Kus on kodu?

Ma olen tähele pannud, et inimestel on tavaliselt ikka teema või paar, mille üle neile alati meeldib heietada. Näiteks mõni ikka mõtleb, mis ta teeks, kui loto peavõidu saaks. Mõni mõtleb jälle, kuidas ta tahab Pärnusse kolida :) Mõni unistab totaalsest erialavahetusest.
Minu ja Andrese üks lemmikheietusteema on "Kui koliks maale elama". Me oleme ikka sellest tunde ja tunde vestelnud ja unistanud. Millegipärast oleme alati arvanud, et kolimisega peaks kaasnema ka lotovõit, et siis me saaks siin teha mida tahes. No ja kui tuleb sügis ja ma taas väga linna kipun, tõden, et ma olen ikka linnainimene ja kõik.
Aga täna, kui me jälle oma lemmikteemast heietasime, jõudsime nii mõnegi olulise sõlme, mis muidu on tundunud põhitakistusena, pisut lahti harutada. Ja me läksime nii hasarti oma unistamisega, et panime Sandri voodisse (oli juba hilisõhtu) ja andsime Maibritile pildiraamatu kätte ja muudkui jutustasime edasi. Kui kogemata kella vaatasin, oli juba pool kaks öösel ja erinevalt Sandrist polnud Maibrit meie jutustamise peale veel magama jäänud. Seetõttu lõpetasime kohe heietuse, muidu oleks vist hommikuni unistanud.
Ja nüüd ma ei saagi muud teha, kui üksinda edasi unistada (ega mina ju ometi nii vara magama ei lähe :) ).
Et mis siis oleks, kui kolikski maale. Nii proovi mõttes. Esialgu. Kas ma suudaks maal elada? Kuidas ma saaks lahti tundest, et linnas elu käib ja maal seisab? Mulle ju ometi meeldib see loodus ja meeldib see vaikus. Ja kui tahan kinno minna või kohvikusse, siis Tallinn on ju ikka olemas. Ja kui me oma linnakodu maha ei müüks, vaid hoopis üüriks, siis saaks ju alati tagasi minna. Ja vallas on lasteaed ja kool ja ma ei usu et nad linna omadest oluliselt kehvemad oleks.
Ja kui ma hakkan oma elu ja kombeid üksipulgi lahti harutama ja plusse ning miinuseid kaaluma, siis väga suurt kolimise vastuargumenti nagu polekski. Välja arvatud mina ise, kes ei suuda aru saada, mida ta tahab.
Mida see linn siis nii palju parem on? Ma istun niikuinii enamuse ajast kodus. Ei ole ma suur mängutubades-lasteringides käija. Kõik riide- ja kingapoed on mulle hetkel niikuinii vastunäidustatud, kuna ma otsustasin, et proovin aastakese ilma nende abita hakkama saada (see on ühtviisi nii enesekasvatusprojekt kui ökoprojekt kui rahakogumisprojekt). Kinos ja teatris ei käi ma sugugi nii tihti, nii et selleks puhuks võin ju siis ekstra linna sõita. Samuti sõbrannadega jutustamiseks.
