MY ENGLISH BLOG

pühapäev, detsember 28

Jõulud

Sarnaselt eelmisele aastale otsustasime ka sellel aastal õe ja emaga koos jõule pidada. Sellel aastal siis meie maakodus. Oleme unistanud maakodus jõulude pidamisest juba viis aastat, nüüd siis see unistus täitus. Lund meil siin küll ei sadanud aga selle eest olid olemas kõik muud komponendid, mis ideaalseteks jõuludeks vaja on.Kõik algas suurest planeerimisest - kes millise õhtusöögi käigu eest hoolitseb. Mina valisin endale viimase käigu. Vaatamata sellele ei suutnud ma vastu panna Maru terriinile detsembri Eesti Naises, nii et tegin ka selle. Ja peab ütlema, et kui ma seda sõin, siis eriti ise ka ei uskunud, et ma ise olen nii imehea asja teinud. Õde arvas, et sellist toitu sobiks süüa vaid hõbenoa ja -kahvliga, kõrvale peen vahuvein. Ema aga ütles, et tema hakkab nüüd ka seda terriini tegema. Magusaks tegin jälle Maru piparkoogijäätist (ja-jah, ma olen nüüd fänn), vaarikasorbetti, Triibiku inglise keeksi, Napoleoni, piparkooke. Piparkooke tegi tegelikult Maibrit. Ja esimest korda elus sõin ma vabatahtlikult piparkooke! Sellised isetehtud piparkoogid, rohke glasuuriga, maitsesid nii nagu lapsepõlves ja olid tõesti head. Paks glasuurikiht on muidugi vältimatu.
Ja ma arvan et tänu sellele, et lugesin innustavat jõuluteemalist peatükki Anthea Turneri koduperenaise raamatust, suutsin oma asjad planeerida nii, et jõululaupäevaks oli enamus kokkamisi tehtud ja toad koristatud, nii et võisin aja maha võtta ja tunda rõõmu sellest päevast, mida nii kaua oodatud. Ja ma olin muidugi uhke enda üle, sest tavaliselt jään ma ikka jänni ja ei suuda asju õigesti planeerida.Päeval käisime ka meie oma kabelis jumalateenistusel. See oli kirjeldamatult kaunis ja meeliülendav. Laulda selles imearmsas kabelikeses koos külarahvaga armsaid jõululaule ja kuulata jutlust - see oli tõeline kingitus ja ma olen selle eest väga tänulik. Alates sellest hetkest saabus ka jõulutunne.Üsna varsti peale seda, kui olime lauda istunud, saabus ka Jõuluvana. Meil pole Jõuluvana käinud peale seda, kui olin umbes nelja-viiene. Alati on käinud päkapikud, kes mulle oma salapäraga meeldivadki palju rohkem. Seekord aga otsustasime laste pärast naaberküla Jõuluvana meile kutsuda. Oli selline mõnus ja rahulik mees, kes ei näidelnud üle. Ma polnud küll päris kindel, kas lapsed tunnevad rõõmu või hirmu, kui Jõuluvana näevad, aga õnneks hüüdis Maibrit juba kaugelt "Oo, tere Jõuluvana!". Kinke oli nii palju, et luuletused ja laulud said kõigil otsa, Maibrit luges oma ainukest luuletust mitu korda, laule oli rohkem. Sander küll pisut ehmatas, kui Jõuluvana tuli, aga see hirm kadus üsna ruttu ja Sander lõi kenasti Jõuluvanale patsu ning ütles, kuidas lammas, koer jne. teevad. Jõuluvana tõi mulle lambanahast sussid, rohkelt Iittala nõusid, Hedvigu plaadi, dr Hauschka kosmeetikat ja põdralihakonservi (meil oli seltskonnas ka jahimees). Mulle väga meeldib saada kingitusi, mis on spetsiaalselt minu jaoks valitud :)
Jõulu esimese püha veetsime ka kõik koos - käisime jalutamas ja sõime :) Teisel pühal käisime Andrese vanemate juures, kuhu oli ka palju rahvast kogunenud. Ja kuigi ma päkapikkudele ei kirjutanud, oskasid nad siiski mu mõtteid ja soove lugeda, ning tõid mulle Nina lõhna ja ökoseebi :) Hakka või jälle päkapikke uskuma!(Ma pole tegelikult nii kaasaegne ema, et poisile roosasid riideid selga paneks, aga kuna meil on nii porine, siis on Sandrile õues mängimiseks ette nähtud Maibriti vanad saapad, no et siis oma punastega saaks linnapeal käia :) )
Ja kuusest ma veel polegi rääkinud.... Seekord tõi Andres koos lastega meie metsast ise kuuse. Meie kuusk on väga kõrge ja selline õrnakene. Esimest korda tundsin, et ei tahagi kuuske palju ehtida, sest ta on juba isegi nii ilus!

esmaspäev, detsember 22

Lapitekk


Paar nädalat tagasi tegi ema toreda ettepaneku - et ta tuleb mõneks päevaks meile ja vaatab lapsi :) Ma mõtlesin, et sellisel puhul võiks ühe suure töö ette võtta. Näiteks lapiteki õmblemise. Mul on juba aastaid olnud plaan õele üks lapitekk teha, aga tihti olen oma kaltsud sama targalt kappi tagasi pannud, sest ei ole tulnud ühtki head ideed. Seegi kord läks palju aega otsustamisele, et mis värvid ja kui kontrastne. Lõpuks otsustasin lapitekindusele omasest kontrastsusest loobuda ja teha üks plass tekk. Ja vaatamata sellele, et kunagi Marja Matiiseni lapitekikursusel sai palju huvitavaid tehnikaid õpitud, ei suuda mina vastu panna lihtsale ruudumustrile. Minu meelest on ruut ikka kõige ilusam ja ei toretse liialt.
Kui värvid olid valitud, oli kuni teppimiseni üks suur töörõõm. Ketasnuga, alusmatt ja joonlaud on geniaalsed leiutised ja teevad lappide lõikamise imelihtsaks. Ja kõige toredam on muidugi musri paika panek. Pole mõtet viriseda ka teppimise üle, see on lihtsalt üks paratamatu etapp, mis tuleb üle elada. 
Ja oh seda rõõmu, kui lõpuks on tekk valmis!

