Minu isa

Enne jõule lugesin iga päev blogidest jutte sellest, kuidas nii palju on veel teha aga aega ei ole - ei jõua kõike kinke ise teha, ei ole aega piparkooke küpsetada, lund pole, jõulutunnet pole jne. Tõenäoliselt oleks ma ise tavaolukorras täpselt samade asjade pärast rõõmustanud ja muretsenud. Seekord tundusid aga kõik need jõuluaskeldused nii mõttetud. Seekord läks kõik teisiti, kui plaanitud. Inimene teeb plaane, Jumal juhib.
Sest sellel aastal, nädal enne jõule suri minu isa... Absoluutselt ootamatult, viiekümne üheksa aastasena, oma kodus, köögilaua taga. Süda... Meile ei antud ühtegi hoiatust, see tuli šokina ning siiamaani on mul väga raske seda endale teadvustada. Mul on selline tunne, et isast oli vahakuju tehtud ja kirstu pandud ning varsti näen ma isa jälle ja saan teda kallistada. Kujutluspilt isast on nii selge ja nii reaalne, et täiesti võimatu on mõelda, et isa enam lihtsalt ei ole ja ma ei näe teda enam iialgi. Ma tõepoolest usun, ja muudmoodi ma ei saa, et see, mis tegi minu isast minu isa, see, mida tegelikult ju ei näinud, et see ei ole surnud. Ma usun hinge surematusesse. Keha väsis aga hing on alles. Ja ma tõepoolest usun, et isa käib meid vaatamas. See usk aitas matustel ja aitab nüüd ka.
Ma ei hakka siinkohal oma isa kirjeldama. Minu jaoks oli ta parim isa - vaatamata sellele, et me temaga koos ei elanud, oli ta siiski parim. Ta oli kõige parema südamega isa. Kahjuks vedas just süda teda alt. Mul on ääretult kahju, et Maibritile ei jää mälestust oma vanaisast. Isa oleks kindlasti ka maailma parim vanaisa olnud, sest lapsed (ja koerad) armastasid teda tohutult. Öeldakse, et lapsed ja koerad tunnevad hea inimese ära.
See pilt on kõige ilusam, mis isast viimase paarikümne aasta jooksul tehtud on. Seda ütlesid ka kõik matuselised. Isal olid just sellised helesinised silmad, mida väga harva tõelistena pildile püüda õnnestus. Selle pildi tegi Krista Maibriti ristsetel ning mul on tohutult hea meel, et mul on isast nüüd nii tõeline mälestus.
Selle aasta jõulud ei jäänud meil pidamata. Vaevalt, et isa selle üle oleks rõõmustanud. Kuusk oli, jõulukingid olid aga jõulultunnet loomulikult polnud. Ja ühtegi jõululaulu ma ei suutnud kuulata.
PS. Ma mõtlesin väga tükk aega, kas ma teen seda postitust või mitte. Aga ma tundsin, et ma ei saa enne mitte millestki muust kirjutada, kui ma pole kirjutanud sellest, mis juhtus. See blogi on siiski palju isklikum ja lähedasem, kui ma oskasin arvata.

Kodu korda

Ajendatuna Heidi jutust, mõtlesin oma saavutusest kirjutada. Nimelt otsustasin ühel päeval kõik triikimata pesud lõpuks ära triikida ning triigitud asju kappi pannes selgus, et need enam lihtsalt kappi ei mahu, nii et nad kortsu ei läheks. Otsustasin, et nüüd tuleb küll natuke elamist tühjendada, maksku mis maksab. Hakkasin halastamatult oma riidekapist riideid väja loopima. Ja mitte selle alusel, et mis enam ei meeldi, vaid selle alusel, mida ma vähemalt aasta kandnud ei ole. Ja neid asju sai kolm kilekotitäit ehk siis üks suur must kilekott. Ma ei lasknud üldse mingil kahjutundel tekkida. Kujutasin vaimusilmas ette mõnusalt hõredalt täidetud kappi ja muudkui viskasin asju kotti. Nüüd ootavad need kotid minu õde, kes teeks veel igaks juhuks ühe revideerimise, et äkki läheb tal midagi „vaja”. Seejärel saadan need ruttu Taaskasutuskeskusesse või Emmasse, sest juba mul hakkas ühest pluusist kahju ja võtsin selle endale „tagasi”.
Seejärel valdas mind üleüldine korraloomise tuhin ning ma koristasin ja korrastasin hiljaõhtuni. Isegi keeletundi ei läinud vaid pidin minema kaste ostma. Sest järgmine kord oleksin saanud seda teha alles nelja-viie päeva pärast ja ma ju teadagi ei suuda midagi oodata. Eriti kui mul veel tuhin peal on. Järgmisena peaksin ma ära revideerima oma kangad, mida ma olen liiga palju kokku ostnud.
Nädal aega tagasi viskas Andres kõik mu naisteajkirjad ära (minu nõusolekul muidugi), nüüd peaks veel koduajakirjad ka läbi vaatama... Osad raamatud viime ka maale. Ning Maibriti mänguasju tuleks ka vähendada...