Aga ikkagi on mul millegipärast tunne, et kui ma peaks päriselt maale elama jääma, võtaksin justkui lastelt paljud võimalused ära. Valikuvõimalused. Et kas minna balletti õppima või judo trenni? Et kas see või teine eliitkool? Kas täna kinno või mängutuppa? Samas, väga paljud inimesed ju elavad maal ja kõik saavad ilusti hakkama ja pole see ju mingi suletud maailm. Pealegi, sellel suvel on Maibrit näinud sisalikku (ka köögis, muide), metskitse peaaegu meie aias, kulle, kes ajavad pääsukesi taga ja veel palju muud. Koos panime ka herned ja oad mulda ja Maibrit nägi, kui suured taimed nendest pisikestest teradest kasvasid. Ma arvan, et nii mõnigi linnalaps pole osasid asju oma silmaga näinud. Raamatu "Eesti elusloodus" sissejuhatuses tõdetakse, et me tunneme autode, elektroonika ja pesupulbri marke paremini kui meiega üht ja sama eluruumi jagavate ning pidevalt meie ümber olevate taimede-lindude-loomade-putukate nimesid. See paneb mõtlema...
Ma arvan, et maal elamiseks peaksin ma ise kõigepealt kasvama. Linnaelu mõnes mõttes rikub inimese ära - meelelahutus on käe-jala juures ja inimene ise ei vaevugi enam mõtlema, et miks tal seda vaja on. Mulle väga meeldis viimases Eesti Naises intervjuu Helgi Toomsaluga. Muuhulgas küsitakse seal tema käest, kuidas saada teada, mida inimene vajab. Ja pr Toomsalu vastab:"Kõigepealt tuleks loobuda igat sorti pseudoasjade võtmisest oma ellu. Lasta lahti kõigest sellest, mis ei valmista enam rõõmu/_ _ _/Võib selguda, et vanajumal on meile kõik vajaliku kaasa andnud ja suur osa häid asju on ilma rahata. Näiteks puhas õhk, linnulaul ja imeline loodus. ...". Veel ärgitab ta küsima, millised põhivajadused peituva meie pideva sebimise taga. Minule tundub, et enamik asju, mida linn pakub, aga maa mitte, ongi pseudoasjad. Et kui ma olen õhtuks kodus olemisest väsinud ja tüdinud, siis lähen peale Andrese kojutulekut Zarasse ja ostan endale mõne ilusa asja. Või läheme kõik koos nt Olümpia kohvikusse, mis on südaööni lahti. Aga mind häirib see väline stimulatsioon. Just see tunne, et minu rahulik meel ja heaolu sõltuvad mingitest nii tühistest ja mõttetutest asjadest. Ma sooviks, et leiaksin iseendas üles tasakaalu ja leiaksin meelelahutuseks mõne asjalikuma tegevuse. Metsas jalutamise või peenarde rohimise või kasvõi kiviaia ladumise :)
Andres ütleb ka, et inimesed, kes on edukad, rikkad ja maailmas palju ringi rännanud, kipuvad lõpuks ikka pigem maale elama, kui et ostavad enadale suurlinna veel suurema ja uhkema maja/korteri. Et ju see maaelu on siis ikka õige, kui sinna ikka (tagasi) pöördutakse.

