Pages

neljapäev, august 17

Mida lugeda?

Probleem on selles, et tahaks midagi lugeda, aga ei tea mida. Nimelt, praegusel eluperioodil sooviksin ma lugeda selliseid kergemaid ja köitvamaidd raamatuid (üritasin hakata lugema kunagi soetatud Saint-Exupery Tsitadelli ja ei suutnud nii, et mõte mujale poleks läinud). Et oleks nagu meelelahutus, mitte püüd oma hinge ja vaimu harida. Sest haarava raamatu lugemine on väga hea ja odav viis lülitada oma mõtted välja, tõmbuda argipäevast eemale ja lihtsalt süveneda mingisse uude maailma. Koduperenaisele kohaselt olen ma hakanud hirmus palju telekat vaatama ja see mulle ei meeldi. Enne kodustumist ei vaadanud ma telekat peaaegu üldse. Mulle ei meeldi see teleka vaatamine, see muutub kergeks sõltuvuseks ja dikteerib päevakava. Raamat on palju leebem meelelahutus.
Ühesõnaga, kuna ma olen juba hulgaliselt lasteraamatuid taaslugenud, siis ma mõtlesin, et võiks ka mõne mittelasteraamatu läbi lugeda. Laenutasin raamatukogust kolm raamatut. Üheks oli Laikmaa raamat, mida Vardamoor kiitis, teine oli Doris Lessingu "Hea naabri päevik" ja kolmas Varraku "ajaviiteromaan". Laikmaa raamatu laenutasin sooviga harida vaimu aga ma pole seda veel lugenud ja kuidagi nagu ei taha seda kätte võtta. Lessingu raamat osutus väga heaks, just selliseks nagu ma praegu tahan lugeda. Ja see ajaviiteromaan tõesti hakkas aega viitma ja mis kõige hullem, see ajas mind täitsa närvi. See oli nüüd teine katse järjest peale aastatetagust romantiliste romaanide vaimustust ajaviiteromaani lugeda ja nagu eelmisegagi, piirdun vaid esimese peatükiga. Sest see on nii kohutavalt närvidele käiv, kuidas kõik peategelased on nii hirmus positiivsed ja tublid inimesed, kuidas kohe raamatu alguses on aru saada, kuidas paarid jaotuvad ja et raamatu lõpus jalutavad nad "koos päikeseloojangu poole" ja jubedalt käib see närvidele, kuidas need aega viitvad romaanid on kirjutatud nagu käsiraamtu järgi: on täpselt teada, mis naistele peale läheb ja kogu aeg kasutatakse neid elemente.
Ja nüüd ma siis püüan paaniliselt leida midagi mõnusat lugemiseks, mis mind närvi ei ajaks :) Tundub, et Merikarbiotsijate ajastu on minu jaoks pöördumatult möödas aga asendada ma seda ei oska.

10 kommentaari:

luize ütles ...

Alati on hea lugeda Gerald Durrelli raamatuid.
"Minu pere ja muud loomad" on klassika, samast asjast veel "Linnud, loomad ja sugulased", "Jumalate aed", "Lestafilee", "Ema mehelepanek ja muud lood". Vist oli veel midagi.
Ja kõik tema loomakogumise raamatud on ka väga head.

Noh ja alati võib biograafiaid lugeda.

ema, isa ja leevike ütles ...

no aga võta siis sari "moodne aeg" ette, seal on kõik lugemiskõlbulikud raamatud.

jutupaun ütles ...

Oi Durrelli soovitan mina kahel käel. Eriti neid "Minu pere ja muud loomad" nö järje jutte mida luizegi soovitas. Pole need ju nii tuntud ka eestlastele aga nalja saab ja mõte on seeskah.

Tahaks ka rändtsirkust koos teenindava personaliga aga peab piirduma 2 kärbsega köögis ja hunniku lilledega potis :P

Signe ütles ...

Proovi neid:
DeWitt, H. Viimane samurai
Hotchner, A.E. Papa Hemingway Mann, Katia. Minu kirjutamata memuaarid

Ja minul on pidevalt päevakorral Pratchett :), kuigi see ei pruugi kõigile meeldida, võid proovida.
Durrell mulle nagu peale pole läinud, loen ja naeran aga fännama pole õppinud.

Heidi ütles ...

Antagu mulle, palun andeks, aga Durrelli puhul tundub mulle isiklikult, et pärast Joobnud metsa ja Minu pere ja muud... kirjutatud raamatud on pigem lese soov raha teenida, kui viimistletud valmisteosed. Neid on ladus lugeda, aga nii nauditavad nagu esimesed, nad minu jaoks pole.
Krentu, kahjuks ei tunne Sind:)
Aga no õudukatest on hea raamat "Õudne Eesti" (vt apollost tutvustust, on tõesti põnev raamat). Veel, vana eesti novelliklassika on alati mõnus. Üldse on eesti autorid üllatavalt suvised lugeda. Nt August Mälgu raamatud. Või ka Herta Laipaiki raamatud. Või Tuglas.
Vene uuest krimikirjandusest meeldib mulle A.Marinina ja väheses koguses D.Dontsova.
Oh, ma tean seda tunnet raamatukogus, et mida siis seekord:)
Midagi veel, Arto Paasilinna on ka lõbusaid raamatuid kirjutanud.

Epu ütles ...

Viimane hää raamat, mida lugesin, oli Jüri Tamme elulugu "Irdinimene". Vaimukas lugemine, ei midagi rasket, kuid samas mulle jättis hinde väga sooja tunde :)

ants ütles ...

Tead mis! Too raamatukogust Axel Munthe "San Michele raamat." Nii ammu ilmunud, vist 60-nendatel, et leidub ehk ka antikvariaadis. Olen soovitanud hirmus paljudele, aga keegi pole viitsinud üles otsida. Usu, Sa ei kahetse.
Ja kui tahad midagi ajuvabat, kus ka põnevust, võta üks Ustinova krimka! Suurepärane venepärane keel, põnevust päris kõvasti, aga lõpuks pannakse kõik pahad vangi ja head abielluvad!
St.Ex. "Tsitadelli" hakkasin ka hiljuti lugema, pidin käest ära panema samal põhjusel, kui Sinagi. Maeterlincki "Tarkus ja saatus" on minu jaoks igatahes etem, kui rääkida St. Ex-st. Aga sellega ei pea muidugi kõik nõustuma.

triibik ütles ...

mina, kes ma põnevusromaane elu sees ei loo, soovitan boriss akunini fandorini sarja. ülimalt stiilsed ajaloolised krimkad, jube head meelelahutuseks. veel paar mõtet: "kapten corelli mandoliin", "middlesex", david lodge'i "väike maailm" ja "ühest kohast teise", käbi laretei "otsekui tõlkes", john irvingu "garpi maailm". kui inglise keeles loed, on kaks superhead naiskirjanikku barbara kingsolver ja barbara trapido. ei ole siuksed naistekad, ausalt. nick hornby on kah päris tore.

triibik ütles ...

haruki murakami "lõuna pool piiri, lääne pool päikest" oli kah väga hea.

Triin ütles ...

Mina unistan sellest, et saaks kätte Eia Uusi raamatu "Minu Prantsusmaa" Petrone Print. Lugesin ajakirjast "Pere ja Kodu" selle raamatu soovitust ja tekkis vastupandamatu soov lugeda-lugeda-lugeda :)