Kõigest, mis lume ja suve alguse vahele on jäänud

Mul ei ole ühtegi konkreetset vabandust, miks on viimane postitus ajast, mil veel lumi maas oli. No lumi oli ju kaua ka maas, veel aprilli algul sõitsin mööda jääteed Noarootsist Haapsallu :) Aga nüüd tuleb siis  üks pikk-pikk postitus vahepeal toimunust. Ma ei julge lubada, et edaspidi usinam postitaja olen, aga loodan väga, et see nii siiski oleks, sest vaatamata sellele, et blogindus hakkab vist vaikselt hääbuma, tahaksin enda oma ikka edasi pidada :) 

Aga mis me siis teinud oleme vahepeal.... Et viletsamad asjad kohe ära mainida, siis aprilli lõpus juhtus nii, et kõrvapõletik külastas korraga (tunnise vahega!) mõlemaid lapsi ja esimesel mail palusin Andrest mind Haapsalu emosse viia, et minu diagnoositud põskkoopapõletik ametliku kinnituse saaks. Saigi paraku. Olgu öeldud, et mu lastel polnud selle kevadeni veel kordagi elus kõrvapõletikku olnud, minul oli põskkoopapõletik kunagi algklassides. Nii et midagi uut.

Esimene mai on meil ju see kohtumise aastapäev ja piknikupäev muidu, aga kuna ma emost kohe apteeki läksin ja autos juba esimese AB hinge alla sain ning mu enesetunne oli üsna vilets, siis polnud juttugi piknikust või traditsioonilisest veinikesest. Sõitsime siis lihtsalt kodu lähedale Dirhami sadamasse, et oleks ilus vaade, ja sõime autos oma piknikusaiakesed ära :) Veini jätsime ootele. 

Siis varsti tuli Maibriti sünnipäev, mis sel aastal oli emadepäeval. Nii et soovisime siis teineteisele õnne :)  Maibrit sai kaheksa aastaseks ja soovis sünnpäevaks endiselt mänguasju - nii armas.  Kuna lastesünnipäeva õigel päeval ei saanud teha, sest sünnipäevaüllatus ei saanud sellel päeval tulla, läksime Maibriti sünnipäeval Nõva randa piknikule. Ilm oli kenake, mitte üleliia soe, aga päikesepaisteline. Lapsed said joosta ja puu otsa ronida, nii et kõigil oli tore. 

Siin soovitakse minule õnne. Ja mul on jah sellised tudukad. Sõbranna Marju kinkis :)

Nõval 

Nagu ka eelmisel aastal, nii otsustasime nüüdki pidada Maibriti lastesünnipäeva koos klassivenna Ukoga, kuna nad on sündinud samal päeval (ja samas sünnitusmajas). Otsustasime Uko emaga, et kutsume üllatuskülalise ka - mustkunstniku. Leidsime mustkunstnike liidu kodukalt kenasti noore võluri, kel ka lasteprogramm olemas. Ja uskumatu, kuidas lastele see meeldis! Oli tõesti väga hea kava. Maibrit ütles pärast, et see oli kõige ägedam sünnipäev üldse, ja küll oli tore kaheksaseks saada! Andres oli peo ajal tööl, nii et mõned Uko ema tehtud telefonipildid:

Sünnipäevalastel oli võimalus ka ise kaasa lüüa, kuigi kõik oleks seda väga tahtnud.

Lapsed olid hoos.

Palle võeti välja ka Maibriti kõrvast :)

Järgmine tore üritus oli Muuseumiöö. Läksime jälle Iloni Imedemaale. Seal oli taaskord üks tore mäng, kus pidi igasugu ülesandeid lahendama. Näiteks lugema kokku kõik koerad, kes on galerii väljapanekus. Lugema kokku trepiastmed jne. Mina ei tea, mis selle Iloni Imedemaaga on, aga alati, kui ma seal käin, tunnen end pärast nii tohtult hästi. Hea aura ilmselt.

Lugesime kõik mitu korda trepiastmed üle ja iga kord saime ise numbri :)

Lapsed said Karlssoni pesulõksu meisterdada.

Otsime koeri.

Jushuslikult läksime mööda ka sellel päeval avatud Hapsal Dietrich kohvikust ja astusime sisse. Olen seal nüüd vist viis korda käinud, väga ilus koht. Ma ei ole nende soolaste toitude fänn, aga selle koha interjöör ja hea atmosfäär kutsuvad ikka tagasi. 