PS. Mul on nii väga kahju, et üks minu lemmik käsitööblogija hoidub hoolikalt oma kodu-pereelust kirjutamast, sest mul on tunne, et just sellist loomingulist maaelu ma endale soovikski, nagu temal on (ühes ajakirja oli sellest ükskord juttu ja mul on see nii hästi meelde jäänud).

Vahepeal toimunust

Üllatusin, kui vaatasin, et vaid kuu on viimasest postitusest möödas. Ma arvasin, et vähemalt kaks :) Aga väike kokkuvõte vahepealsest:
1. Kultuur. Väga ammu juba käisime vaatamas Seks ja linna filmi ja mulle meeldis väga-väga. Sobis minu meelest hästi pulma-aastapäeval vaatamiseks ja Andres polnud sugugi ainuke mees saalis. Mul on lausa piinlik oma sõnavõttude pärast, mida ma tegin olemata filmi ise näinud (stiilis: pidavat jama film olema). SJP tegi minu meelest väga hea osatäitmise ja sitsid-satsit-kleidid ei võtnud üldse liiga palju ruumi.
"Pikk päevatee kaob öösse" Keila-Joa mõisas oli samuti elamus. Alahinnata ei tasuks muidugi ka mõisa enda panust elamusse.
Ja muidugi käisin vaatamas "Mamma Miat" ja muidugi mulle see meeldis :) Vaatamata sellele, et olin üksi, st ilma kaaslaseta, nutsin, naersin ja lõin jalaga takti hoolimaa sellest, mis naabrid minust arvavad!
2. Raamatud. Vahepeal on kudumistuhin vahetunud lugemistuhina vastu. Või noh, tuhinaks ei saa nimetada olukorda, kus ma alles peale laste uinumist lugema saan hakata. Aga siiski. Kõigepealt Käbi Laretei "Kuhu kadus kõik see armastus". Kuna ma armastan väga Bergmanit ja Lareteid, siis loomulikult lugesin selle raamatu ühe hingetõmbega läbi ja oli ta just nii hea, kui arvata võis. Anna Gavalda "Koos, see on kõik" seisis tükk aega riiulil ja lõpuks võtsin sellegi kätte. Ja pettusin väga. Õigluse huvides tuleb tunnistada, et raamat oli ise väga haarav ja lugema kiskuv, aga no see raamatu lõpp... Teatud kahtlused-kartused taolise lõpu osas muidugi raamatu keskel tekkisid, aga ma arvasin, et Gavalda nimi on garantiiks, et selliseks naistekaks see raamat ikka ei kisu. Aga kiskus ja lõpp oli ülilääge ja tõmbas kogu raamatule vee peale.
Praegu loen Heljo Männi "Elu roheline hääl" ja naudin. Raamatu "ülesehitus" laseb tekkida tundel, justkui istuks Hejo Männi juures kodus ja kuulaks tema memuaare. Kuna lapsepõlves sai "Väikesi võililli" lausa mitu korda loetud, siis on palju äratundmisrõõmu ja muidugi - mulle lihtsalt väga meeldib elulugusid lugeda.
3. Aiandus. Meie kuus kirsipuud kandsid sellel suvel esimest korda, kogu selle viie suve jooksul, mis me siin olnud oleme. Puud olevat enne meid igal suvel kandnud, nii et ma arvasi, et me lihtsalt ei meeldi neile. Aga sellel suvel nad muutsid meelt ja kirsisaak oli suur. Suur oli ka tüdimus kirsside puhastamisest, mis võitles kogu aeg minu suure hoidistamise-hasardiga. Kui tüdimus lõpuks võimust võttis, korjas ema ülejäänud kirsid endale :)
Sellel aastal oli ka hea hernesaak. Tillid ja küüslaugud aga kolletuvad nii et miski neile ei meeldi. Esimesed oad valmistasin a la Maru Eesti Naises ja nüüd ootan järgmisi kaunakesi.
4. Muud üritused. Juuli lõpus toimus meil Andrese kursuse iga-aastane kokkutulek. Kuna ma olin ikkagi ju perenaine, siis polnud see nii väga suur puhkus aga ometi oli ta väga positiivne üritus. Sest sai rääkida nende prouadega, kellega varem pole jutupeale sattunud ja tõdeda, et toredatel ja tublidel kursavendadel on ka väga toredad abikaasad. Ühtlasi sai ühel ööl esimest korda Aliast mängitud ja ma sattusin sellest lausa eufooriasse. Hommikul oli emotsionaalne pohmell :) Jah, oli üks väga tore pidu meil siin.
Sellel nädalavahetusel käisime Andrese ja väga paljude muude firmade ühis-suvepäevadel ja viisakalt öeldes: elasin üle.
5. Headest inimestest ja blogist.
Tahan ära öelda, et: mina ei plaani oma blogi parooli alla panna ega blogimist lõpetada. Selle blogi kirjutamine ning eriti teie kommentaarid on mulle väga-väga palju jõudu andnud (eriti üks Antsu kommentaar, millele rasketel hetkedel alati mõtlen) ja ma loodan, et teiegi mõne iva siit leiate. Ma usun südamest, et kõik selle blogi lugejad on head inimesed ega soovi ei minule ega mu perele halba. Mul on hea meel, et te loete, mul on hea meel, kui te kommenteerite ja mul on hea meel, et saan jagada. Ilma teieta ei viitsiks ma ei seda blogi ega ka mingit muud päevikut kirjutada. Hea on jagada ja hea on tagasisidet saada. Aitäh teile, kallid lugejad!

