Ratatouille

Ma käisin täna kinos. Üksinda. Ratatouille vaatamas. Oli üks äärmiselt lahe film! Natuke tobe on muidugi üksinda omaette kinos naerda, eriti, kui sinu naaber väga morn on, aga noh, elasin üle. Ja inspiratsiooni sain filmist muidugi kuhjaga. Peale kino suundusin kohe toidupoodi ja hakkasin arutult igasugu häid asju ostma. Kuna ma olin inspiratsioonist nii tulvil ja erutunud, ei suutnud üldse poes mõtteid koondada ja ostsin niisama head parmesani ja virsikuid ja toorsuitsusinki ja tüümiani ja... Kodus keerasin endale kohe ühe salati kokku...
Ja ohhhh.... küll ma annaks palju et saaksin olla pisike rotike ühe tõelise koka mütsi sees ja vaadata kuidas ta kokkab... Ja siis ma tahaks, et oleks üks mõnus ja hügieeniline turg, kust saaks värsket ja kvaliteetset toorainet... Ja siis ma tahaks kohe praegu olla prantsusmaal mõnes heas restoranis. Või Itaalias :) Unistused...
Aga kui filmis kõlas mõte, et kõik võivad kokata, siis minu põhiline moto on, et pole halba toitu, on halvasti tehtud toit. Näiteks. Kui me Andresega tutvusime, siis ta teatas kohe, et tema mingeid juurikaid küll ei söö, peale kartuli muidugi. Et lapsepõlves topiti ja jube oli. Kui ma siis mõne aja pärast sain teada, et nende peres tehti ühepajatoitu nii, et pandi kõik juurikad korraga rohkesse vette keema ja keedeti pehmeks, siis ma mõistsin teda. Ma ka sellist asja ei sööks. Meil tähendas ühepajatoit seda, et juurikaid hautati rohkes võis. Vett pandi ainult tilk, kui oli põhjakõrbemise oht. Ja tasapisi harjus Andreski juurikatoite sööma. Sest ta ütles, et see minu ühepajatoit pole üldse nagu ühepajatoit. Mõned nädalad tagasi "moorisin" rohkes võis noori porgandeid. Lisasin ainult soola. Vaatamata sellele, et lõunaks olid peale porgandite veel "mooritud" veiseliha, kartul ja värske salat, ütles Andres, et kõige parem asi lõunasöögis on need porgandid. Seda ütles Andres, kes kümme aastat tagasi resoluutselt keeldus mingisugustki kuumtöödeldud juurikat söömast.
Ja kuna jutt on niikuinii juba väga laiali valgunud, siis ühest unistusest veel - unistan kasvuhoonest :) Ja paljudest peenardest ja korralikust sõnnikust ja rohkest vabast ajast :) Et saaks ise oma toitu kasvatada ja et saaks jälle tunda õiget tomatimaitset. Ja et lapsed näeksid, kuidas ühest väiksest seemnest võib kasvada suur kõrvits. Aga peale saagikoristust ihkab süda jälle linna. Toida hunti palju tahad, ikka vaatab metsa poole :) Linna poole siis :) Ja kevadel maa poole. Sellest tulenevalt on minu kõige suurem unistus, et ma suudaksin aastaläbi maal rahulikult elada, ilma et kibeleks kinno-kohvikusse-poodi. Huvitav, kas ma kunagi saavutan selle sisemise rahu ja tasakaalu, mida aastaringne maal elamine nõuab?
Tegelikult tahtsin sellest kirjutada, et tore film oli :) Aga tuli jutt nagu ühepajatoit või siis ratatouille :)