Siis tuli Sandri sünnipäev. Sander sai kuue aastaseks. Õigel päeval tulid sõbrad külla. See oli Sandril esimene kord täitsa oma sõprade sünnipäev pidada. 

Õnnesoovimine on meie voodis, kuna Sander jätkuvalt rändab öösel või varahommikul oma voodist meie voodisse.

Ega siis Sander ainult lasteaialastega piirdunud. Tema kutsus ikka koolilapsi ka :)

Ja et sünnipäevad ikka korralikult tähistatud saaksid, siis pidasime veel ühe ühise sünnipäeva ka, kuhu tulid kõik sõbrad ja sugulased. Planeerisime küll õuepidu, aga vihma sadas, nii et söömine toimus toas. Aga Andrese korraldatud aardejaht oli siiski õues. Õnneks selleks ajaks jäi vihm järgi ka.

Nagu näha olid ka täiskasvanud päris hoos selle aardejahiga.

Kaks võistkonda, kollased ja sinised, kohtuvad põllul nagu Ameerika jalgpallis :)

Mitu pead on ikka mitu pead.

Issi kukil istunud Johan sai ka elamuse. Niimoodi joosta juba iga päev ei saa!

Kividest tuli õige sõna kokku panna.

Lõpuks tuli aare ikka labidaga maa seest välja kaevata.

Aare käes, ruttu finišisse!

Higised, aga õnnelikud.

No mis seal on siis? Eks ikka hõbe ja mündid :)

Siis tuli Läänemaa Tantsupidu. Seekord tantsis Sander. Meie lasteaias on väga ettevõtlik muusikaõpetaja, kes õpetab lastele kõik tantsud selgeks ja nii nad igal aastal tantsivad. See on nii väga tore!

Maibrit oli sellel aastal kisakoori rakendatud.

Elagu Noarootsi! Hurraa!

See on jah Noarootsi lipp.

Tantsuhoos. Õpetaja liigutusest tundub küll, et aeg on juba uusi liigutusi teha, aga hoog ei rauge :)

Meie Noarotosi poiss.

Ja lõpuks jõuangi tänasesse päeva väja. 20. juunil tähistasime Andresega meie kümnendat pulma-aastapäeva. Käisime sellel puhul kohe väikesel puhkusereisil Vihula mõisas. See on nii uhke ja ilus koht, et kohati oli tunne, nagu oleks kuskil filmis. Kõik oli nii vuntsitud ja viimistletud, et aina vaata ja imesta. Hooneid, mis kõik viimsenin korda tehtud, on seal üle kümne. Kõik teed ja pargid ja kingitustepood ja söögikohad. Tõesti ilus koht, ainukeseks miinuseks on hinnad, mis on üsna krõbedad. Ühtegi spa-teenust ma küll ei raatsinud võtta, aga restoranis ikka käisime söömas. Toidud olid väga head, vaid ühte korralikku barista-koolitust on neil veel vaja. Muidu oli kõik tip-top.

Meie ööbisime pruutpaari sviidis. Seal olid palkseinad ka, nii et väga kodune. Meil oli ka oma väike terrass, kus saime hommikust süüa (sest ma ju nii vara ei tõuse, et sinna ettenähtud hommikusöögile minna :))) ja see oligi selle toa juures kõige kihvtim asi.

Lisaks mõisapargis jalutamisele tegime ka ümbruskonnale tiiru peale, sest Lahemaa on ju minu lapsepõlvemaa.

Altja kivihunniku juures. Sinna olen ikka palju kive visanud.

Altja paadikuurid

Kindlasti on mul samast kohast ka diapositiiv, kus ma ise olen põlvikutega ja palju noorem :)

Meie terrass. Nagu näha, jõime oma piknikuveini hoopis pulmapäeva eelõhtul ära :) Muidu meist sellist veinipilti on peaaegu et võimatu teha, sest me lihtsalt pole erilisied veinisõbrad. 

Jälle meie terrass.

Olgu siinkohal esitletud ka minu uus seelik. Lõike tegin ise (õpetus on muidu ka Käsitööpäevikus). Otsustasin teha nelja paaniga ja kasutasin kangast kahe seelikupikkuse jagu. Kangas on sama, mis Andrese pluusil.