Pitskampsun

Valmis! Ja ma olen selle üle väga rõõmus, sest kui alustada kampsuni kudumist 2,5 mm varrastega, ei või kunagi teada - saab ta valmis kahe kuu või kahe aastaga. Aga vaatasin Ravelryst järgi, et alustatud 14. mai ja lõpetatud 6. juuli. Seega suts vähem kui 2 kuud. Tulemusega olen rahul. Oli väga mõnus kudumine, kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et ei viitsi enam. Kõik seitse tokki lõnga kudusin rõõmuga ära. Ja see lõng on muidugi äärmiselt peen ja pehme. Kampsuni alläärde, kapuutsi äärde ja varrukate äärde kudusin mustrit järgides I-cordi (mis ta nimi küll eesti keeles võiks olla?). Aga ma arvan, et sellist asja ma enam tulevikus teha ei viitsi, liiga palju aega võtab ja tulemus pole seda väärt. Aga ma tahsin proovida. Mis sest, et viimistlemisele läks terve päev.

Muster: Aprés Surf Hoodie, autor Connie Chang, Interweave Knits, suvi 2008

Lõng: Rowan  RYC Cashcotton 4 ply, 7 tokki, ostetud Veimevakast

Vardad: 2,5 mm

Aastane Sander

28. mail sai Sander aastaseks. Aeg lendab! Tundub, et Sander saab ka ise aru, et aastane poiss pole enam mingi titt, igastahes käitub ta üsna suure poisi moodi. Kisa teeb enamasti vaid siis, kui kõht on tühi. Ja sööb ta mehiselt. Kaks korda rohkem, kui Maibrit. Ei põlga ära peaaegu ühtegi rooga, endiselt on tema lemmik püreesupp.
Kõndima hakkas Sander 13. mail, nii et üheteistkuuselt. Nüüd vudib juba üsna kenasti, muru peal käimine vajab veel harjutamist. Hiljuti mõistis Sander, kui tore on turnimine ja ronimine. Nüüd ronib ta kärmelt ka diivanile, nii et emme kudumistöö või arvuti on pidevalt ohus. Rääkimata sellest, et maha ta loomulikult ei oska ronida, seega tuleb teda turnimisretkedel turvata.
Tissitamise lõpetasime ära juuni alguses. See läks oodatus palju-palju kergemini. Esimesel ööl Sander küll tihkus umbes tunnikese, aga järgneval ööl kahanes tihkumine veerandtunniseks ja kolmandal ööl magas ta ilma probleemita. Kuna lõpetasime tissitamise järk-järgult, siis polnud ka minul mingeid vaevusi. Ausalt öeldes imestan ma siiani, kuidas meil see asi nii lihtsalt läks, sest sõi ta ju igal ööl umbes kolm-neli korda.
Magama läheb Sander umbes kümne-üheteistkümne ajal ja tõuseb poole üheksa-kümne ajal. Magab ta oma võrevoodis, uinumiseks pean tavaliselt laulma. Tal on oma lemmiklaulud, mida ta tahab kuulata ja need pole üldse mingid unelaulud. Päeval magab üks kord umbes kaks tundi järjest.
Endiselt on Sandri suurim sõber Maibrit. Sest emme pole ju Sandrile eriti temavanuseid lapsi tutvustanud.... Aga Maibritiga sujuvad mängud üha ladusamalt. Iseseisvalt oskab Sander päris hästi palli visata ja rõngaid torni otsa laduda. Ma ei tea, kas see on mingi teise lapse sündroom või mis, aga ma ei kannusta Sandrit peagu üldse igasuguseid oskuseid omandama. Tundub, et kui aeg küps, siis hakkab ta ise kõike tegema. Mäletan, kuidas ma kaheksakuusele Maibritile muudkui neidsamu rõngaid kätte andsin, et ta neid torni otsa laoks. Tema aga viskas rõnga laias kaares minema. Nüüd andsin rõnga aastasele Sandrile ja peale teist ettenäitamist paneb ta selle ise torni otsa. Nii et mõttetu on lapsi liiga vara "treenima" hakata.
Sandril on ka palju hüüdnimesid. Mina kutsun teda vist ainukesena Sandriks. Maibrit kutsub teda Sanniks, selle nime pani ta Sandrile ise, kui teda sünnitusmajja vaatama tuli. Andres ütleb enamasti Sander-Poiss. Vanaema kutsub teda Sannu-pojaks. Siilipoisiks kutsume teda aeg-ajalt kõik, see nimi on tulnud ühest lastelaulust, kus tegelane on siilipoiss Sander. Seda laulu on ta alati nõus rõõmsalt kuulama, ükskõik, kas siis emme, issi või Maibriti esituses.
Sander kaalus viimasel arstivisiidil 10,370 kg (Maibrit kaalus sama palju kaheaastasena) ja oli 77,5 cm pikk. Ütleb "emme" ja "aitäh". Hambaid on kuus ja nendega on vahel nii tore emmet-issit näksata!
Selline ta siis on, meie kallis Siilipoiss! Rõõmuks kõigile :)

