Pages

teisipäev, veebruar 27

Õmblemine, mon amour

Minu jaoks on käsitöö number üks ehk siis käsitöö, mida ma kõige rohkem armastan teha, millest rääkides-mõeldes ma eriti elevile lähen ning ilma milleta ma elu ette ei kujuta, õmblemine. Alustasin umbes kuue aastaselt nukkudele õmblemisega. Sujuvalt läksin üle õmblemisele enda tarbeks. Vahel olen õmmelnud ka tellimise peale, aga see asi mulle üldse kohe ei meeldi. Siis on mul kohustus ja see kaotab kogu õmblemise rõõmu. Õmblema hakkasin ma ema kõrvalt, kes ööl ja päeval muudkui õmbles. Ta teenis nii vorsti leiva peale. Kogu aeg käisid meil tädid proovis ja mina muudkui keetsin neile kohvi ja jutustasin nendega ja vaatasin, kuidas ema proovi teeb. Pisemad riidetükid, mis järgi jäid, sain endale nukuriiete tarbeks. Peab ära märkima, et minu jaoks tuli see õmblemisoskus ikka läbi paljude pisarate. Nimelt tahtsin ma asja kohe ja hästi ruttu valmis saada ning seega õmblesin kiiresti ehk hirmus lohakalt. Ema muudkui ohkas ja ütles, et tema ei oska mind õpetada, kui ma kõike nii lohakalt teen. Mis tähendas seda, et ma muudkui harutasin ja harutasin ja harutasin. Vahel viskasin vihaga töö nurka, aga rahunedes alustasin otsast peale. Sest ilusad riided mulle meeldisid ja ema ei jõudnud kõike mu soove täita. Nüüd on selle korralikkusega pigem vastupidi, ema vahel ülteb, et käib kah, aga minule ikka ei anna rahu :)
Nii liikusin ma pluusi õmblemise juurest pükste-seelikute-vestide õmblemiseni ja lõpuks võtsin isegi jaki õmblemise ette. Esimese jaki õmblesin isa mantlist (mille ema oli kunagi isale õmmelnud). Harutasin kõik õmblused lahti (mitte ei lõiganud) ning mul on siiani silme ees need tohutud tepingud, mis kõik tuli ükshaaval lahti harutada. Siis pesin kõik tükid ilusti puhtaks, keerasin teise poole peale ja õmblesingi jaki. Ma ei tea kui kaua mul selleks kulus aga see oli minu kannatuse-kool.Nüüd, kui teatavad oskused on juba omandatud, on asi muidugi palju lihtsam. Samas läheb mul ikka vahel mõni asi aia taha ka, tavaliselt just selliste kangaste puhul, mis korralikult laualgi ei püsi. Siiski naudin ma õmblemist väga. Tavaliselt ma õmblengi kas a) sellepärast, et mul on väga midagi vaja; b) sellepärast, et on majanduslikult otstarbekam või c) sellepärast, et ma lihtsalt tahan õmmelda. Tihti on need kategooriad segunenud, kuid raudselt ei saa ma midagi õmmelda, kui mul pole õmblemistuju. Seda juhtub ka vahel, eriti kui on just midagi nässu läinud.Kui ma varem tahtsin asja hirmus ruttu valmis saada, siis nüüd olen hakanud nautima just selliseid kaua-tehtud-kaunikene-töid. Trikotaažpluuside vorpimine ei tekita enam üldse seda suurt rahulolu tehtud tööst.
Ning loomulikult oli minu õmblemiskarjääri tipphekt see, kui ostsin endale päris oma õmblusmasina. Ostsin selle ülikooli eelviimasel kursusel ühe suure stipendiumi eest. Järgmine tipphetk oli overloki soetamine juba endateenitud raha eest. Samas pean ma kiitma ka oma vanavanaema Singerit, mis õmbles samuti väga hästi.
Kolmas tipphetk oli eile, mil me ostsime mulle kokkupandava klapplaua, sellise nagu nõuka ajal olid sünnipäevade pidamiseks. Nüüd ei pea ma enam põrandal lõikeid võtma ega lõikama vaid saan seda püsti seistes teha! Milline nauding! Täna võtsin ma ühe lõike lihtsalt rõõmu pärast, et nautida uuel laual lõike võtmist. Lõikamiseni kahjuks ei jõudnud (ma ei suuda kasutada sõna "juurdelõikamine" mis on nii ebaloogiline).
Juba ammu on mul unistus minna kergetööstustehnikumi konstrueerimist õppima. Sest vaatamata sellele, et olen teatud praktilised võtted omandanud, tunnen siiski puudust õmblemis-konstrueerimisalasest kooliharidusest. Praegu olen ma ikka rohkem nagu sell. Tahaks aga meistriks saada.