Seal oli kõik viimseni ära timmitud, ka kingitused.

Vesiveski.

Mõisa alleel.

Üks kohalik kiisu tundis end seal mõisas väga hästi. Pidavat olema lähedal asuvast talust, aga kuna ta saab mõisas nii palju tähelepanu, siis käib seal mõisakassi tegemas :) Meile otsustas ta saatjaks olla, nii tore.

Täiesti võrratu triibik! 

Kui kuskil on kiik, siis ei saa ma kuidagi kiikumata jätta. 

Mantel Maibritile.

Sellel pildil pole tegelikult seost jutuga, aga panen selle siia lihtsalt meenutuseks 2013 aasta aprilli igikeltsast.

Viimasel ajal olen lugenud blogipostitusi, mis paljastavad "tegelikku elu" :) No et pildistatakse segamini tube (mis ei saa minu oma lähedalegi, olgu öeldud) ja näidatakse, et tegelikult on ka blogipidaja normaalne inimene, kellel ei ole kogu aeg toad korras. 

Ei, need postitused pole ärgitanud mind mu oma tolmurulle ja pruunikaks tõmbunud kraanikaussi pildistama. Aga minule saadetud kirjadest ja kommentaaridest olen aru saanud, et blogi põhjal on minust jäänud malbe ja korraliku inimese kuvand, kellel kõik õnnestub ja üleüldse on kõik nii idülliline :) Muidugi see nii ei ole, aga ma pole seda kuvandit teadlikult kujundanud. Mulle lihtsalt ei meeldi kirjutada negatiivsetest asjadest, sest kirja panduna saaksid nad nagu võimu juurde ja jääksid siia alatiseks meeldetuletuseks. Ma pigem püüan need asjad ära unustada, nii hästi kui suudan. Seetõttu ma tavaliselt ei taha siin eriti vinguda ega halada. Ja võin kinnitada, et vaatamata sellele, et ma tunnen end puhtas kodus imehästi, haaran lapi järgi tavaliselt alles siis, kui olukord juba asotsiaalseks muutub. Sest kui ma tegeleks kodu puhtana hoidmisega, siis vaevalt ma eriti käsitööd jõuaks teha. Aga see selleks.

Nii pikk sissejuhatus oli tegelikult selleks, et allpool esitletav õmblustöö on näide sellest, et alati ikka kõik ei lähe nii, nagu ette kujutad.

Kõigepealt alustasin  hoopis oma Riiast ostetud kanga realiseerimisega, aga kuna see jäi ootele, kuniks ma oma emaga kohtun ja proovi saame teha, aga õmblemistuhin oli suur, siis otsustasin õmmelda vahepeal valmis Maibriti mantli, mille tarbeks kangas oli juba eelmisel talvel ostetud.
Võtsin Burdast (11/2010, pilt allpool) juba ammu plaanitud lõike ja asusin aga hoogsalt õmblema. Burda lõikeid ma üldiselt usaldan ja esialgsed mõõtmistulemused kinnitasid, et mantel saab paras ja nii ma optimistlikult aga õmblesin.
Paraku poolvalmis mantlit selga proovides tuli tõdeda (ja seda kinnitas ka Andres, kellele me murelikult hiljem oma mantlit demonstreerisime), et selliste kroogetega mantel teeb Maibritist heinakuhja meenutava tegelase. No ta oli ikka üsna koomiline, pisut meenutas ka lapsi mingist kaugest ajast, siis kui kõik tahtstid meelega hirmus puhvis olla, aga ma praegu ei hakka sajandit otsima. No mis siis teha? Taskud olid mul juba valmis tehtud, samuti riidega pööratud nööpaugud pealisriide poolt tehtud. Ei jäänud muud üle, kui nööbiliistu juurde õmblus teha ja liigne kangas eemaldada. Selja peale tuli vastandvolt.



