Lohutuseks teistele harutajatele...

... te ei ole üksi. Minul läheb sellel korral suuremaks harutamiseks.
Kõiges on süüdi mu oma laiskus. Proovilapi tegin ma küll, aga lugesin silmuseid proovilapi venitatud olekus. Tegelikult oleks pidanud ära aurutama ja nööpnõelad välja võtma ja siis silmuseid lugema. Aga mul oli nii hirmus kiire kuduma hakkamisega.
Ühesõnaga - kampsun tuli liiga väike. Täiesti ahistavalt liibuv. Kui pehme puuvillane trikoopluus on sellise liibuvusastmega, siis pole hullu midagi. Aga villane kampsun võiks ikka avaram olla. Kui ma kehaosa valmis sain, siis oli kahtlus küll juba olemas, et hirmus ümber tuleb, aga ma mõtlesin, et "venitan ja aurutan". Tegu on Elizabeth Zimmermanni Fair Isle Yoke Sweateriga ja see meeldib mulle väga. Seega läheb asi uuesti kudumisele samasugusena, ainult natuke suuremana. Kohe ma seda muidugi ei tee, vahepeal puhkan natuke temast ja koon ehk mõne lastekampsuni. On see kampsun ju ometi kootud 2,5 mm varrastega, seega mitte just paari õhtu töö. Aga ma ei ahasta sugugi. Minu kalli sõbranna Ingridi kuldsed sõnad "Kui sulle meeldib kududa, peab sulle meeldima ka harutada" aitavad optimistlikuna püsida. Ja kui oleks tegu õmblemisega, siis oleks ju ka materjal läinud, aga kudumise puhul on kõik võimalik üles harutada ja uuesti kududa.

Praegu võtsin käsile Maibriti kampsuni Rowani Felted Tweed'ist ja Tapestry'st. Mõnus on jälle midagi väikest teha.
Ja täna sain ka Rowani ajakirja õnnelikuks omanikuks. See on üks väga ilusate piltidega ajakiri!

Puudutus

Läksin täna Sandriga arsti juurde. Upitasin ta turvatoolist välja, sülle, ja jäin vaatama korraks lähedal asuvast autost väljuvat vanemat meest. Ta läks ümber auto, tegi ukse lahti ja tõstis autost välja, sülle, oma ema, ja pani ta ratastooli. Niimoodi täitsa sülle võttis kohe.
Sellel hetkel tundus mulle, et kaks ringi oleks justkui omavahel kokku puutunud. Ühel ringil ollakse alguses, kus ema tõstab sülle oma poja. Teine ring on juba lõpus, kus poeg tõstab sülle oma haige ema. Midagi selles hetkes oli nii liigutavat, et ma pidin kõvasti pisaraid tagasi hoidma. Selle vanaproua kortsus-kortsus nägu ja tänulik ilme ei lähe meelest.
Päevad lähevad nii kiiresti, lapsed kasvavad nii kiiresti. Iga päeva eest peaks tänulik olema. Aega peaks oskama maha võtta.

Haiglas

Selleks, et taaskord tõdeda, kui hea on olla kodus ning lõpetada soigumine teemal "ma istun ainult kodus ja teen majapidamistöid ja kantseldan lapsi" polegi muud vaja kui veeta üks nädalavahetus lastehaiglas.
Reede õhtuks tõusis Sandri palavik juba ohtlikult kõrgele ja paratsetamool ka ei aidanud, samuti mitte ülehõõrumised. Koju kutsutud kiirabi rääkis midagi larüngiidist (ma polnud varem sellest kuulnudki) ja soovitas igaks juhuks lastehaiglasse minna. Me siis läksime, õigemini kiirabi viis. Saime kohe arstile ja tunudub, et see oli suur vedamine, sest järgnevatel päevadel oli seal vastuvõtus kogu aeg järjekord, niipalju kui ma sealt mööda läksin.
Täitsa hirm tuleb peale, kui ma mõtlen nendele superviirustele mis praegu liikvel on. Ägedate respiratoorsete haiguste osakond oli pilgeni täis ja meie olime ühispalatis. See oli paras katsumus. Nii kui Sander uinus hakkas teine karjuma. Hommikul juba kella kuuest. Titevoodi oli metallist ja ebastandardse mõõduga, nii et Sandil õnnestus viis sinikat otsaette saada, kuna ta oskas kogu aeg vastu võre kukkuda. Rääkimata muidugi murest, mis võtab mõtlemisvõime. Kui pühapäeval tuli kolmekuuse palatikaaslase asemele kaheaastane, kes oskas palju valjemaid heilisid tekitada, siis ma endale täiesti mitteomaselt lasin kutsuda meile valvearsti ja meid välja kirjutada. Sandri palavik hakkas alanema ja kauplesin kaasa ka ühe palavikualandaja (ibuprofeen toimis imeväel). Mul oli muidugi suur mure, et kas ma teen õieti, aga mulle tundus, et Sander tahaks välja magada.
Kui koju jõudsime, siis läks ta kohe, kell seitse õhtul, magama ja tõusis järgmisel päeval kell üheksa. Vahepeal muidugi sõi ka.
Praeguseks on õnneks palavik taandunud, köha ja nohu on jäänud. Loodan kogu südamest et mingit hullu tüsistust ei teki. Täna soetasin ka kompressoriga inhalaatori või nebulisaatori või mis ta õige nimi ongi. Haiglas me ka aurutasime sellega ja olles teinud pisut uurimist sain aru, et see on üks õige investeering.
Aga teadmatuses on ikka hea ja kerge elada. Olles nüüd rikkam teadmise võrra, mis on larüngiit, muretsen ma jälle pisut rohkem. Emaks olemise juures ongi kõige raskem see muretsemine laste tervise pärast. See ei aita, ma tean, aga vahel ei oska ennast kohe õieti meelestada.
Ja see tunne, kui ma peale haiglat käisin duši all, panin puhta pidžaama selga ning läksin magama meie suurde mugavasse voodisse, Sander kõrval nohisemas ja laup jahe.... see õnnis tunne seisab kaua värskena. Ja ma tuletan endale seda meelde, kui ma peaks jälle virisema hakkama.