Liigsete asjade vaba elu on mõnus.

Hiljem: Leidsin Emma kodulehelt ühe väga hea jutu asjade äraviskamise kohta

Kingitus salasõbralt

Tänane päev tõi mulle ühe suure mure ja õhtul tõi vastukaaluks SKS kingituse.
Õnneks jõudsin kohe peale teatise saamist postkontorisse - viimasel minutil - ning kohe autos tegin kingi lahti! Kinki avades ma kohe ei suutnud oma silmi uskuda! Enam rohkem minulikku kingitust pole võimalik välja mõelda! Roosast mohäärist siidilipsudega randmesoojendajad! Imeilusad, imepehmed! Selles kaunis päkapikuga pakis oli veel pärlitega juuksekumm, maitsvad glasuuritud kirsid ja kuldkalake Maibritile (mis on ühtlasi ka magnet)!
Kallis salasõber - tänan Sind südamest! Sinu kingitus tegi minu tänase kurva päeva palju-palju helgemaks ja soojemaks. Ma tunnen, kuidas Sa oled selle spetsiaalselt minu jaoks teinud. Aitäh!
PS. Nuhkisin mis ma nuhkisin ja mina arvan, et minu kingituse tegi Evvei :)

Kokkamise lainel

Sellel nädalal olen kõvasti kokanud. Kõigepealt kokkasin Andrese sünnipäeva puhul. Inspireerituna Kajaka suurepärastest sünnipäevamenüüdest otsustasin ma seekord ka natuke teistmoodi menüü teha. Esiteks sooja toitu, mida ma tavaliselt ei tee, ja siis et oleks veel selline põnev ja kaasaegne. Menüü oli järgmine:
Ahjuköögiviljad palsamiäädikakastmes (retsept "Köögiviljaraamatust" sarjast 100 rooga)
1,3 kg värskeid kartuleid
5 erivärvi paprikat
3 punast sibulat
10 koorimata küüslauguküünt
värsket tüümiani
Kaste:
1 dl oliivõli
0,5 dl palsamiäädikat
2 tl suhkrut
1,5 tl soola
0,5 tl musta pipart
Köögiviljad tükeldada, kastme ained segada ja valada köögiviljadele, segada veelkord. Küpsetada 200 C juures 40 min, aeg-ajalt segades.
(raamatus oli tehnoloogia pisut teisem, mina kasutasin tavalisi kartuleid ja ahjus küpses asi poole kauem).


Suitsupeekonisse mähitud broilerifileed tomatikastmes (retsept "Linnuliha" raamatust sarjast 100 rooga)
6 broilerifileed
200 mozzarellat
3 sl hakitud basiilikulehti
12 viilu suitsupeekonit
1,5 dl päikesekuivatatud tomati kastet (Heinz)
3 dl vahukoort
1 tl soola
0,5 tl musta pipart

Broilerifileesse lõgata tasku, täita see mozzarella ja basiilikuga, hõõruda fileed soola-pipraga, keerata filee peekonisse ja panna vormi. Segada tomatikaste, vahukoor, sool, pipar. Valada segu vormi rullide peale. Küpsetada 200 C juures 30-40 min.

