Sügis alistub tasapisi

Nii kahju... Sügis on ikka kõige ilusam aastaaeg (aga kevadel on kevad kõige ilusam:) ). Saabki selleks korraks jälle läbi...Paar nädalat tagasi kui ma maal olin, lendas meie maja kohalt terve see aeg kureparvi üle. Sellel aastal see enam nii nutma ei ajanud, aga eelmisel aastal, kui ma esimest korda oma elus nägin Sügist - kui kümnete ja kümnete parvede viisi lendas kurgi üle meie maja, ja mis häält nad tegid.... siis ma ikka lahistasin ja lahistasin nutta. See oli ääretult habras ja kurb hetk, hüvastijätt.... Teele, teele kurekesed... tulge jälle tagasi!
Õnneks tulevad varsti jõulud, muidu ei jõuaks küll vist taluda seda pimedat aega. Sest tavaliselt ju lund ei ole ja on kõle. Viimastel aastatel oleme nii kaua viivitanud oma traditsioonilise sügisjalutus(pildistus)käiguga, et hirmuga vaatan igal hommikul aknast välja - ega veel kõik lehed pole puudelt langenud. Nüüd leppisime kokku, et pühapäeval läheme siis selleaastasele sügisjalutusele. Ja sellel aastal oleme ju kolmekesi! Vahest ma ei suuda ikka veel uskuda et ma olen nüüd ema... ja see kes seal issiga suures voodis magab on minu laps, täitsa minu oma! Eitea millal mul see vaimustus üle läheb? Ema arvab et mitte kunagi. Mina arvan ka nii...
Andres tegi täna "leheke viimne ma külmunud puul" pilte... Oli kohe auto seisma jätnud ja pilti teinud, et nii ilus oli! On küll!