Võidukook

Krista juba kirjutas tordivõistlusest.
Mina esinesin "kalakoogiga" mille ilusam nimi on "Quiche forelli ja brokoliga".
Esimest korda tegin seda "torti" vana-aasta õhtuks ja Andres muudkui sõi ja kiitis ja sõi ja kiitis. Ma ise pole suur punase kala fänn, aga kuna vana-aasta õhtul ju ikka peab kala laual olema, siis tegingi selle kalakoogi. Ja mõtlesin, et niikaua, kuni ma teen tordivõistlusele selliseid kooke, mis mulle endale väga maitsevad, jäängi viimaseks (nagu kahel varasemal korral juhtus). Kuigi Andres üksinda polnud just kuigi representatiivne testgrupp, mõtlesin tema maitset usaldada. Ja tegelikult maitses see ju mulle ka. Ja hästi tegin. Sest võit maitses mitu korda paremini kui minu kalakook!
Ja täna tegin Sandri pisikese sünnipäeva puhul jälle seda torti ja jälle söödi ja kiideti :)

"Quiche forelli ja brokoliga".
Angeelika Kang, Monika Kelle "Juusturaamat" lk 52

Põhi:
3 dl jahu
150 g võid
1 tl soola
2 sl külma vett
Täidis:
300 g forellifileed (mina tegin lõhega, forelli poes polnud)
soola ja musta pipart
100 g krevette (kasutasin neid, mis on soolvees)
1 väiksem brokoli
3 muna
3 dl vahukoort
soola ja musta pipart
1 küüslauguküüs
100 g juustu
hakitud murulauku

Näpi jahu, sool ja või purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sega ühtlaseks tainaks. Keera tainas kilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Lõika forellifilee kuubikuteks. Lõika brokoli õisikuteks ja auruta või keeda 1 minut. Sega omavahel munad, koor, sool, pipar, purustatud küüslauguküüs, riivitud juust ja hakitud murulauk. Rulli tainas jahusel laual ümmarguseks kettaks, mis on vormist 10 cm suurem. Tõsta tainas pirukavormi põhja ja servadele. Küpseta põhja 250 kraadises ahjus 7-10 minutit. Aseta eelküpsetatud põhjale forellikuubikud ning maitsesta need soola ja pipraga. Aseta peale ka krevetid ja brokoliõisikud. Vala üle muna-kooreseguga. Küpseta 200-kraadises ahjus veel 25 minutit.
(soolaga olin ma väga tagasihoidlik, kuna juust ja krevetid olid niigi juba soolased)

