut seitse korda lugenud, läks arvepidamine sassi. Ma arvan, et nüüd ehk oli üheksas kord seda lugeda:) Ja Värdi raamatki on päris kapsas. (Nüüd aitas kapsastumisele kaasa ka Maibrit, kes raamatu öökapilt kätte sai.) Mu ema ja õde vaatavad mind alati arusaamatult, sest nende arvates on maailmas ju nii palju raamatuid, miks raisata aega ühe ja sama raamatu uuesti ja uuesti lugemisele ...
3. Innustatuna Maaleiva raamatust, kus sündmustik toimub Kihnu saarel, ostsin omale Kihnu käsitöö raamatu. Ilus ja õpetlik raamat. Nagu mul käsitöö raamatuid veel vähe oleks....tellisin Krisost ka Stitch'n Bitch Happy Hooker raamatu. On alles lahe pealkiri sellel raamatul! Aga raamatut veel kätte pole saanud.
4. Enne suvepäevadele minekut käisime Viru keskuses plätusid ostmas. Kuna me olime tulnud maalt ja Maibriti oli pidanud nii kaua paigal istuma, siis mõtlesime ta natukeseks ajaks Väikese Päikese mängutuppa panna. Esimest korda üksinda. Ise sõime seal klaasi taga asuvas kohvikus. Ja täitsa uskumatu... ta ei pannud üldse tähele, et emmet ega issit ligidal pole... muudkui sahmerdas seal ringi ja suhtles teiste lastega. Nii imelik oli teda niimoodi vaadata - minu jaoks ta on ikka veel selline pisike ja õrnake, aga tegelikult juba suur laps. Asja halb pool on see, et tõenaoliselt sai ta sealt endale mingi viiruse külge. Tegelikult ma loodan, et see on viirus, mitte mingi puugihaigus, sest Maibritil on ka kaks puuki olnud. Ühesõnaga on tal teist päeva palavik 38-39... See teeb mind väga murelikuks ja ma püüan kõigest väest igasugu mure- ja pahamõtteid eemale peletada. Aga kui oma laps on haige, siis on see üks suur suur kivi südamel. Loodan, et Maibrit paraneb ruttu ja me saame tagasi maale minna.

Suvepäevadel on maa külmand ja kärss kärnas

Istun siin Nelijärve puhkekeskuse toas, Maibrit magab kõrval, Andres on õues, akna all mürtsub tümps - on Andrese ja veel mõne firma suvepäevad.
Huvitav, kas välismaal ka sellist asja praktiseeritakse? Ma pole küll selline inimene, kes pidusid ja tantsimist põlgaks aga suvepäevade fenomenist mina aru ei saa. Miks nad peavad kestma nii kaua, miks kõik inimesed end siis purju joovad, miks on suvemängude lahutamatuks osaks pallimängud? Ja miks ma pean istuma siin Nelijärve hostelis, mis näeb seest välja selline, nagu ta kunagi sügaval nõukogude ajal ehtiati ainult et hirmus räämas ja amortiseerunud? Tulime siia ja Andres ütles, et "Tere, ENSV!".
Ainukene kord, kui ma suvemängude ajal ühtegi korda Andrese käest ei küsinud "Millal me juba minema hakkame?" oli eelmisel aastal, kui päevad olid Kopra talus ja korraldatud Krista mehe Kalle poolt. Siis olime absoluutselt lõpuni ja kahju oli ära minna. Sest sellist head nalja ja mõnusat meelelahutust tavaliselt ei kohta, lisaks oli Kopra talu ööbimisvõimalused üle keskmise.
Kuna me oleme nüüd lapsega, siis võimaldatakse meile öömaja, muidu on suvepäevade lahutamatu osa ka telgis magamine, mis pakkus mulle rõõmu vaid lapsepõlves. Kuigi tänavu oleks telgis vist isegi parem...
Kas ma tõesti olen nii erinev keskmisest inimesest või on teised lihtsalt viisakad ja ei vingu?
Ainuke tore asi suvepäevade juures on see, et kohtab Andrese kolleegide abikaasasid ja nende lapsi ning saab pisut mõnusat juttu puhuda. Aga kuna mul siin suuri sõbrannasid pole, siis kaua sa ikka jutustad?
Õnneks on siin wifi ja mul on kudumistöö ja lugemine kaasas.

Hoopis teisest teemast - kuulsin raadiost sellist lugu, nagu Rahutu Tuhkatriinu (selle loo pealkirja sain küll hiljem teada) ja kuidagi niiiiii tuttav oli ja siis laksas, see on ju Levoton Tuhkimo! Tuli selline suur Dingo igatsus peale et esimese asjana panen kodus Dingo plaadi peale!

Pildikesi suvitajast

Karuke

Ammu juba tellisin endale sellise toreda raamatu, nagu "The Knitted Teddy Bear". Siiani imetlesin vaid pilte aga nüüd otsustasin ühe karukese Maibritile ka valmis teha. Tegu on minu esimese kootud mänguasjaga ja ligidalt, isegi kaugelt, vaadates on seda näha ka. Ütleme nii, et raamatus oli see "Snowflake" -nimeline karukene küll palju ilusam, aga loodan, et Maibritile meeldib ka see esimene pusserdis. Igal juhul, varsti tahaks järgmise karuteo ette võtta:)