Ülestähendusi

• Pühapäeval käisime Andresega A Le Coq Live kontserdil Haapsalus. Lapsed ja lutipudeli jätsime ema juurde ja läksime kahekesi. Väga imelik oli. Natuke nagu tühi tunne, pidevalt oli selline tunne, et kus lapsed on. Aga mõnus oli ka. Kontsert meeldis väga (kui harva käia, siis pole nõudmised nii kõrged), seisime peaaegu lava ees ja laulsime kaasa ka :) Aga kui me väravast sisse läksime, siis sattusime väga paljude noorte inimestega korraga minema (muidu oli kontserdil ka vanemaid) ja ma tundsin ennast vanana:) Vaatasin, et alt laienevad püksid on täitsa out, kõigil olid kitsenevad. Ja piretjärvise tukk polegi enam ainumõeldav soeng noortel tüdrukutel, sellist räsitud pungielementidega soengut kohtas päris tihti. No ma ei näe ju tavaliselt korraga nii palju noori... Aga ema sai lastega hästi hakkama, Sander magas kella kaheksast kuni üheteistkümneni... vahepeal tõi ema vankri tuppa, sest õues läks juba pimedaks. Ja mina ütlesin talle, et ega ta üle poole tunni ei maga õhtul :) Oli väga mõnus väljas käia. Värskendav.
• Ostsin Maibritile Muumi dvd. Ma pole ise kunagi Muumioru lugusid lugenud ega multikat näinud. Seetõttu oli mul väga raske vastata Maibriti küsimustele, kui ta oma Muumi raamatut vaatas. Sest Sniffi liiki on väga raske tuvastada, ja hatifnotid on ka täitsa arusaamatud tegelased. Nüüd ma tean tänu multikale aga kõiki neid tegelasi. Ja peab tunnistama, et väga mõnus multikas on. Vaatasin koos Maibritiga. Vahepeal, kui ta seletama hakkas, ütlesin, et tasa-tasa, emme ei kuule mis nad seal räägivad :) Ja nii põneva koha peal lõppes ära, et esimesel võimalusel ostan järgmised osad :)
• Mul on juba mitu aastat voodipesud pesumajas käinud. Täna mõtlesin, et peseks siis ise, kuivataks õues jne. Aga kohe, kui ma hakkasin pesusid kuivama riputama, meenus mulle, miks ma ei taha kodus voodipesusid pesta. Täiesti võimatu on märga 2,2x2,2 m tekikotti nii käsitseda, et see maha ei läheks. Selline õudne mässamine et oh ja ah. Nii et mina jään pesumaja kliendiks edasi. Mis sest, et õues tuleb pesule hea lõhn...
• Maibrit vaatas Sandri nokut ja hüüdis imestunult "Tital on saba!"
  

Seelik ja kleit

Et mu õmblusmasin ja õmblusoskused päris rooste ei läheks, siis vahest ikka õmblen ka natuke. Kahjuks on õmblemine, erinevalt kudumisest-heegeldamisest, korraga palju aega nõudev töö. Ei saa 15 minuti kaupa õmmelda. Seega pole praegu üldse õmblemiseks sobiv eluperiood. Aga kui öö õmblemiseks ohverdada, siis midagi väikest ikka saab tehtud.
Endale õmblesin seeliku, sest see kangas mulle nii väga meeldis ja pika seeliku igatsus oli ka. Vaatamata sellele, et kangas ise oli niigi libe ja langev otsustasin paanid veel ka viltu riidest lõigata. Mina, kes ma vihkan viltu riidest õmblemist. Lõikamise peale kulus sama palju aega, kui õmblemise peale. Aga kanda on ka selle eest palju mõnusam.
Maibritile tegin pluusi, mis kujunes kleidiks.

Baudelaire sokid

Poleks osanud iial arvata, et ka mina saan endale sokikudumispisiku. Aga sain. Ja saan aru, miks inimestele meeldib sokke kududa palju rohkem kui nad neid vajavad. Sest sokke on nii mõnus kududa. Selline paraja mahuga töö, ei jõua veel ära tüdineda, kui juba on valmis. Eriti tore on kududa mittetavapäraseid sokke.Knitty Baudelaire sokid tundusid eriti ahvatlevad. Ma pole kunagi alustanud soki kudumist varbast, pole kunagi teinud lühikeste ridadega kanda, pole kunagi kudunud pitssokke, pole kunagi kudunud sokke õpetuse järgi. Nüüd on kõik see järele proovitud. Ja uued, küll rahvuslikud, sokid on juba varrastel :)Tehniline info:
Lõng: Fortissima Socka
Vardad: nr 2
Õpetus: Knitty

Lapitööde näitus Haapsalus

Minu üks lemmikutest:

Minu üks suurtest lemmikutest (autor Anni Kreem):


Minu kõige suurem lemmik:




Marja Matiiseni töö:
Tekk peamiselt meeste särkidest (vähemalt mulle tundus nii):