Ma ei tea, kas nende mainpulatsioonide tagajärjel või siis oligi see selline veider lõige (või oskamatu õmbleja), aga lõpuks jäi valmis mantli hõlmad ikkagi turritama. Ema soovitas mul neid pressida, aga ausalt öeldes läks see mul vahepeal meelest ja tuli jälle meelde, kui ma neid pilte vaatasin, mida Maibrit ja Andres käisid õues tegemas. Siin on veel üks tõehetk - kui ma oleks ise juures olnud, oleks natuke ilusamaks asja sikutanud, aga kuna mina sain alles siis löögile, kui piltide valimiseks läks, siis ainuke kohendus oli see, et ma ei valinud neid kõige turritavama hõlmaga pilte. Ilmselt tuleb jälle pressimislapp ja triikraud kätte võtta. Minu ema jutt, et pressimisega võib õige kanga puhul imet teha, vastab üldiselt tõele, aga kahjuks kehtib see rohkem tema enda puhul, sest ema oskab tõesti kõik turrid ja muksud sisse pressida :)



Siis veel selline tähelepanek, et lapse mantli õmblemine ei erine mantli õmblemisest täiskasvanule. Lihtsalt õmblused on lühemad. Kuna ma pole ammu lastele midagi korralikku teinud, olin jälle imestunud, et juba nädal otsa õmblen, aga ikka mantel valmis ei saa. Muidugi ma ei õmmelnud täistööpäevi, aga kõik need riidega pööratud nööpaugud, riidega kaetud nööbid (Saanas teha laskmine oleks olnud antud juhul ülikeeruline logistilne ülesanne, nii et otsustasin pigem ise nõeluda), põõnad, tripid ja õlakud - need võtavad ikka palju aega.
Kõige rohkem olen ma rahul varrukatega. Eriti selle osaga, kus nad kehaosaga kokku saavad :) Ma pole terminites eriti tugev (kui Eesti Naist tegin, siis õmblemistööde terminoloogia osa konsulteerisin alati emaga enne lälbi - jälle üks alasti tõde, kas pole:) ), aga varrukas sai endale nii selle pehmenduse, mis kuugli alla jääb kui ka õlaku. Ma olen alati neid õlakuid peljanud, sest patšokiajastu on ju ammu möödas, aga nüüd tõdesin ikka, et väga õhuke õlak tuleb õla alla meisterdada, et õlg jääks tugev ja kenasti hoidma. Varrukas ise on küll nagu kitli oma (mu ema väljend ühe õmblusega varruka kohta), aga kuna mul oli niigi palju mässamist, siis ma ei julgenud enam seda avantüüri ette võtta, et võtan mõne teise lõike kahe õmblusega varruka ja panen sellele mantlile. Ausalt öeldes oli mul sellest tööst juba ammu isu täis ja lõpetasin ta võttes kokku oma tahtejõu ja kohusetunde. Sest ma tean, et ma ei saa selle mantli peale kunagi vaadata rahulolutundega südames, sest mind häirivad need kikitavad hõlmad ja need õmblused seal nööbiliistu juures meenutavad mulle seda ebaõnnestunud lõiget.
See on see ise-õmblemise raskem osa - sa näed alati esimesena neid kohti, mis ei läinud just kõige paremini ja need jäävad alati häirima. Poeriiete puhul  näen mõnda kõrverat õmblust heal juhul alles siis, kui asja triikima hakkan.
Vaatamata sellele, et Maibrit pildil üsna tõsine on, meeldib talle tema uus mantel tegelikult küll. Või ütleb ta seda minu lohutuseks, sest ta on juba nii suur küll, et saab aru, et kui ta peab vähemalt kümme korda mantlit proovima ja ma alati seda murelikult vaatan, siis tuleb emme tuju pisut tõsta :)

Seda lõiget ma EI soovita.

Koolivaheaeg

Meil oli üsna elamusterikas koolivaheaeg. Algas see juba emakeelepäeval, mil käisime Andresega Linnateatris "Homme näeme" vaatamas. Kohutavalt naljakas ja kohutavalt kurb oli korraga. Täiesti uskumatu, kuidas lavastaja ja näitlejad oskavad inimesi niimoodi naerust möirgama panna ja minuti pärast nutu äärele viia! Mulle väga meeldis.