Napoleoni tort ("Tordiraamatust" sarjast 100 rooga)
Seda torti tegi Krista meie tordivõistlusel ja kuna see mulle tohutult maitses, siis ma otsustasin selle suure töö ka nüüd ise ette võtta)
Tainas:
250 g võid
200 g hapukoort
5 dl jahu
1 tl soola
Kreem:
1 l piima
3 dl suhkrut
4 sl jahu
4 muna
250 g võid
2 tl vanillisuhkrut
1-2 tl konjakit

Taina jaoks segasin kõika ained köögikombainis kuni tekkis tainapall. Seda tuli hoida 1 tund külmkapis. Seejärel tuli teha 10!!! põhja. Iga põhi lõigata enne ahju panemist ringiks (tordivormi abil), ääred hoida alles ja küpsetada kõige viimasena, sellest saab tordi peale puru. Kõgie parem on rullida kohe küpsetuspaberi peal. Iga põhja küpsetada 225 C juures 5 min. See töö tüütab päris ära...
Kreemi jaoks kuumutada piim ja suhkur keemiseni.Kausis kloppida munad ja jahu ühtlaseks. Piim valada munasegusse ja segada ühtlaseks. Kallata segu potti tagasi ja kuumutada paksenemiseni. (Mina tegin seda vesivannil, et põhja ei kõrbeks. Kindlasti ei tohi keema lasta!). Jahutada täielikult. Maitsestada vanillisuhkru ja konjakiga. Teises kausis vahustada toasoe või. Lisada kreem vähehaaval ja pidevalt vahustades või hulka (mina panin korraga ja see oli viga - konsistents kannatas). Kreem määrida jahtunud põhjade vahele. Kõige viimaseks jätta kreem, siis pudistada sinna peale küpsetatud tainaääred.
Tort on tõesti imehea, ainult et hirmus rammus, nii et isegi minul oli terve tüki söömine korraga paras katsumus.

Märkusena veel, et minu isiklik sünniäev pole mingi sünnipäev ilma Napoleoni tordita, mida ema on mulle (ja õele) alati teinud. See on aga hoopis teistsugune Napoleon ja retsept pärineb ema vanaemalt, kes tegi seda minu ema igaks sünnipäevaks. See oli ühtlasi vanema sünnipäeva kingitus emale ja ema seda külalistele ei pakkunud. Pani sahvrisse ja sõi nädal aega. Peale sõda oli teadagi ju magusaga kitsas käes. Eks mina võtan ka varsti selle retsepti üle, praegu teeb seda aga minu ema:)

Sünnipäevalaula oli veel üks värske salat kõikvõimalikest erinevatest salatilehtedest, puuvilja- ja juustuvaagen. Külalised olid kõik meeldivalt üllatunud ja kiitis isegi Andrese isa, kes muidu eriti midagi ei kiida. Ema ütles, et oleks nagu restorainis käinud. Mina mõtlen õnnestunud kokkamisele siiamaani suure rahuloluga:))

Sünnipäevaga minu kokkamisisu veel ei raugenud. Olen siin vahepeal igasugu uusi asju katsetanud, üks päris hea magustoit, mida eile tegin, on selline:
Soe ahjujuust murakamoosi ja mascarpone-kreemiga (retsept "Juusturaamatust" sarjast 100 rooga)
300 g küpsetatud juustu (Ahja või siis Valio)
100 g mascarponet
2 sl tuhksuhkrut
0,5 tl vanillisuhkrut
poole laimi riivitud koor ja mahl
2 dl murakamoosi

Juust lõigata neljaks ja küpsetada küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 200 C juures 15 min. Kreemi jaoks segada laimi koor ja mahl, tuhk- ja vanillisuhkur ning mascarpone. Serveerida juust mascarponekreemi ja murakamoosiga.

PS. Nagu näha on kõik retseptid 100 sarja raamatutest ja ma lihtsalt ei jaksa enam neid raamatuid kiita, need on nii head!
PPS. Pildid on meil nats kehvakesed, sest õige aparaat on hoolduses.

American Eagle Outfitters - hilpharaka pihtimus

Läheteandmetena võiks olla öeldud, et 1) mul ei ole siiamaani mitte ühtegi rõivabrändi suhtes tekkinud mingeid kultuslikke tundeid, mul on ükskõik, mis firmamärki riied kannavad, peaasi, et nad mulle meeldiksid; päris Hinnapommist ma riideid ei ostaks aga Dieseli poest võin suhteliselt rahulikult mööda minna 2) ma jumaldan teksapükse 3) ma jumadan ilusaid riideid ja kingi ning võiks kõik oma säästud ilusatele riietele ja kingadele kulutada.