Laadaostud

Laupäeva veetsime Haapsalus. Oli imeilus ilm ja Valge Daami Päevad ja linn siginat-saginat täis. Meie sooviks oli lihsalt linnas jalutada, laadal käia ja lapitööde näitust külastada. Alguses olime perega ja emaga koos, lõunapaiku läks Maibrit issiga lõunauinakut tegema ja me jäime ema ja Sandriga peale väikest jäätisekokteili-suhkruvati pausi edasi laadatama.
Lapitööde näitus oli väga inspireeriv, sellest teen eraldi postituse.
Laat oli ahvatlev. Õnneks oli hiinakraami müüjaid üsna vähe. Avastasin endas uue joone - selleks, et ma midagi ära ostaksin, peab see lisaks ilusaks olemisele ka Eestis valmistatud olema. Eesti meistrite poolt tehtud asjad on kuidagi armsamad ja soojemad. Tegelikult läksin laadale kindla sooviga osta endale korv. Laadal polnud aga mitte ühtegi korvimüüjat. See ei takistanud mul aga kõvasti rahakotti kergendamast.
Konkurentsitult parim ost oli nukk Maibritile. Ilus-armas, maitsekas, korralikult tehtud, Eestis tehtud, ideaalne nukk. Ma olin nukuleti juures nii vaimustunud, et ema kahtlustas, et ju ma selle nuku ikka endale ostan, mitte Maibritile :)Tore leid oli ka pildiraami müüjad. Pidavat olema alles alustav ettevõtmine. Idee on lihsalt teha ilusaid pildiraame lastele. Eestis tehtud ja käsitsi maalitud. Väga nunnud olid.Üks tore tädi müüs väga lahedaid lapipalle. Arvestades töömahtu, siis andis ta need peaaegu muidu ära. Selletõttu ostsin ka veel temalt ühe vardakoti. Missioonitundest :)Ema kinkis lastele väga armsad nagid.Ja taas tõdesin, et minu lemmikud on sellised kauplejad, kes teevad ühtse stiiliga, läbimõeldud ning korraliku kvaliteediga asju. Need letid, kus müüakse kõike segamini, eriti ligi ei tõmba.
Oli taas üks tore päev. Ainult kohvikusse ei jõudnud. Selle asemel tegi ema imehea lõuna.

Sandri sünnipäev - kaks kuud

See on vist seaduspärasus, et esimesest lapsest tehakse tohutult pilte, tähistatakse igat võimalikku tähtpäeva ja külvatakse mänguasjadega üle. Järgmise lapse puhul ollakse aga hoopis tagasihoidlikumad. Ja veel järgmisega veel tagasihoidlikumad jne. Meil on küll nii, et Maibritist on meeletu kogus titepilte, Sandrist aga palju vähem. Sünnipäevi oleme nüüd küll mõlemal korral tähistanud, aga ise me enam mänguasju küll ei kingi (niikaua kuni ta ise sellest veel suurt aru ei saa). Kingitusteks sai ta esimeseks sünnipäevaks tudukombe ja teiseks tordi. See on vist rohkem nagu lapse mõnitamine, eks.
Aga Sandri teist sünnipäeva tähistasime vägevalt. Sõbrannad arvasid selle heaks põhjuseks olevat, et külla tulla ja võeti kaasa kõik omad ja peaaegu-omad lapsed. Saabus Krista koos Ketlini, Keit-Liisi ja Helenaga, tädi-Helena koos Genevraga. Kohapeal olid juba tädi Anni ja onu Inno. Hommikul isegi laulsime ja issi käis koos Maibritiga lilli korjamas. Päeval käisime rannas ja julgemad tüdukud käisid ka ujumas. Tuul oli rannas selline, et äärepealt oleks kõrvad minema puhunud. Kogu rand oli surfajate päralt.
Tagasi jõudes oli lastel kõhud nii tühjad, et terve pakk viinereid läks loosi enne kui me oma kreeka piruka valmis saime. Õhtul, kui kõik olid ära läinud, tundus maja nii vaikne. Ja väsimus oli nii suur, et vaevalt viitsisin hambaid pesta. Oli tore päev :)


Õde korjas issiga Sandrile lilli
Musi ka
Kalli ka
Tädi ja onu kinkisid Sandrile unepadja
Sõbranjed-kohvitantedPildilt puuduvad issi (teeb pilti) ja Keit-Liis (avastab maailma) ja Sander (magab)

Karupoeg

Raamatututvustus

Taas ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja tellisin endale mõned käsitöö-raamatud. Kui heegeldamiseks-kudumiseks aega pole, siis ma vähemalt vaatan ilusaid raamatuid ja unistan :)