Uued ja vanad hobid

Mul on nüüd üks uus hobi. Nagu ma juba ükskord mainisin, võtsin oma fimo ja pärli karbid jälle välja ja ei ole neid siiamaani ära pannud. Muudkui voolin, küpsetan, lakin ja väänan traati. See on nii tohtult mõnus ja loominguline tegevus, et ma olen siin korduvalt terve öö kogemata üleval olnud ja ehteid valmistanud. Ja neid on tehtud ka juba päris palju, aga kuna mu õde hakkas lahkesti minu agendiks, siis on paljud asjad juba uue omaniku ka leidnud. Nendel piltidel olevad tegin ma iseendale.
Mulle endale meeldib kanda selliseid lihtsamaid asju :)

Need kõrvakad tegin ma punastest plastmasskuulidest ja Andrese tööriistakarbist leitud seibidest. Need on minu vaieldamatud lemmikud :)
Nende fimokuulide tegemisel võtsin lahti ajakirja "Suvi aias" ja leidsin sealt ilusate kreemikate, peaaegu ära õitsenud rooside pildi. Üritasin järgi teha, tuli nagu tuli :)

Nende kõrvakate puhul oli minu panus vaid konksu ja lille ühendamine.

Unustanud ei ole ma ka oma vanasid hobisid. Viimasest Interweave Knitsist pärit Apres Surf Hoodie on valmimisel. Kui ehteid ja peenrarohimist poleks vahele tulnud, oleks huudi juba ammu valmis. Seda on väga mõnus kududa ja lõng, Rowani Cashcotton 4 ply Veimevakast, on lihtsalt ülimõnus. Hetkel on seljatükk ja üle poole esitükist valmis.
Ja minu kõige vanem ja unarusse jäetud hobi - õmblemine. Eile õhtul tuli suur isu õmmelda ja tükeldasin ära kaltsukast ostetud ühekroonise meestesärgi, eesmärgiga teha sellest üks naiselikum pluusike. Praegu jäi töö seisma, sest liimiriie ja overlok on linnas. Nädalavahetusel jätkan siis.
Ja nagu mainitud, tegelen hoogsalt ka peenarde rohimise ja kastmisega. Rohimine on üks väga mõnus töö, kui vaid neid sääski poleks. Aga kuna mul on peenrad üsna rohtu kasvanud, siis vaatepilt peale rohimist täidab südame suure töörõõmuga. Aiapidamine võtab palju aega, aga annab palju ka tagasi. Ja ma ei pea siinkohal silmas vaid lilli ja köögivilju :)
Loodetavasti saan varsti juba mõnda valmis tööd ka näidata!