Kui ma kolm aastat tagasi Ameerikas õppereisil käisin, siis sattusin sellisesse poodi nagu American Eagle Outfitters (AE). Mul oli lihtsalt soov osta edale Ameerikast „suveniiriks” teksased ja selles poes tundus neid palju olevat. Teksad ja ühed vabaajapüksid said soetatud ning kui mitte arvestada kultuurilistest erinevustest tulenevat iseenda lollikstegemist poes läks kõik ladusalt. Teksad istusid superhästi ning aasta pärast selgus, et ma ainult oma AE teksade ja vabaajapüksetega olingi käinud, kõik ülejäänud teksad lihtsalt seisid kapis. Ükskõik kuhu poodi ma ei läinud teksasid vaatama (seda teen ma siis ka kui mul otsest vajadust teksade järgi polegi, sest siis kui on vajadus, sobivaid pükse raudselt ei leia) siis tundusid kõik sellised „mitte päris” ehk mitte AE. Ainukesed ilusad teksad olid minu meelest AE kodulehel. Niimoodi, tasapisi, ma armusin AE-sse.

Peale seda, kui Maibrit sündis, kahanesid aga mu mõõdud väiksemaks, kui need enne Maibritti olid ja minu armastatud AE teksad jäid hirmus lohvakaks. Käisin AE kodukal unistamas niikaua, kuni õemees rääkis, kuidas ta omale läbi Netikulleri Foot Lockerist kossu tossud oli tellinud. Väike shoppamiskuradike minus elavnes ning jõudu hakkas koguma mõte tellida endale AE-st teksad Netikulleri vahendusel. Sest sellisesse tundmatusse riiki nagu Eesti, AE oma kaupa loomulikult ei saada. Võtsin küll rahunemiseks nädalakese, sest neti teel teksade ostmine pole just kõige mõistlikum tegevus. Soov aga ei kustunud ning nii ma laotasin oma armastatud teksad põrandale ja panin arvuti kõrvale ja siis muudkui mõõtsin ja võrdlesin , et saada samasuguseid. Kui ma oma tellimuse Netikullerile olin esitanud, siis ma ei julgenud sellest kellelegi rääkidagi, sest keegi ei saaks niikuinii aru, miks mul on vaja enale Ameerikast teksapükse tellida. Sest nii nagu ikka armastusega, on ka armastust brändi vastu väga raske põhjendada. Ma ju võin selgitada, et AE-s on ilusad, mugavad ja äärmiselt kvaliteetsed riided, aga mõistmatut pilku see ei muuda. Minu armatuse olid võitnud ka kõik muud AE riideesemed. Need sobivad täpselt minu praeguse elustiiliga, kuigi ma olen nende sihtgrupist, kelleks on peamiselt tudengid, juba ammu välja kasvanud. Mittearmunu jaoks on need kindlasti äärmiselt tavalised riided.

Siinkohal peaks kiitma ka Netikullerit. Netikuller on selline firma, milliseid meil napib ehk kes teeb oma tööd professionaalselt ning kiiresti, on paindlik, kaasaegne ning äärmiselt kliendisõbralik. Julgen seda rahuliku südamega soovitada. Ainuke miinus asja juures on see, et kauba maksumuselt tuleb peaagu pool juurde, aga selle moodustavad põhiliselt igasugu maksud ja transakulud.

Ma ei mäletagi enam kaua ma oma pükse, pluusi ja plätusid ootasin, igal juhul ärevust jätkus. Kui ma lõpuks oma paki kätte sain ning käte värisedes avasin ja püksid jalga vedasin, siis hakkasin suurest eufooriast lausa hüppama. Teksad olid täpselt! nagu eelmised, ainult siis number väiksemad ehk parajad. Samuti olid viimase peal ka ülejäänud asjad. Küll ma olin õnnelik! Vaikselt rääkisin oma tellimusest ka emale ja õele nende pilk polnudki nii mõistmatu kui algul arvasin.