Once

Käisime täna Andresega kinos vaatamas filmi "Once". Mul on ääretult hea meel, et ma kolmest võimalikust filmist just selle välja valisin. Sest see film oli lihtsalt nii hea, nii hingepõhjani liigutav ja ilus. Kui ma käisin esimest korda "Tõlkes kaduma läinud" vaatamas, siis kogesin esmakordselt sellist asja, et kord filmi ajal nutma hakanuna ei saanud enam pidama ja nutsin veel autos ja koduski edasi. Selle filmiga oli umbes sama efekt, küll natuke tagasihoidlikumal kujul. Kuigi tegelikult polnud ju film ametlikult kurb. Aga nagu ma olen juba öelnud, et mis mu hinge puudutab, see pisara silma (ja sallile, ja jopele) toob.
Film olevat olnud ka Pöffi kavas (mis mina enam sellisest asjast nagu Pöff tean, eks) ja sellepärast ma tahtsingi seda vaatama minna. Tavaliselt on just Pöffi filmid need, mis jälje jätavad. Pealegi on see film taas heaks tõestuseks, et sõnumit on võimalik edasi anda ka ilma vägivalda, seksi, perverssusi, homosid ja muid kaasaegseid filmielemente näitamata. Nagu tarka inimest saab ära tunda selle järgi, kui lihtsalt oskab ta keerulisi asju lahti rääkida, võib minu meelest head resižööri ära tunda selle järgi, kui väheste elementide ja lisaliinidega suudab ta sõnumi vaatajani viia. Head näitlejad on muidugi eelduseks. Või mis mina nüüd sellest filmitegemisest tean :)
Praeguseks on minu filmiesikolmik selline. 1. koht - "Tõlkes kaduma läinud" 2.-3. koht - "Once" ja "Sügissonaat" (ja Sügissonaadi etendusele ei ole võimalik pileteid saada. Kui kellelgi on üle, siis palun-palun pakkuge mulle). Ja minge kinno :)

Raamatumäng

Sirliizilt sain ülesande.
Võta endale kõige lähedal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

Kui mängida väga ausat mängu, siis kui ma sirutan välja oma parema käe sattus mulle raamatuvirna otsast kätte esimesena Doris Kareva "Aja kuju"
1. Kolme silmaga koer näeb aja kuju ja kohkub.
2. Kui vihmakrabin Su aknale koputab, kuulata: Sulle on sõnum.
3. Maja mere ääres tunneb alati, et ta on laev, vaevu randunud.

Kui nüüd mitte nii ausalt mängida, siis ma pean minema magamistuppa ja võtma Tõnu Õnnepalu "Flandria päeviku", mida ma tegelikult hetkel loen. Et selles mõttes hetkel kõige lähedasem.
1. Vollezelest lahkuda on kerge.
2. Ja on see võimalik, et ma ei näegi seda enam kunagi?
3. See on ainuke ime, mida ma tean, sest teisi ma ei tunne, see on mu ümber ja mus endas.

Oma raamatutest võiks kirjutada Katariina ja Vikeldaja
Aitäh!

Uued kleidid

Et õmblemine, minu põhiline hobi, siin blogis väga vaeslapse ossa ei jääks, siis tuleb ikka kõik need vähesed asjad, mis ma viimasel ajal teinud olen, kirja panna.
Jõulude ajal tegin endale kleidi. Kuna ma pole viimaste aastate jooksul ühelgi viisakamat riietust nõudval peol käinud (välja arvatud õe pulmad, aga siis ma olin ka "eriolukorras"), siis polnud mul Andrese jõulupeoks, mis seekord toimus Glorias, küll midagi selga panna. Korjasin kokku kõik oma tahtejõuriismed, sest õmblemisetuju puudus täielikult, vaatasin üle olemasolevad kangad ja ajakirjad ja asusin tööle. Õnneks oli mu ema parajasti linnas, kes aitas mul moodi valida, lapsi hoida ja proovi teha. Kangas on villane krepp (kahjuks kortsub) ja snitt on Burda Easy Fashonist sügis/talv 2007. Peab ära mainima, et mul on väga vähe piduriideid, millega ma ise nii rahul olen. Aga selles kleidis tundsin ma end ikka väga hästi (kaasa aitasid ka spetsiaalselt ürituse tarbeks soetatud riidest kingad, millega küll väga kaua ei kannata seista).
Maibrit nõudis ka pildi peale, kuigi temal selleks hetkeks veel uut kleiti ei olnud.
Nädalavahetusel tegelesin jälle teemaga "Anna asjale uus elu". Laupäeval käisin üle pika aja Emmas ja soetasin sealt jälle kotitäie siidist/villast/linasest riideid, eesmärgiga need ümber töödelda. Kuna mul oli juba mõni kott sellist "toorainet" kodus ootamas, siis tekkisid kerged süümepiinad, et tassin asju koju nagu hamster aga midagi ei tee. Süümepiinad on vahel päris heaks initsiaatoriks, seega lõin jälle esikusse suure laua lahti ja tirisin masinad kapist välja ja hakkasin õmblema. Võtsin ette ühe rohelise linase seeliku, millest nüüdseks on saanud Maibriti seelik (mulle ei meeldi sõna "tuunika", seega ma nimetan seda seelikuks). Kantideks ja katteriideks kasutatud ruuduline sits on pärit Andrese ema varudest, mis ta kunagi mulle kinkis. Selline vanast-uus teema inspireerib mind tohutult. See on hoopis midagi muud, kui uuest kangast õmblemine. Kõige muu hea juures on plussiks ka kleidi omahind, viis krooni.
Aga Maibritist hakkab juba preili kasvama, sest temale see "kotiriidest kleit" väga ei meeldinud. Eks paistab, kas hakkab kandma või mitte. Aga ma arvan, et kui ta suureks saab, siis keeldub ta selga panemast roosasid ja rohelisi riideid, sest lapsepõlves olid tal kõik riided just nendes värvides :)
Pilt on tehtud vanaema "fotostuudios".