Reedel läksime perega Riiga. Andresel oli seal vaja laupäevasel päeval üks tööasi ajada ja me läksime siis kaasa. Algul mõtlesime niisama linnapeal jalutada, aga kui ka lapsed on kaasas, siis tavaliselt sellest ikka nagu ei piisa, et võiks mingi atraktsioon ka olla. Juhuslikult jõudsin Riia tsirkuseni, kus ma ise umbes 25 aastat tagasi käisin. Viimaseid päevi oli kavas etendus, mille pealkiri oli umbes "Tsirkuse teemandid" ehk et parimatest parimad. Tegelikult ma pole üldse mingi tsirkuse fänn ja kui Eestis on mõni külas olnud, siis pole mul veel kordagi tulnud mõttesse sinna minna. Aga Riias on ju kohe päris tsirkusemaja ja lapsed on ikka küsinud, et mis see tsirkus on ja viimasel ajal nad muidugi arvasid, et ongi nii, nagu Madagaskari filmis. Ühesõnaga vanade mälestuste ja laste pärast otsustasin siis sinna piletid ära osta. See ei läinudki nii libedalt, sest vaatamata sellele, et lätlastel on samasugune piletiostmise keskkond nagu meil Piletilevi ja neil on ju ka Swedbank, siis tunnistati ainult läti kontosid ja läbi neti ma piletit osta ei saanud. Kirjutasin siis tsirkuse infomeilile et kas saab broneerida ja olin 95% kindel, et keegi mulle elus sealt ei vasta ja kui, siis vaevalt nad broneerivad. Aga võta näpust. Öö hakul kirjutasin ja hommikuks oli lahke meil postkastis, et mitu piletit vaja on. Isegi küsiti, millist rida soovin jne. Üliviisakas ja ülikiire meilivahetus oli meil ja laupäevaks olid meile piletid olemas. Andres käis kassast välja ostmas ja seal veel rõhutati, et jaa-jaa, meil on siin eesltastele ilusti piletid olemas :)
Ja tsirkus ise oli ka ikka väga lahe. Nii kui ma sealt uksest sisse läksin, oli kohe mõnus deja vu tunne, et siin ma olen käinud. Samas tundus kõik nii väike, mälestustes oli kõik palju suurem. Ja etendus oli muidugi väga lahe. Lapsed olid täiesti vaimustuses ja tegelikult me ise ka. Isegi kloun oli cool ja modernne ja mingeid "koperdan ja ise naeran selle üle" nalju peaaegu polnudki. Ainuke asi, mis minus kahetisi tundeid tekistas, oli lõvide show, aga las ta siis olla.

Riia tsirkus. Trellid toodi lõvide ajaks, muidu neid ei olnud. Ja seal üleval, plakati all, olid muusikud. Elav muusika oli minu jaoks üllatus :)

Kuna ilm oli päikesepaisteline aga lõikavalt külma tuulega, siis eriti mõnus jalutada polnud, nii et kui juhuslikult möödusime Disainimuuseumist, siis otsustasime sinna sisse minna ja hästi tegime. Seal oli ühe Austraalia arhitekti, Harry Seidleri, näitus, mis oli väga inspireeriv. Vaatasime ka püsiekspositsiooni ära, seal võlus mind rohkem ekspositsiooniruum kui eksponaadid ise :)

Sander Riia disaini- ja arhitektuurimuuseumi püsiekspositsiooni uurimas

Ja parim leid Riias oli minu jaoks kangapood :) Täiesti juhuslikult jalutasime mööda ja ma korraks läksin sisse ja.... Kui ikka pool seina on täis kvaliteetset villast ja teine siidi ja siidi-puuvilla segu, siis ei saa ju ostuta väljuda, eksole. Ostin helesinist villast kreppi ja tumehalli (mis ema arvates on tumesinine ja Maibriti arvates roheline) topeltkreppi. Nagu aru saada, siis mulle meeldib krepp :) Aga pood ise oli ülimalt tagasihoidlik ja asub siin, tsirkusega samas kvartalis.
Seejärel veetsime nii mõnedki päevad kodus õmmeldes. Andres oli tööl ja mina ja lapsed õmblesime, Sander ka muidugi. Mina hakkasin realiseerima siis Riiast toodud suveniiri :)

Radisson Plaza Mikonkatul

Reedeks-laupäevaks läksid lapsed ema juurde ja meie tegime Andresega väikese Helsingi tripi. Mulle Helsingi tohtult meeldib, mul on seal omad lemmikud ka juba ootamas ja alati on sinna tore minna. Ööbisime Radisson Plaza hotellis, kuna mittehooajal saab seda üsna mõistliku hinnaga teha. Oleme seal  kunagi ööbinud, siis kui Maibrit oli titekene. Nüüd on see hotell aga põhjalikult renoveeritud ja nii lahedat sisekujundust pole ammu kogenud. Vana maja oli arvesse võetud aga väikese kiiksuga modernsesse võtmesse pandud. Mulle igal juhul väga meeldis ja no ma olen ka ju suur hotellifänn. Hotell on minu jaoks üks osa reisist ja kui vähegi võimalik, siis see võiks olla ilus ja mõnus.