PS. Piltidel on minu viimased kiirprojektid - pluusike Maibritile, sest ta muudkui kasvab ja kõik kodupluusid on juba väikseks jäänud, õmmeldud rohkem majanduslikule otstarbekusele mõeldes. Minu hõlst, mis mul ka pragu "ümber piha" ulatuks. Õmmeldud selle pärast, et vastu õhtut tuli vastupandamatu õmblemise isu.

18 kommentaari:

ematehnik ütles ...

te näete mõlemad väga armsad välja!

põrandal lõigata on hea, mul pole kunagi kangas põrandalt maha libisenud!

Anonüümne ütles ...

Maibrit on oudselt armas laps.

maarja ütles ...

väga armsad õmblustööd.

minu vanavanaema oli ka õmbleja. tema singeri masin on mul siiani eestis alles.ja mõned tematehtud riided samuti. neid ei raatsi Miale selgagi panna. hoian kapis ja käin pai tegemas. siis on tunne nagu vanavanaemale teeks pai.

krista ütles ...

see konstrueerimine on palju lihtsam kui photoshop või õmblemine :))).... nii et pisikesest workshopist sinusugusele suurte kogemustega õmbeljale täiesti piisab!
ma võin sulle raamatu anda.....

Pille ütles ...

Mina ei oska üldse õmmelda;( Meie pere õmbleja on ema*. Aga see-eest heegeldan ma päris kenasti, õde M. koob. Nii et meie peres on tööjaotus:)
* õppis õmblejaks tehnikumis koos Krentu emaga:)

Annu ütles ...

vat-vat, just sellist armsat pluusi mul suveks vaja ongi... kuidas sa tead, kui palju kõhule ruumi peab jätma?

Annu ütles ...

tegelikult on see vist hoopis kleidike?

Krentu ütles ...

Selle pluusikese tegin venivast kangast, nii et peaks ikka lõpuni selga minema. Lõige on www.burdamode.com täitsa vabalt saadaval.

Sirliiz ütles ...

Mulle oled sa loetu-nähtu põhjal ääretult malbe inimesena tundunud, nüüd on täpselt seda minu tunnet väljendav pilt sul ka blogis ;)

tikrimari ütles ...

see sinu pluus-kleit on ikka väga armas! hakka või ise kõhu-mõtteid mõtlema, et sarnast pluusi kanda saaks :D

Annu ütles ...

aitäh, krentu.
ja olen sirliiziga väga nõus. sinust on jäänud mulje kui ülinaiselikust naisest.

mann ütles ...

olete, jah, hirmus armsad!
ning malbus ja helgus seostuvad su blogiga minugi puhul. igaljuhul tahaks iga kord peale su blogi lugemist palju parem inimene olla :)

kati ütles ...

ma tunnen, et peale krentu blogi lugemist olengi kohe natuke aega palju parem inimene. vist selline nagu krentu. :-)

kriuks2 ütles ...

hästi armsad pluusikesed :)
õmblemisega on minul samuti vastavat meeleolu vaja.. niisama tellimise peale läheb kohe isu täiesti ära...
ja lõigete võtmise laud... mmmmmõnus... varsti täiytub minul ka see unistus ;) kui majja kolime... :)
igakord sinu lugusid lugedes tekib umbes selline tunne nagu maailmas ongi kõik nii armas ..roosa ja ilus...:)

sibulaplix ütles ...

icc see juurdelõikamine on jah naljakas, a minu lihtne loogika, õmblemiskauge nagu ma olen, õtleb et see oleks justkui see, et sa lõikad juurde tükke, mida kokku õmmelda=juurdelõikamine :D

mm, aga kõhukesega naised on kenad :) ja see pluus on vahva. ja et Maiu on armas, on ütlematagi selge ;)

minu ümber tekib hoopis siinset blogi lugedes vikerkaarevärviline seebimull :D

Kuuvarjutus ütles ...

Ilus vaadata kosuvat emadust õnneliku inimese kehastuses:)
Ma olen küll vist enamuse oma elust õmmelnud, ka tellimise peale, aga ikkagi eelistan õmmelda vabast tahtest, mitte käsu peale :D

P6rgukiz ütles ...

Õmblemine on hästi rahustav ja nii mõnus tegevus :) Mulle ka meeldib, rohkem kui kudumine-heegeldamine :P
Maibrit on väga kaunis laps :) Tundub, et sama õrna ja hea iseloomuga nagu ta Ema :)
Ja Sina oled imeilus oma Teie olekus :)

Anonüümne ütles ...

Tean sind ülikooliajast. Tegelikult tundsid sind vist kõik, sest olid ju väga tark ja andekas. Kui aasta tagasi su blogi avastasin, siis lugesin selle otsast lõpuni läbi. Huvitav oli, huvitavam kui tänane ajaleht. Ka mulle meeldib õmblemine ja muu käsitöö. Ja muidugi oli tore "kohata" tuttavat inimest ja ta tegemistest osa saada.