Tekki tegemisel kasutasin põhiliselt kangareste, aga kuna ühes lapitekis võiks ikka natuke mälestusi ka olla, siis sai sinna ka tükk ema pulmakleidipitsi, tükk vanavanaema pluusipitsi, tükk ema linikust ja Maibriti kleiditasku.
Nüüd on tekk ka üle antud ja soojalt vastu võetud :)

teisipäev, detsember 16

Kiired ajad

Pole see maaelu meil siin midagi nii rahulik ja aeglane :) Viimasel kuul on kogu aeg nii kiire olnud, et pole mahti kirjutadagi.Kõigepealt oli meil kiire sellepärast, et Andres ehitas ülemist korrust. Umbes poolteist kuud tagasi otsustasin mina, kui meie pere projektijuht, et selleks, et meil ülemine korrus kiirelt valmis saaks ja remont ei veniks suveni, tuleb Andresel puhkus võtta ja nonstop ehitada. Ma olen lihtsalt nii kärisitu inimene, et ei suuda remondises elamises kaua olla. Niisiis Andres ehitaski nädal aega järjest ja ülemine korrus saigi valmis. Õnneks oli katusealune juba suvel soojustatud, nii et põhiaur läks laudise seinalöömisele, värvimisele (mida tegi maaler) ja elektritöödele. Nüüd on teine korrus enam-vähem valmis, jäänud on veel pisitööd. 
Ülemisele korrusele sai meil siis lastetuba ja mis kõige tähtsam - minu töötuba suure panipaigaga! Ma olen oma uue toa üle vist sama õnnelik kui siis, kui ma kümneselt oma esimese toa sain. Nii tore on tööd teha, kui kõik on oma käe-jala järgi sätitud! Viimasel nädalal ma olengi tegelenud põhiliselt asjade sorteerimisega. Igasugu käsitöömaterjali on aasta(kümne)tega kogunenud üksjagu ja lisaks on mul täiesti laokil olnud ka paberimajandus. Nüüd on kenasti kõik kaustades, riiulites ja ma enam-vähem tean ka kus mu asjad on.
Lastetuba on ka muidugi  väga mõnus ja mugav tuba aga hetkel magavad lapsed siiski meie toas. Nii kui nad üles magama lähevad, on mul Andrese jaoks juba uus projekt soolas - köögi suurendamine magamistoa arvelt :) No ei oska kõike kohe nii planeerida, et mugav ja praktiline oleks, ikka peab ümber ehitama hakkama :)

Detsembri alguses sai meie pidudehooaeg alguse Andrese sünnipäevaga. See oli esimene suurem pidu, mis meil siin maal tubastes tingimustes peetud. Ja oli väga-väga tore pidu. Algas kell kolm ja lõppes kell üksteist. Ainuke asi, millega ma mööda panin, oli see, et planeerisin liiga väljakutsuva menüü. Proovisin esimest korda teha pistaatsiapähklite ja päikesekuivatatud tomatite täidisega kanafileesid aga need kahjuks tulid üsna kuivad-tuimad ja ma polnud ka mingit kastet neile juurde teinud (sest ma ei suutnud ühtegi välja mõlda, mis sinna oleks sobinud). Seega oli soe söök üsna kuiv. Ja ei ole mõtet pakkuda rammusat torti, isetehtud jäätist ja isetehtud trühvleid korraga. Aga kuna Andrese sünnipäev on ju ometi esimene selles pidude jadas, siis ma kohe ei suutnud end tagasi hoida. Aga kuna peo teevad ikkagi inimesed, mitte söögid, siis oli tore pidu ikkagi :)
Ahjaa, detsembri Eesti Naises on Maru teinud ühe jäätise - piparkookide ja vaarikatega. See on Imehea! Ainult et kui jäätisemasinaga teha, siis tuleks teha antud kogusest pool kuni kolmveerand, muidu ei mahu masinasse ära. Jäätis on väga magus ja väga hea!
Siis veel, et kui ma omale uuel aastal uue kalendri saan, siis kirjutan kohe juuli kuu kohale, et alustada jõulukinkide tegemist. Sest mina ei suuda neid detsembris teha - nii palju ideid ja nii vähe aega teeb kokku selle, et ma lihtsalt ei teegi midagi. Mulle üldse ei meeldi, kui mingi tähtaeg või kohustus peale surub. Sellepärast ei õmble ma ka tellimuse peale - kogu inspiratsioon ja võlu kaob ära. 
Aga et ikka rõõmsalt lõpetada, siis täna sai esimene laar piparkoogi tainast otsa, ilma, et ma ühtegi piparkooki oleks küpsetanud. Pole ka ime, sest nüüd ei hävita ma seda mitte üksi, vaid koos Maibritiga, kes on ikka täitsa oma emasse! Seega tuleb teha kiirelt uus tainas. Ja Triibiku Inglise keeksi puuviljad juba ligunevad viski sees :) Ja portsu Maru jäätist panin just soojenema, nii et läheb maiustamiseks!
Jõuluootuse aeg on ikka parim!