Reis Helsingisse

Eelmisel nädalal käisime Helsingis. See oli minu jaoks suursündmus, justkui oleks aeg 15 aastat tagasi keeratud. Ma juba suvel planeerisin, et kui minu oma pangakontole hakkab jälle midagi laekuma, siis ma lähen Helsingisse ja külastan seal kõiki kohti, mida hing ihaldab. Et selline preemia- ja lõõgastusreis minule. Sest Helsingi mulle kohutavalt meeldib, seal on selline mõnus õhkond kohe. Ja parajalt ligidal ka. Sest mina ei ole küll selline reisisell, kes beebiga kuskile lõunamaale läheks.Nii ma broneerisin meile laevapiletid ja toa korralikus hotellis, kutsusime minu ema Maibritti vaatama ja läksime. Ja oli väga mõnus! Suisa kaks korda külastasime minu absoluutset lemmikkohvikut Strindberg (Põhjaesplanaadi ja Mikonkatu nurgal). Sellisest kohvikust olen ma Tallinnas puudust tundnud. Väga lahedad kohvikukülastajad, stiilne ja pisut kulunud mööbel, maitsvad koogid ja kohvid - kõik see kokku teeb ühe kümnepunktise kohviku. Loomulikult käisin Hobboksis ja Menita lõngapoes. Hobiraamatute poes käisime mõlemal päeval a 1,5 tundi. Praktilise eestlasena kalkuleerisin ma muidugi kohe, et Amazonist on ikkagi soodsam tellida, aga et ikka natuke viisakust alles jääks, siis ostsin ühe laheda raamatu mis annab ideid lastega koos meisterdamiseks. Aga ohhhh! milliseid raamatuid on olemas! Ja see pood ise - armas vaibakene maas, lauakene ja diivan, kõrval kohvikann ja küpsisekauss ja silt, et "koos kohviga on palju mõnusam raamatuid sirvida"!Lõngapoes ma küll ahmsin õhku ja katsusin neid lõngu, mida ma ainult ajakirjast olen näinud aga siiski pead ei kaotanud. Läksin sinna sellise luksusmõttega, et luban endale kaua ihaldatud Rowani Felted Tweed lõnga. Kohapeal aga leidsin identse kuid poole odavama Grignasco tango ja mõtlesin, et mis ma siis ikka rahaga laamendad ning ostsin hoopis selle Tango.Disainimuuseum oli täielik pettumus. Minu palavalt armastatud Iittala nõud ja muud soome disaini tähtteosed olid surutud kuskile vitriini taha ja nummerdatud. See nägi välja nagu nõuka aegne muuseum. Muuseumi ülejäänud kahel korrusel eksponeeriti Jaapani siidi-gobelääni-moodi-vaipu ja vaase, mis mulle ei imponeerinud. Pealegi, võõras linnas (kuigi, mis võõras see Helsingi ikka on) meeldib mulle hoopis rohkem kohvikutes käia ja tänavatel inimesi ja maju vaadata kui muuseumis käia.Loomulikult tegin osturetke ka laste HjaM-i. Ning Muumipoodi. Suurte HjaM oli seekord pettumus.
Tagasi tulime Galaxiga, puhtast huvist, et milline see laev siis väja näeb. Ilus oli, aga milleks teha sellist ilusat laeva, kui 90% reisijatest on punaste ninade, katkiste hammaste ja väljakasvanud soengutega räuskavad inimesed? Ma omaarust olen täitsa keskmiselt tolerantne inimene, aga see kontinget hakkas ikka küll närvidele käima. Ja pole laevas sellist kohta, mis oleks enam-vähem vaikne ja kus saaks istuda. Tundub et ainuke eesmärk on joomine ja selleks pakuti laevas ikka väga palju võimalusi.
Aga see ei halvendanud sugugi meie reisielamust. Reis oli mõnus, loksutas mind minu igapäevarutiinist täitsa lahti. Ja kui ma nüüd sellele tagantjärgi mõtlen, siis kõige mõnusam hetk oli ikkagi Strindbergi kohvikus Andresega jutustades.
PS. Alloleva pildi tegin spetsiaalselt Pillele. Jalutasima mööda ühest koka poest. Igaks juhuks sisse ei läinud.