Nüüd, kui sellest tellimusest on peaaegu aasta möödas, tekkis mul taas Kiusatus. Läksin Andrese juurde ja ütlesin, et mul tuli üks selline jõulu- ja sünnipäevakingi soov, mille üle ma oleksin tohutult õnnelik ja et kas ta tahaks sellest kuulda. See pole küll väga „ilus”, kui ma iseendale kingituse sisuliselt ära ostan, aga no vahel võib. Nii ma siis tegin oma teise tellimuse AE-st ning nüüd jätkub põnevust jõuludeni...

Maibriti palitu

Mulle väga meeldivad väikestel lastel sellised riided nagu mu oma lapsepõlves olid. Kuna Maibrit veel ei avalda soovi, millist palitut ta sooviks, siis ma saan oma maitse järgi teha. Tegin sellise, mille kohta sobib minu meelest öelda palitu, mitte mantel, nagu ma tavaliselt ülten.
Palitu on villasest riidest ja villase vatiiniga. Kuna ma pole eriti vatiiniga asju õmmelnud, siis läks ikka mõni asi mantli puhul nässu ka aga ma peitsin need vead ilusti ära ja sain edaspidiseks kogemusi. Lõike võtsin küll Ottobrest, aga muutsin seda kõvasti, sest Ottobre lõiked on ülemõistuse laiad.
Nüüd on peaagu kogu komplekt valmis - müts, sall, kindad ja palitu. Ainult karupüksid on veel puudu. Pean plaani need hoopis õmmelda, kui vaid sobivat villast trikotaaži leiaks.
PS. Maibrit õnnistas oma uue mantli ilusti sisse ka - viskas pildistamise ajal pikali ja natukese aja pärast ütles "kaka", mis tähendab ka pissit. Kuna ta kodus mähkmeid ei kanna, sest me soovime vaikselt potitamist harjutada, siis sai lisaks bodile ja pükstele ka uus mantel vettida. Oleks ta ilusti püsti seisnud, oleks vähemalt mantel olnud päästetud. Leidis ikka ajastuse :)

Parfüüm

Kui ma kunagi usin naisteajakirjade lugeja olin, siis üks asi, mis ma alati lugemata jätsin, oli uute parfüümide tutvustus. Ma võin ju lugeda, mida ühe või teise parfüümi sisse on segatud, aga mis kasu sellest on? Lõhna peab ikkagi tundma, et sellest ettekujutust saada.

Täna käisime vaatamas filmi "Parfüüm". Režisööri üheks ülesandeks oli väljendada lõhnu läbi ekraani. Kuidas seda teha? Lugesin kuskilt, et vaatamata sellele, et originaalraamatut oli saatnud suur publikumenu peeti seda siiski ekraniseerimatuks, sest olevat tundunud võimatu kõiki neid lõhnanüanse vaatajateni tuua. Läksin põnevusega kinno, kuna olen isegi seda raamatut kümme aastat tagasi lugenud. Paraku oli see raamat trükitud praktiliselt ilma reavahedeta, nii et seda tuli lugeda järjehoidja abiga, et read sassi ei läheks. Kuna lugemise tehnilisele küljele tuli nii palju tähelepanu pöörata, siis ehk selle pärast ei jätnud see raamat minusse kustumatut jälge.
Pean tunnistama, et see film võttis mind täiesti sõnatuks. Vaatamata sellele, et filmis oli üsna palju võikust ja sellist detailsust, millest viisakas inimene mööda vaatab ning mis tegi kokteili joomise filmi ajal suhteliselt võimatuks, siis tervikuna mõjus film meistritööna. Mulle meelidis ka väike süžeemuutus võrreldes raamatuga (kuigi raamatut ma enam nii täpselt ei mäleta, ikkagi ju kümme aastat tagasi lugesin). Film oli igast küljest vaadatuna perfektne. Ma võiksin väikese liialdusega väita, et ma tundsin kinos lõhnu!