Lutt

Kui Maibrit sündis, siis olin ma kindel, et mina talle küll lutti ei anna. Et milleks. Aga kui Maibrit sai ühe kuu vanuseks, siis millegipärast, ei mäletagi miks, me ikka proovisime, et mis ta selle luti peale kostab. Ja meeldis talle küll. Ja meile meeldis ka. Sest nüüd aitas lutt meil Maibritti lohutada ja enam ei pidanudki me kussutamismaratone tegema. Lutt suhu ja varsti laps juba tudus. Nii muutuski lutt Maibriti igapäevaseks kaaslaseks. Kui Maibrit sai aastaseks ja enam tissi ei saanud, siis oli lutt täiesti hädavajalik öösel, kui ta vahel nutma hakkas. Lutt suhu ja oligi vaikus.
Siis hakkas vaikselt tekkima küsimus, et kui kaua see lutitamine kestab. Mingil hetkel ta autos enam lutti ei vajanud, seega oli lutti vaja vaid magama jäämiseks. Ja ausalt öeldes, mind see lutt üldse ei häirinud. Seega ma ei teinud ka erilisi pingutusi, et lutt ära kaoks. Mõtesin vahel küll, et nii suur tüdurk juba ja ikka veel lutitab, aga kuna mu oma õde olevat lutitanud nelja või viie aastani, siis mõtlesin, et pole hullu. Vahest ikka tegin juttu, et paneks luti ära, aga Maibrit polnud nõus ja sinna see jutt jäi.
Kuni üleeilseni. Andres, keda lutt palju rohkem häris, kui mind, otsustas Maibritga pisut rääkida sel teemal. Ja kui Maibrit hakkas magama jääma, siis kutsutigi mind vaatama, kuidas lutt oli üle voodi serva visatud ja Maibrit rääkis rõõmsalt, et lutt on titadele nagu Sander. Ja jäigi ilma lutita magama.
Järgmisel päeval, kui ta lõunaunele hakkas minema ja ma soovitasin tal luti jälle põrandale visata, ütles Maibrit, et ei, prügikasti tuleb visata. Ja läks ning viskas oma luti prügikasti. Ja rohkem pole meie majas lutist räägitud.
Väljaarvatud täna õhtul, kui peale unejutu lugemist Maibrit tunnistas, et ta oli voodi alt ka oma teise luti üles leidnud ja et ta viskas selle ka prügikasti.

Tartu

Sellel nädalavahetusel käisime Tartus. Ma sain sünnipäevaks lõõgastuspaketi Dorpat hotellis Tartus ja nüüd käisime seda realiseerimas.
Algul oli plaan Maibrit minu emaga koju jätta, aga kuna ema oli haige, siis võtsime Maibriti ka kaasa. Tegelikult oligi nii parem - mul on hea tunne, kui ikka kogu pere on koos. Samas, kui lapsed on kaasas, siis pead ikka nende rütmis tegutsema ja eriti ei ole mõtet raamatuid puhkusele kaasa võtta. Siiski tuleb lapsi kiita - väga ilusti pidasid end üleval ja olid kokkuvõttes tublid reisisellid.Aga puhkus ise oli mõnus. Hotell on uus ja korralik, spa on ka väga ilus-mõnus. Elus esimest korda käisin ka soolakambris, läksime sinna koos Maibritiga. Hotellituba, tegelikult võiks öelda kohe et hotellikorter, oli meil suur ja mugav, imeilusa vaatega jõele ja linnale. Eriti ilus oli vaade muidugi õhtul.Kuna laupäeval oli äärmiselt vilets ilm, siis jalutada ei saanudki. Tegime tutvust Tartu Kaubamaja lasteosakonnaga ja Apollo raamatupoega. Ja Lianniga :) Õnneks pühapäeval päike paistis ja saime linnapeale minna. Tartu on lihtsalt üks imearmas linn! Kõik on selline kompaktne ja inimesesõbralik. Ja muidugi mänguasjamuuseum! Nii imeline koht. Kui jätta kõrvale üks kamandav-keelav muuseumitädi. Kõige eredam mulje jäi muuseumi mängutoast, mille perenaine oli justkui muinasjutuhaldjas. Jagas igale lapsele mänge ja ka õpetas lapsi mängima. Maibritile toodi potid-pannid-juurviljad ja karu, kellele süüa teha. Sandrile lapitekk ja kotitäis kõrinaid. Iga laps sai haldja tähelepanu. Kahju kohe, et Tallinnas sellist kohta pole. Samas teadis haldjas rääkida, et Lastekirjanduse keskus on kujundatud samade inimeste poolt, kes ka mänguasjamuuseumi tegid.
Ja lõpuks Pierre. Nii head söögid, nii hea teenindus, nii lahedad nõud... ja lahedad külalised ka. Võib öelda, et väga tartulik.
Ega polegi muud, kui jään ootama järgmist korda, millal jälle Tartusse saan. Ja ma tõesti ootan seda väga.

