Õmblemine, mon amour

Minu jaoks on käsitöö number üks ehk siis käsitöö, mida ma kõige rohkem armastan teha, millest rääkides-mõeldes ma eriti elevile lähen ning ilma milleta ma elu ette ei kujuta, õmblemine. Alustasin umbes kuue aastaselt nukkudele õmblemisega. Sujuvalt läksin üle õmblemisele enda tarbeks. Vahel olen õmmelnud ka tellimise peale, aga see asi mulle üldse kohe ei meeldi. Siis on mul kohustus ja see kaotab kogu õmblemise rõõmu. Õmblema hakkasin ma ema kõrvalt, kes ööl ja päeval muudkui õmbles. Ta teenis nii vorsti leiva peale. Kogu aeg käisid meil tädid proovis ja mina muudkui keetsin neile kohvi ja jutustasin nendega ja vaatasin, kuidas ema proovi teeb. Pisemad riidetükid, mis järgi jäid, sain endale nukuriiete tarbeks. Peab ära märkima, et minu jaoks tuli see õmblemisoskus ikka läbi paljude pisarate. Nimelt tahtsin ma asja kohe ja hästi ruttu valmis saada ning seega õmblesin kiiresti ehk hirmus lohakalt. Ema muudkui ohkas ja ütles, et tema ei oska mind õpetada, kui ma kõike nii lohakalt teen. Mis tähendas seda, et ma muudkui harutasin ja harutasin ja harutasin. Vahel viskasin vihaga töö nurka, aga rahunedes alustasin otsast peale. Sest ilusad riided mulle meeldisid ja ema ei jõudnud kõike mu soove täita. Nüüd on selle korralikkusega pigem vastupidi, ema vahel ülteb, et käib kah, aga minule ikka ei anna rahu :)
Nii liikusin ma pluusi õmblemise juurest pükste-seelikute-vestide õmblemiseni ja lõpuks võtsin isegi jaki õmblemise ette. Esimese jaki õmblesin isa mantlist (mille ema oli kunagi isale õmmelnud). Harutasin kõik õmblused lahti (mitte ei lõiganud) ning mul on siiani silme ees need tohutud tepingud, mis kõik tuli ükshaaval lahti harutada. Siis pesin kõik tükid ilusti puhtaks, keerasin teise poole peale ja õmblesingi jaki. Ma ei tea kui kaua mul selleks kulus aga see oli minu kannatuse-kool.Nüüd, kui teatavad oskused on juba omandatud, on asi muidugi palju lihtsam. Samas läheb mul ikka vahel mõni asi aia taha ka, tavaliselt just selliste kangaste puhul, mis korralikult laualgi ei püsi. Siiski naudin ma õmblemist väga. Tavaliselt ma õmblengi kas a) sellepärast, et mul on väga midagi vaja; b) sellepärast, et on majanduslikult otstarbekam või c) sellepärast, et ma lihtsalt tahan õmmelda. Tihti on need kategooriad segunenud, kuid raudselt ei saa ma midagi õmmelda, kui mul pole õmblemistuju. Seda juhtub ka vahel, eriti kui on just midagi nässu läinud.Kui ma varem tahtsin asja hirmus ruttu valmis saada, siis nüüd olen hakanud nautima just selliseid kaua-tehtud-kaunikene-töid. Trikotaažpluuside vorpimine ei tekita enam üldse seda suurt rahulolu tehtud tööst.
Ning loomulikult oli minu õmblemiskarjääri tipphekt see, kui ostsin endale päris oma õmblusmasina. Ostsin selle ülikooli eelviimasel kursusel ühe suure stipendiumi eest. Järgmine tipphetk oli overloki soetamine juba endateenitud raha eest. Samas pean ma kiitma ka oma vanavanaema Singerit, mis õmbles samuti väga hästi.
Kolmas tipphetk oli eile, mil me ostsime mulle kokkupandava klapplaua, sellise nagu nõuka ajal olid sünnipäevade pidamiseks. Nüüd ei pea ma enam põrandal lõikeid võtma ega lõikama vaid saan seda püsti seistes teha! Milline nauding! Täna võtsin ma ühe lõike lihtsalt rõõmu pärast, et nautida uuel laual lõike võtmist. Lõikamiseni kahjuks ei jõudnud (ma ei suuda kasutada sõna "juurdelõikamine" mis on nii ebaloogiline).
Juba ammu on mul unistus minna kergetööstustehnikumi konstrueerimist õppima. Sest vaatamata sellele, et olen teatud praktilised võtted omandanud, tunnen siiski puudust õmblemis-konstrueerimisalasest kooliharidusest. Praegu olen ma ikka rohkem nagu sell. Tahaks aga meistriks saada.

PS. Piltidel on minu viimased kiirprojektid - pluusike Maibritile, sest ta muudkui kasvab ja kõik kodupluusid on juba väikseks jäänud, õmmeldud rohkem majanduslikule otstarbekusele mõeldes. Minu hõlst, mis mul ka pragu "ümber piha" ulatuks. Õmmeldud selle pärast, et vastu õhtut tuli vastupandamatu õmblemise isu.