Algaja aedniku ülestähendusi

Sellel aastal, nagu ka üleelmisel (eelmisel aastal tuli Maibrit ja siis mul muuks mahti ei jäänud) aastal haaras mind kevadel suur peenarde tegemise ja külvamise tuhin. Sellel aastal olin natuke nutikam ja näiteks kurke ei pannud maha, sest neid peab hirmsasti kastma. Samuti loobusin tomatite kasvatamisest lauda ääres, sest ma ei osanud neid võsusid õigel ajal ära võtta ja sidusin ka viletsasti nii et jama kui palju ja tomateid njeetu. Sellel aastal otsustasin kasvatada maitsetaimi, sest kevadel soetatud Anni Arro kokaraamat (mida ülistab ka Kajakas ja mille pärast tuli mul meelde oma põllupidamise saavutustest kirjutada) mõjus väga innustavalt ja lisaks rääkis Anni oma põllupidamisest ka Suvekodu ajakirjas. Niisiis panin ma maha basiilikut, tüümiani, rosmariini (mis ei tärganudki), spinatit, ube, tilli (loomulikult), salatit (loomulikult) ja rucolat. Rucola osutus väga tänuväärseks ja maitsvaks salatiliigiks. Esiteks oli tema esimene, kes kohe tärkas, siis ta kasvas hästi kiiresti ja oli väga omapärase maitsega. Algul oli natuke võõras aga nüüd on minu suur lemmik. Spinati kasvatamine läks sutsu nihu. Ma muudkui ootasin ja ootasin, et millal siis ta kasvatab sellised piisavalt suured lehed, et sööma hakata, aga vahetades laupäeval Vardamooriga spinatikasvatamise muljeid selgus, et spinatihooaeg on ammu möödas, mis tähendab, et minu spinatite kasv lihtsalt pidurdus. Nii et ma ei saa teha seda spinati-oa-kartulil vormi sealt Anni raamatust, mille pärast ma ausalt öeldes ube ja spinatit üleüldse külvasin. Basiilik kasvas aga nii mis mühises ja ma sõin sellest ilusasti isu täis. Ja tilli panin sügavkülma. Ja nüüd, augustiks, on mul sellest põllupidamisest küllalt kah. Võitlen endaga, et seda veel rohida, sest ega eriti enam ei viitsi. Aga ma tean, et järgmisel kevadel on mul taas suur peenrategemise ja külvamise tuhin. Ja katteloori kergitades, et näha, kas ka midagi tärganud on, olen ma lapselikult elevil ja põnevil ja nähes esimesi taimevõrseid plaksutan ja hüppan rõõmust õhku :)