Sünnipäev 11.01.2008

Sellel aastal oli mul üks hiiglama tore sünnipäev!
Toredus algas juba hommikul vara, kui meie pere segakoor (koosseisus Andres, Maibrit, Sander, ema, õde, õemees) mind lauluga üles ajas. Tegelikult olin ma muidugi juba tund aega üleval ja ootasin, et millal laulma tullakse. See on igal sünnipäval nii. Ülejäänud päevadel aastas ei saa mind ei hea ega halvaga nii vara hommikul üles :) Seejärel tuli kingituste voor. Andres kinkis mulle õuna, millelt oli tükk ära hammustatud :) Paki peal olid koordinaadid, kus päris kingitus asub (praeahjus oli). Ja ema-õde saadavad meid järgmiseks nädalavahetuseks Dorpat hotelli lõõgastuma :) Kas pole vägev?!
Köögis ootas mind kaetud laud Kolme! suure küünlaga (hingelt ma küll veel nii vana ei ole), kalamarjavõileivad (kõik klaasiga ümmarguseks tehtud - ema töö muidugi) ja traditsiooniline meie pere sünnipäevatort - napoleon.Kuna mul sellel aastal aga nii ümmargune sünnipäev on, siis otsustasin pere ja lähemad hõimlased restorani kutsuda. Sõelale jäi House :) Ja peab ütlema, et on ikka väga mugav, kui ei pea oma sünnipäeval tormlema ja hakkima vaid saad rahulikut emaga teed juua ja lobiseda ja kingitust näppida ja ennast ilusaks teha :)
House's oli mõnus. Ettekandja oli väga sümpaatne ja tegelikult sõltub restoranielamus ju sama palju ettekandjast kui sellest, mida ette kantakse. Selgus, et meie ettekandjal oli eelmisel päeval sünnipäev olnud ja ta tõi isegi Maibritile oma sünnipäevatorti proovida :) Ainuke asi, mille üle võib natuke nuriseda, on see, et kui ikka on majas mitu "gruppi" (meie kümnene ja naaberlaua kahekümnene seltskond), siisl äheb tase natuke alla. Kui me õega kahekesi seal käisime, siis toodi meile kõik kuumad rätikud käte puhastamiseks ja magustoiduga oli ka rohkem vaeva nähtud. Aga see muidugi ei halvendanud üleüldist muljet.
Ja kuna meeleolu oli hea ja oli ju ikkagi reede, siis jätkus pidu meie kodus. Vapramad lõpetasid hommikul pool viis:)
Ja mis puudutab minu kingitust, seda valget, siis peab mainima, et olen sellest täiesti sillas! Kui on tehtud üks nii ilus, mugav ja kasutajasõbralik arvuti, miks inimesed siis üldse PC-dega mässavad? Igaljuhul minusugusele, kes arvutiprobleeme lahendada ei oska, on Mac just see kõige õigem. Ja nüüd me oleme teineteist leidnud :)
Hiljem lisatud: tegelikult oli seda toredust nii palju, et kõik ei ole korraga meeleski. Sõbrannad saatsid mulle kulleriga lilled ja pidasime maha ka esimese konverentskõne, mis tekitas mõnusat elevust, eriti kui me üritasime kõik korraga rääkida :) ja telefon muudkui piiksus :) Küll see on hea tunne, kui tunned ennast armastatuna!