Pages

pühapäev, detsember 28

Jõulud

Sarnaselt eelmisele aastale otsustasime ka sellel aastal õe ja emaga koos jõule pidada. Sellel aastal siis meie maakodus. Oleme unistanud maakodus jõulude pidamisest juba viis aastat, nüüd siis see unistus täitus. Lund meil siin küll ei sadanud aga selle eest olid olemas kõik muud komponendid, mis ideaalseteks jõuludeks vaja on.Kõik algas suurest planeerimisest - kes millise õhtusöögi käigu eest hoolitseb. Mina valisin endale viimase käigu. Vaatamata sellele ei suutnud ma vastu panna Maru terriinile detsembri Eesti Naises, nii et tegin ka selle. Ja peab ütlema, et kui ma seda sõin, siis eriti ise ka ei uskunud, et ma ise olen nii imehea asja teinud. Õde arvas, et sellist toitu sobiks süüa vaid hõbenoa ja -kahvliga, kõrvale peen vahuvein. Ema aga ütles, et tema hakkab nüüd ka seda terriini tegema. Magusaks tegin jälle Maru piparkoogijäätist (ja-jah, ma olen nüüd fänn), vaarikasorbetti, Triibiku inglise keeksi, Napoleoni, piparkooke. Piparkooke tegi tegelikult Maibrit. Ja esimest korda elus sõin ma vabatahtlikult piparkooke! Sellised isetehtud piparkoogid, rohke glasuuriga, maitsesid nii nagu lapsepõlves ja olid tõesti head. Paks glasuurikiht on muidugi vältimatu.
Ja ma arvan et tänu sellele, et lugesin innustavat jõuluteemalist peatükki Anthea Turneri koduperenaise raamatust, suutsin oma asjad planeerida nii, et jõululaupäevaks oli enamus kokkamisi tehtud ja toad koristatud, nii et võisin aja maha võtta ja tunda rõõmu sellest päevast, mida nii kaua oodatud. Ja ma olin muidugi uhke enda üle, sest tavaliselt jään ma ikka jänni ja ei suuda asju õigesti planeerida.Päeval käisime ka meie oma kabelis jumalateenistusel. See oli kirjeldamatult kaunis ja meeliülendav. Laulda selles imearmsas kabelikeses koos külarahvaga armsaid jõululaule ja kuulata jutlust - see oli tõeline kingitus ja ma olen selle eest väga tänulik. Alates sellest hetkest saabus ka jõulutunne.Üsna varsti peale seda, kui olime lauda istunud, saabus ka Jõuluvana. Meil pole Jõuluvana käinud peale seda, kui olin umbes nelja-viiene. Alati on käinud päkapikud, kes mulle oma salapäraga meeldivadki palju rohkem. Seekord aga otsustasime laste pärast naaberküla Jõuluvana meile kutsuda. Oli selline mõnus ja rahulik mees, kes ei näidelnud üle. Ma polnud küll päris kindel, kas lapsed tunnevad rõõmu või hirmu, kui Jõuluvana näevad, aga õnneks hüüdis Maibrit juba kaugelt "Oo, tere Jõuluvana!". Kinke oli nii palju, et luuletused ja laulud said kõigil otsa, Maibrit luges oma ainukest luuletust mitu korda, laule oli rohkem. Sander küll pisut ehmatas, kui Jõuluvana tuli, aga see hirm kadus üsna ruttu ja Sander lõi kenasti Jõuluvanale patsu ning ütles, kuidas lammas, koer jne. teevad. Jõuluvana tõi mulle lambanahast sussid, rohkelt Iittala nõusid, Hedvigu plaadi, dr Hauschka kosmeetikat ja põdralihakonservi (meil oli seltskonnas ka jahimees). Mulle väga meeldib saada kingitusi, mis on spetsiaalselt minu jaoks valitud :)
Jõulu esimese püha veetsime ka kõik koos - käisime jalutamas ja sõime :) Teisel pühal käisime Andrese vanemate juures, kuhu oli ka palju rahvast kogunenud. Ja kuigi ma päkapikkudele ei kirjutanud, oskasid nad siiski mu mõtteid ja soove lugeda, ning tõid mulle Nina lõhna ja ökoseebi :) Hakka või jälle päkapikke uskuma!(Ma pole tegelikult nii kaasaegne ema, et poisile roosasid riideid selga paneks, aga kuna meil on nii porine, siis on Sandrile õues mängimiseks ette nähtud Maibriti vanad saapad, no et siis oma punastega saaks linnapeal käia :) )
Ja kuusest ma veel polegi rääkinud.... Seekord tõi Andres koos lastega meie metsast ise kuuse. Meie kuusk on väga kõrge ja selline õrnakene. Esimest korda tundsin, et ei tahagi kuuske palju ehtida, sest ta on juba isegi nii ilus!

10 kommentaari:

Tiina ütles ...

Roosad saapad kuulusid/kuuluvad ka meie väikeste meeste "menüüsse". Kuigi ka mina pole nii kaasaegne mamma, et noid meelega valida. Mis parata kui vennal on suuremad lapsed ja nood on tüdrukud. Ainult et .. suuusapükstelt pean ma ikkagi roosa tikandi "girl power" ära harutamà ;)

Aga rahuliiku pühadevahet ja ilusat aastavahetust! Sa kohe oskad meeleolu luua.

Katrin ütles ...

Ei, ei! Roosad asjad kuuluvadki pigem poisi, kui tüdruku garderoobi. Nii on palju huvitavam. Vähemalt mul oleks nii. :)

Pille ütles ...

Kaunist pühadeperioodi jätku Su toredale perele, Krentu. Ja terviseid emale!!

KK ütles ...

Head uut aastat!
Et jätkuks unistusi ja et need ka täituksid!

Katrin ütles ...

Toredat ja vahvat Uut Aastat Teie perele!

Krentu ütles ...

Aitäh! Head Uut Aastat Teilegi!

Anniki :) ütles ...

Ilusat uut aastat! Kosutav on siit ikka ja jälle uus postitus leida :)

Sirliiz ütles ...

Imederohket uut aastat Teie armsale perele!

Krentu, olen mitu korda tahtnud küsid, et kuidas Teie kiisul läheb ;)

Krentu ütles ...

Aitäh :)
Kiisu on meil hästi tubli - püüab hiiri :) Ainuke häda on see, et ta jätab need sunrud ja osalt näritud hiired kõige kummalisematesse kohtadesse, nii et vahel ma ikka ehmatan, kui leian.... Üldiselt on ta hea ja sõbraliku iseloomuga ja talub ka väntsutamist laste poolt (mida ma küll keelan). Maibrit otsustas ringi ja pani talle ikkagi ka nime - Kiti:)

Anonüümne ütles ...

Hei, HEAD UUT AASTAT!
Veider lugu...ma pole Sind iial silmast-silma näinud ja "tutvunud" olen Sinuga läbi blogi (peamiselt ainult lugedes ja anonüümseks jäädes), kuid nägin täna öösel Sind ja Su peret unes! Väga täpselt ei mäleta ja ei tea mida, aga kindlasti olid Sul su roosad randmesoojendajad käes ja Maibrit laulis kuuse juures :o) Igaljuhul oli tore Su pere jõuludest lugeda - meenutas mu unenägu! Päriselt!
Pai.
Kadri