Maibriti kuldkalake

Maibriti tädil, kes kuni viimase ajani elas meie kõrvalkorteris, oli suur akvaarium kaladega. Kui tädi uude koju kolis, siis jäid kalad esialgu vanasse kodusse ja me käisime Maibritiga neid söötmas. Maibritile kalad väga meeldisid ning alati hakkas ta akvaariumi ees kilkama. Eriti kui kalad sõid või üksteist taga ajasid. Siis viis aga tädi kalad uude koju. Me käisime küll Maibritile näitamas, et kalu enam pole, aga ta keeldus seda aksepteerimast. Nii kui meil korteri uks lahti jäi läks ta tädi ukse taha nõudma "ka-ka-ka!". Kui ma ütlesin, et kalu enam pole seal, siis hakkas ta nutma. Mul oli temast nii hirmus kahju.
Täna tuli tädi Maibriti 1,5-aastasele sünnipäevale. Nii kui Maibrit tädi nägi läks kohe ukse taha "ka-ka-ka" nõudma. Mina üritasin selgitada, et ei ole enam kalakesi aga tädi ütles, et hea küll, lähme vaatame. Kui nad ukse lahti tegid, oli tädi korteris lalua peal pisike akvaarium kuldkalaga. Tädi oli käinud eile akvaariumipoes ja Maibritile sünnipäevaks kuldkala ostnud ning salaja selle juba eile kohale toonud-sisse seadnud. Ma arvan, et ma pole kunagi nii suurt tänutunnet tundnud ei ühegi oma ega Maibriti kingituse eest.

Oma Maitse

Nüüd on küll juhtunud nii, et ma olen ühest äärmiselt väärtuslikust ajakirjast lihtsalt külmalt mööda käinud. Ajakirjast Oma Maitse. Kuna minu meelest kõik kokandusajakirjad lõpetavad ilmumise peale paari esimest numbrit, siis ma pole kunagi võtnud vaevaks nendega poes tutvust teha või siis osta. Nüüd aga Kajakas oma blogis kiitis seda ajakirja ja mul hakkas kohe tuluke vilkuma. Täna soetasin endale novembri numbri ja kui ma ütlen, et ma olen vaimustuses, siis see on väga tagasihoidlikult öeldud. Ma lugesin selle otsast lõpuni läbi, kell on pool viis hommikul, mul on kõht hirmus tühi ja pea täis igasugu kulinaarseid mõtteid. Pealegi tuli mulle meelde, kui taevalikku suppi ma restoranis Ö sõin ja ma nii hirmsasti tahaks seda praegu! Lisaks tunduvad homseks planeeritud Maibriti 1,5 aasta-sünnipäeva ja isadepäeva söögid nüüd nii igavad ja kahvatud.
Aga ajakiri on fantastiline ja tänasest minu number üks! Aitäh, Kajakas!

Head asjad

Vahel on selline tunne, et tahaks midagi väga head, aga ei tea mis see on. Tahaks nagu midagi erilist. Eile tõi ema mulle Londonist just midagi sellist. Ma ei teagi kuidas selle asja nimi eesti keeles on, inglise keeles on Lemon curd. Koosneb sidrunist, suhkrust, sidrunikoorest, võist, munadest ja sortsukesest liköörist. See oli tõeline maitseelamus. Tänu kõikvõimsale internetile leidsin ka pisut infot selle hea asja kohta ning ka retsepti. Sest purgike hea asjaga on pisike ja tahaks veel. Ma ei tea muidugi kas mul see nii hästi õnnestub, sest Londoni kraam on ikkagi kuninglik, ostedud Buckinghami poekesest :)


Samuti on mul tükk aega olnud selline tunne, et tahaks mingit uut mõnusat eesti muusikat. Enamuse aja mängib mel kodus küll Ave Kumpase "Väikese lapse laulude" plaat aga vahel võiks ka midagi muud kuulata. Leidsin sellise plaadifirma nagu kuula.ee kust saab ka muusikat kuulata, et siis teaks, mida ostad. Tellisin sealt samalt kodukalt "Ema laulud" ja "Kui lähed, mine iseendasse". Ilus eesti muusika, ilus eesti keel, ilusad plaadiümbrised (ei ole plastmassist). Sellised südamega tehtud asjad soendavad ka teiste südant. Lisaks oli Andre Maaker, "Kui lähed..." muusika autor, ka väikese pühenduse plaadiümbrise sisse kirjutanud. See paneb tõesti heldima.