Arhitektuurimuuseum Helsingis

Andrese jaoks vaatasin välja Arhitektuurimuuseumi, seal oli taaskokord  ühe austraallase, seekord Glenn Murcutti, näitus. Kui eelmine austraallane tegi uhkeid pilvelõhkujaid kesklinna, siis Murcutti spetsialiteet on loodusega ühtesulanduvad, ilmastikku ja kliimat arvestavad ning keskkonda säästvad elumajad kesed eimidagit. Peab sellisel arhitektil ikka väike ego olema! Ometigi on sellist tagasihoidlikkust pärjatud arvukate auhindadega ning Murcutt on hinnatud õpetaja. Andres ostis tema raamatu ka ja on sellest täitsa vaimustuses. Murcutt ise ütleb, et tema ei loo midagi ise, vaid avastab. On ikka armas arhitekt!

Filosoofia

Armas arhitekt

Järgmisel päeval oli plaanis nn minu-näitus. Disainimuuseumis oli IvanaHelsinki 15 aasta täitumise puhul näitus. Oh kus see mulle meeldis! Mulle on juba ammu see IvanaHelsinki imponeerinud, kunagi (2006!) kirjutasin ka temast siin. Lisaks oli teisel korrusel veel üks Jaapanlaste näitus, mis oli ka täitsa tore, eriti mõni töö. Seal ei tohtinud pildistada, nii et vaid üks "kogemata-pilt" sellest.

Helsingi Disainimuuseumi 2. korruse näitus. Jaapanlastelt.

Muidugi käisime minu lemmikkohvikus, Esplanaadi kohvikus. Seal on parimad (viini) saiakesed!
Peale Disainimuuseumi külastamist tundus kohustuslik ka Marimekko poe külastamine, ainult vaatamiseks muidugi :) Aga seekord hakkasid need hinnad mind seal ikka tohtult häirima ja segasid milllegipärast imetlemist. Võibolla sellepärast, et ma plaanisin sealt väikese tüki kangast osta, aga kanga hinnad algasid 34 eurost! Puuvillase, mis sest et väga ägeda trüikiga, kanga kohta on see ikka röögatu hind. Nii et ostuta ma sealt lahkusin ja vaatasin imestunult japse, keda pood täis olid ja kellel olid mõlemas käes pungil Marimekko kotid ja siis veel näppisid midagi. Kuna üks müüja rääkis ka jaapani keelt, siis ilmselt japsid nende põhiklientuur ongi.
Akadeemilist raamatupoodi külastasin ka elus esimest korda ja see oli lahe! Rahvast paksult täis ja muidu mõnusa meluga.

Andrese suveniir Stockmanni kirjatarvete osakonnast :)

Ja siis oligi aeg laeva peale suunduda. Nüüd on väga mõnus Länsisatamasse trammiga sõita, sadam ei tundugi enam kuskil hirmus kaugel olevat.
Tagasi tulles leidisme eest rõõmsad lapsed, kes olid käinud vanaemaga: Anu Raua näitusel, Nuku muuseumis, Pikka Hermanni vaatamas, Skypargis, Lasteloomingumajas, Kadrioru lossis, Maiasmoka kohvikust, Kadriorus ühes kohvikus, Kadrioru mänguväljakul. Jah, tegus ema on mul :)
Ja et kõik ikka tasakaalus püsiks, siis jäi Maibrit kodus kõrvapõletikku. Sellist asja pole meil veel olnudki. Mul kunagi oli ja tean mida tähendab kõrvavalu, seega on hirmus kurb seda pealt vaadata. Aga erakorralises määrati ikkagi AB pale ja kuna peale arstilkäiku tuli ka palavik, siis ilmselt on see ikkagi vajalik ka. Ja internetist leitud õpetuste kohaselt tegin sibulakompressi ja tundus et aitas ka. Lisaks tugeva sibulaaroom terves toas :) Loodetavasti on homme juba parem!