Ringmäng

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas
Mängu tõmbas mind Katu

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Esimene kursus oli just edukalt läbitud. Ma arvan et ma puhkasin eksamitest. Olin Andresega juba aastakese "käinud", elasin emaga koos. Varsti läksin oma vanasse töökohta suveks tööle, et teenida taskuraha ja anda minu asemele tulnud sekretärile puhkust. Ja siis oli see Beach Party ju ka veel elus. Seal me käisime kindlasti. Üldiselt oli tore ja helge.
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
1) voodipesud ära vahetada
2)peenrad lõpuni ära rohida
3)Arpres Surf Hoodie lõpuni kududa
4)ühe raamatu võiks läbi lugeda
5)pap-testi minema tegema
3. Lemmiksnäkid?
küpsised, kommid, suitsuvorst, Rakvere viinerid külmalt, tainas, must leib taluvõiga, banaan, õun
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Ma arvan, et me koliks maale ja teostaks ennast siin - mul on üks suur unistus, mida ma siin maal tahaks teha. Ostaks rootslaselt metsa ja Andres saaks seda siis majandada. Reisiks kindlasti. Ema saadaks välismaale silmaarsti juurde.
5. Kohad, kus oled elanud?
Tallinn ja Noarootsi.

Ma tõesti enam ei tea, kes siia mängu on või ei ole kaasatud.
Ma paluksin küsimustele vastata Kristal, Triibikul, Katariinal, Tiinal, Mannil,

Niisama

* Täna käisin Haapsalus eesmärgiga kolada kaltsukates ja emaga kohvikusse minna. Ja täna oli kaltsukaõnne kõvasti. Ma ei hõiska niiväga teksade ja linase püks-seeliku pärast. Vaid ühe imelise kampsuni pärast, mida ma tegelikult ise ei avastanudki. Kui läksin oma proovitud asju tagasi viima, piidlesid ühed punk-boheem tüdrukud ühte imelist laimirohelist kampsunit. Ma ei saanud üldse aru, kuidas see mul kahe silma vahele sai jääda, kui see on minu üks lemmikvärvidest hetkel. Nii ma siis tegin seal nende juures asja ja silmanurgast piilusin, et mis kampsunist saab. Ja tüdruk ütleski "Seda kollast ma ikka ei võta" (ma ei tea kumb meist värvipime on, mina loen seda laimiroheliseks). Kui oli möödunud viisakad viis minutit, siis läksin nagu muuseas ja haarasin oma kampsuni ja jooksin proovima. Ja oli oi kui mõnus. Selline mitte liibuv ja pikemat sorti. Ja kui lugesin koostist, hakkasid käed värisema (85 siidi 15 kašmiiri!). Sellepärast mulle meeldibki kaltsukates käia. See on hasart ja õnnemäng. Ja kampsun maksis 15.- Ja linane tikitud linik 1.- Olge tänatud kõik kaltsukate head inglid!
* Mul on puhkus. See näeb välja nii, et Andres võttis puhkuse ja teeb kõiki neid asju, mida mina igapäevaselt teen. Mina võin magada, peenraid rohida, kududa, kaltsukates käia jne. See puhkus pole veel väga kaua kestnud, nii et väga puhanud tunnet ei ole, aga eks see saabub. Sest väsimus ja tüdimus ja meeleheide olid enne vägagi peal. Ja ma enam-vähem nõudsin puhkust.
* HU? plaat on vaimustav. Kui ma poest tulles esimest korda raadiost Depressiivsetest Eesti Väikelinnadest kuulsin, siis pöörasin auto ringi ja läksin tagasi poodi. Sest kui nii ilus lugu plaadil on, mis seal siis veel võib olla? Seda muusikat on väga raske kirjeldada... No kui võrrelda nt taburetiga, siis keskmine eesti muusika on männipuust taburet. Nt Inese muusika on valgeks peitsitud taburet, millel on üks väänelev lill peale joonistatud. HU? muusika on taburet, mis on tehtud eebeni puust, tema kõrgust saab puldiga reguleerida, ta on kokkupandav ja käekotina kaasaskantav ja ta helendab pimedas.* Kõikidele rohelisele inimestele üks väike rõõmusõnum, kes veel ei tea. Meie ligidale ehitatakse tuuleparki (Aulepas). Öösel ja päeval voorivad betooniautod ja tornid (93 meetrised) muudkui kerkivad. Nii et väga väike, aga siiski väga roheline panus Maa heaks. Tuulikuid tuleb kokku 13 ja nad katavad 35 tuhande pere keskmise energiavajaduse.
* Sander on ka vahepeal suureks saanud, aga sellest ma kirjutan eraldi.

