Haiglas

Selleks, et taaskord tõdeda, kui hea on olla kodus ning lõpetada soigumine teemal "ma istun ainult kodus ja teen majapidamistöid ja kantseldan lapsi" polegi muud vaja kui veeta üks nädalavahetus lastehaiglas.
Reede õhtuks tõusis Sandri palavik juba ohtlikult kõrgele ja paratsetamool ka ei aidanud, samuti mitte ülehõõrumised. Koju kutsutud kiirabi rääkis midagi larüngiidist (ma polnud varem sellest kuulnudki) ja soovitas igaks juhuks lastehaiglasse minna. Me siis läksime, õigemini kiirabi viis. Saime kohe arstile ja tunudub, et see oli suur vedamine, sest järgnevatel päevadel oli seal vastuvõtus kogu aeg järjekord, niipalju kui ma sealt mööda läksin.
Täitsa hirm tuleb peale, kui ma mõtlen nendele superviirustele mis praegu liikvel on. Ägedate respiratoorsete haiguste osakond oli pilgeni täis ja meie olime ühispalatis. See oli paras katsumus. Nii kui Sander uinus hakkas teine karjuma. Hommikul juba kella kuuest. Titevoodi oli metallist ja ebastandardse mõõduga, nii et Sandil õnnestus viis sinikat otsaette saada, kuna ta oskas kogu aeg vastu võre kukkuda. Rääkimata muidugi murest, mis võtab mõtlemisvõime. Kui pühapäeval tuli kolmekuuse palatikaaslase asemele kaheaastane, kes oskas palju valjemaid heilisid tekitada, siis ma endale täiesti mitteomaselt lasin kutsuda meile valvearsti ja meid välja kirjutada. Sandri palavik hakkas alanema ja kauplesin kaasa ka ühe palavikualandaja (ibuprofeen toimis imeväel). Mul oli muidugi suur mure, et kas ma teen õieti, aga mulle tundus, et Sander tahaks välja magada.
Kui koju jõudsime, siis läks ta kohe, kell seitse õhtul, magama ja tõusis järgmisel päeval kell üheksa. Vahepeal muidugi sõi ka.
Praeguseks on õnneks palavik taandunud, köha ja nohu on jäänud. Loodan kogu südamest et mingit hullu tüsistust ei teki. Täna soetasin ka kompressoriga inhalaatori või nebulisaatori või mis ta õige nimi ongi. Haiglas me ka aurutasime sellega ja olles teinud pisut uurimist sain aru, et see on üks õige investeering.
Aga teadmatuses on ikka hea ja kerge elada. Olles nüüd rikkam teadmise võrra, mis on larüngiit, muretsen ma jälle pisut rohkem. Emaks olemise juures ongi kõige raskem see muretsemine laste tervise pärast. See ei aita, ma tean, aga vahel ei oska ennast kohe õieti meelestada.
Ja see tunne, kui ma peale haiglat käisin duši all, panin puhta pidžaama selga ning läksin magama meie suurde mugavasse voodisse, Sander kõrval nohisemas ja laup jahe.... see õnnis tunne seisab kaua värskena. Ja ma tuletan endale seda meelde, kui ma peaks jälle virisema hakkama.