Sügisene jalutuskäik

Järjepidevuse ja ajaloo huvides - meie selleaastane traditsiooniline sügisjalutuskäik toimus 12. oktoobril. Sügisjalutuskäigu traditsioon on meil vist juba varsti kümne aastane ja algne idee oli meid, kui linnainimesi, sellel imelisel lehtede kolletumise ajal vähemalt üks kord loodusesse saada. Et me ei magaks maha ühte ilusamat aega aastas. Aga nüüd? Me ju oleme nüüd siin looduse keskel ja midagi maha magada on raske :) Aga kuna väike jalutuskäik ja piknik on ju ikka väga toredad tegevused ja ka traditsiooni tuleb elus hoida, siis sõitsime natuke kodust eemale jalutama :)Tee viis meid Nõvale ja sealt edasi. Natuke me eksisime teelt ja leidsime end ühtäkki Keibu lahe lähedusest. Sinna olin ma juba ammu tahtnud minna. Kui minna sügise ilu nautima, siis koht, kus kasvavad peamiselt okaspuud pole just küll kõige mõistlikum valik aga RMK on siin meiekandis kõik kaunid kohad varustanud kenade "istumiskohtadega", nii et otsustasime oma tagasihoidliku pikniku siiski mändide keskel pidada. 

Piknik oli meil tõesti tagasihoidlik - poest ostetud kohupiimasaiad ja tee, aga me, eriti muidugi Maibrit, nautisime seda täiel rinnal. Ilm oli küll tuuline aga see-eest enamuse ajast päikesepaiseline. 

Keibu lahe äärest sõitsime edasi veel Vihterpalu poole ja leidsime ühe sellise tee, millist me varem polnud kunagi näinud - nimelt oli see tee nii ligidal merele, et lained peaaegu paitasid auto rattaid. Arusaadavalt lõppes see tee ka üsna järsku, sest jää oli osa lihtsalt minema viinud. Aga tee ise on kaardi peal täitsa olemas ja märgitud kui sõidutee (asub Kurkse väina läänepoolsel küljel, Kolviku ninas).