Uus level ja arstisüsteem

Level 1: Magada sisse, kuid siiski jõuda õigeks ajaks arsti juurde.

Level 2: Magada sisse, kuid jõuda koos lapsega õigeks ajaks arsti juurde.

Level 3: Magada sisse, kuid jõuda koos kahe lapsega õigeks ajaks arsti juurde.

Ma olen peaaegu saavutanud kolmanda leveli. Ausa mängu huvides tuleb tunnistada, et jäin ikkagi viis minutit hiljaks, aga samas suutis Maibrit lühikesel teel autost arstini kaotada ära nii mütsi kui ühe kinga, mida ma pidin siis, Sander süles (10.3 kg) tagasi otsima minema. Ja parkimiskoha leidmine võtab Keskhaigla juures ka oma jagu aega. 

Aga sellest meie arstisüsteemist... mul oli vaja minna Maibritiga kardioloogi juurde. Lastearst käskis registratuurist numbri võtta. Helistasin. Seekord sõimata ei saanud. Numbreid kardioloogile ei olnud, oleks pidanud helistama n nädala pärast uuesti. Sain siis numbri lastearsti käest ja seda ka umbes kuu aja pärast. Ükskord saabus siis see päev, mil saime kardioloogile. Kuna ta kuulis kahtlast undamist südames, siis saatis ta meid ultrahelisse. Kuue nädala pärast. Ning tagasi kardioloogi juurde kahkesa nädala pärast. Kuus nädalat südamevalu ja pabinat. Tänu taevale osutusid kahinad siiski kasvukahinateks. 

Nüüd on mul vaja Maibritiga minna gastroenteroloogi juurde ja silmaarsti juurde. Esimesele sain numbri oktoobriks ja teisele septembriks. 

Samuti oli vaja minna tagasi lastearsti juurde. Helistasin registratuuri. Nagu ikka tulistatakse sulle ette mingi iks kuupäev ja kuna ma suutsin kolm korda uut aega paluda, siis sain preemiaks sõimata ka.

On see normaalne? Millest sellised järjekorrad põhjustatud on? Ning registratuuritöötajate ebaviisakas käitumine - see kuulub kategooriasse "koristaja on maja kõige tähtsam töötaja". 

Mulle tundub, et meie arstisüsteemis on patsient kõige tüütum ja ebameeldivam tegelane, kellest püütakse võimalikult kiiresti vabaneda.

Kolmeaastane Maibrit

12. mail sai Maibrit kolme aastaseks. Kuidas aeg lendab! See sünnipäev oli varasematega võrreldes täiesti teistsugune, kuna Maibrit oskas seda juba oodata. Ja ta oli väga kannatamatu. Arusaadav muidugi, sest Sandril on ju igal kuul sünnipäev olnud aga Maibritile öeldakse muudkui, et "sinu sünnipäev on kevadel". No ja lõpuks tuligi see kevad ja ka sünnipäev!

Ma olin sünnipäeva eel ise ka üsna ärevuses - palju rohkem, kui oma sünnipäeva eel. Hommikul tulid vanaema, vanaema mees, õde ja õe mees ka sünnipäevalast üles laulma. Nii et meil oli täitsa arvestatav koor. Ja oh seda elevust kinkide avamisel ja küünalde puhumisel!

Milline on siis meie kolmeaastane Maibrit? 

Kolmeaastane Maibrit on suur maailmaavastaja. Ta märkab pisemaidki detaile ning rõõmustab iga uue avastuse üle. Tema lemmikküsimuseks on "miks?" ning talle väga meeldib, kui ma seletan pikalt-laialt asjade omavahelisi seoseid ning põhjuseid. Maibriti siiras rõõm täiskasvanute jaoks igapäevaste ja tavaliste asjade avastamise üle muudab ka minu päevad oluliselt helgemaks ja säravamaks - täiskasvanud on unustanud, kui põnev koht see maailm tegelikult on :)