Amazonist tellisin Sasha Kagan'i "Crochet inspiration". Selle raamatuga olen ma väga-väga rahul. Palju igasuguseid mustreid-motiive-lilli, korralikud fotod ja mis eriti hea - mustrid on skeemidena. Mulle meeldib see, et raamatus on palju põnevaid heegelpindasid, mida mu olemasolevates heegeldamise raamatutes ei olnud. Kasutatud on minu jaoks täiesti uusi võtteid ja tehnikaid. Ja palju igasuguseid heegeldatud lilli on ka. Ühesõnaga - ma olen äärmiselt rahul selle raamatuga.Kuna ma olen hetkel nakkunud heegeldamispisikusse, siis tellisin ka teise heegeldamise raamatu, The New Granny Square. Kaanepilt innustas tellima. Vaatasin mööda vähestest tärnidest, mis see raamat lugejate poolt saanud on. Ja raamat osutuski kergeks pettumuseks. Fotod ja kujundus ei tekita erilist soovi seda raamatut vaadata. Siiski leidub ka seal armsaid motiivikesi.
Rahva Raamatust otsustasin tellida Nancy Bush'i "Folk Knittng in Estonia". Olin seda kunagi poes näinud-vaadanud aga polnud raatsinud ikkagi tookord osta. Pealegi tundus mulle nii kummaline, et ma pean tellima USA-st ameeriklanna poolt kirjutatud raamatu eesti käsitööst. See peaks ikkagi vastupidi olema... Olles nüüd aga raamatuga tutvunud, leian, et mõnes mõttes on isegi hea, et mitte-eestlane on selle raamatu kirjutanud - ta näeb asju pisut teisiti ning tõelise ameeriklasena oskab ka meie käsitööd ülistada. Ükski eestlane tõenäoliselt nii vaimustunult meie käsitööst ei kirjutaks.
Aino Praakli Setu kirikinda mustrid polnudki aga raamatud, vaid hoopis voldikud. Olid ka kahtlaselt odavad. Aga mustrid on ilusad selle eest. Nüüd pole muud, kui aga kindaid-sokke kuduma. Jõulud pole ju ka enam mägede taga.
Lisaks tellisin ka Eesti suvekodude raamatu, mis on tõeline maiuspala. Pole veel jõudnud sinna süveneda, aga kindlasti saan sealt nii mõnegi hea idee ärandada. (Triibik, kas Sul ikka on see raamat? :)) )

Kõige parem rabarberikook

Ükskord õde tegi seda kooki ja ütles, et kui mulle see kook ka ei maitse (ma olen hirmus valiv kookide suhtes), siis ei oska tema enam küll ette kujutada, mis mulle üldse maitseks. Tõesti, see kook mulle maitses, vaatamata sellele, et oli rabarberikook, mis pole just minu lemmik. Nüü olen seda kooki paari kuu jooksul vist kuus korda teinud ja alati saab ta nii kui niuhti otsa. Suussulav ja imelihtne teha. Loodan, et ka marjadega tuleb hea, sest rabarbereid ju sügiseni ei jätku.

Lihtne rabarberipirukas (Rabarberikoogid ja -magustoidud)

Tainas:
150 g võid
3 dl jahu
näpuotsatäis soola
3 sl vett

Täidis:
300 g tükeldatud rabarbereid
1 tl kaneeli
2 muna
1,5 dl suhkrut
30 g võid
1 sl jahu
pealepuistamiseks tuhksuhkrut

Näpi või, jahu ja sool purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sõtku tainaks. Suru tainas vori põhja ja äärtele. Küpseta 200 C juures 10 minutit.
Lõika rabarberid 2 cm tükkideks ja kata nendega koogi põhi. Puista üle kaneeliga (see koht läheb mul alati meelest ära, seega puistan peale, nagu pildiltki näha, aga otse rabarberitele on palju parem). Sulata või. Vahusta munad ja suhkur, lisa sulavõi ja jahu. Vala segu põhjale ja küpseta veel 25 minutit. Puista üle tuhksuhkruga.

Pildikesi

Postkastid
Rookatusetegu
Karikakar, minu lemmik
Noarootsi kirik ja lambad
Lambad
Vanaema tegi Maibritile pärja
Maibrit meie suure kivi peal