Kolmeaastane Maibrit on suur ja hoolas õde oma vennale. Küll ta üritab potilille riiulil kinni hoida, kui Sander teisest otsast seda endale kaela tahab tõmmata, küll korjab temalt sodi suust ära, mida Sander igalt poolt leiab. Maibrit haldab ka mänguasjamajandust - kõik põnevamad asjad hoiab endale ja noh, mis üle jääb, saab Sander :) 

Kolmeaastane Maibrit on suur abiline. Nii kui ma lähen kööki süüa tegema, tuleb kohe "emme, ma tahan sind aidata". Siis ta saabki mune lahti kloppida ja suhkurt-jahu sinna sisse panna. Asjade külmkappi ladumine on üks tema lemmiktegevustest. Nüüd lisandus ka laua katmine.  Kui Andres paneb mõnda mööblitükki kokku või remondib midagi, siis Maibrit üritab kruve õigesse kohta panna ja neid kruvikeerajaga keerata. Ühesõnaga kõik kodutööd meeldivad  Maibritile.

Kolmeaastane Maibrit on suur korraldaja ja kamandaja. Tema teab, kuidas asjad käivad, kus asjad käivad ja kuidas asju kasutada. Ja kui keegi üritab kõrvale hiilida või viilida, kutsutakse ta kohe korrale. Samuti teab Maibrit täpselt mis kellelelegi kuulub. 

Kolmeaastane Maibrit armastab mängida puslede, legode ja oma beebinuku Liisiga. Samuti meeldivad talle kõik "päris" asjad - pangakaardid, tšekid, märkmikud, telefonid ja nii edasi. Kui Maibrit mängib "päris" asjadega, siis ta ütleb et ta "teeb tööd". Ja katkise "päris"mobiiltelefoniga räägib ta nii tõetruult, et petaks igaühe ära, kes ei teaks, et telefon tegelikult ei tööta.

Kolmeaastane Maibrit on täpselt selline laps, et vaatad teda ja mõtled, kuidas sind on õnnistatud ja sulle Selline laps kingitud... ja kui vaatad neid koos, Maibritti ja Sandrit, siis mõtled, kui rikas ning rõõmus on elu koos lastega...

Liblikakampsun

Kuna Eestimaa suvi on selline nagu ta on, tuleb suveks ikka üks soe kampsun varuda. Ainult pitspluusidega meie suvele vastu minna ei saa :)

Tegelikult oleks pidanud see kampsun küll umbes märtsiks valmima, aga mõni asi hakkab vahest hirmsasti venima ja igasugu muid asju tuleb vahele. 

Ükskord veebruarikuus, kui ma astusin sisse lõngapoodi "Kosmose Vastas" et uusi Rowani lõngu katsuda ja nägin, mida poe perenaine kudus - mummulist laste vesti Rowani "Felted Tweedist" ja "Tapestryst" (selline meestevest on ühes Rowani ajakirjas ka olemas) - tundsin, kuidas väike lõngamaniakk minus elavnes. Mõistsin, et ilma nende lõngadeta ma poest väljuda ei saa! Kodus jätsin need diivanile ja katsusin ja imetlesin iga päev. Kuni ükskord kuduma hakkasin.
Algul oli plaan samasugune mummuline kamps teha, aga siis said liblikad võitu. Nüüd ma muidugi vaatan, et värvikontrasti on vähe ja eriti aru pole saada, kes või mis seal kampsunil on. Aga eks see ole siis õppetunniks.  Muus osas olen kampsuniga väga rahul. Peale aurutamist muutus see imepehmeks. Ta on selline mõnus õhuke, aga soe. No ma tahaks endale ka midagi sellist. 
Lõng: Rowani "Felted Tweed" 146 Herb, 50 g/175m, 2,5 tokki (ostetud "Kosmose Vastast" ja Mammi lõngapoest)

"Tapestry" 179 Highland, 50g/120m, 2,1 tokki (ostetud "Kosmose Vastast")

Abimaterjalid: Liblika muster "Kudumise entsüklopeediast", 

pitsiääred Nicky Epsteini "Knitting on the edge", 

passe kahandusnipid Elizabeth Zimmermanni "The opinionated knitter"

Vardad: 2,5 mm