Eelmisel nädalal tegime väikese reisi Noarootsist Rootsi. Kuna meil jahti pole, tuli selleks ikkagi Tallinna sõita, et siis natukese aja pärast jälle oma kodust üle lennata :)
Reis oli mõeldud ainult minule ja Andresele puhkuse reisiks. Lapsed jäid hoolsa vanaema, tädi ja tädimehe hoolde. Ja ütleme nii, et igav ega kurb neil polnud. Pigem oldi pettunud, et me nii ruttu koju tulime :)
Reis ei saanud teoks siiski väikese draamata - nimelt olid mul lapsed vahetult enne reisi üsna haiged. Maibritil oli kopsupõletik ja Sandril ka vist. Igal juhul tõusis Sandril kõrge palavik, mis eriti alaneda ei tahtnud ja ma polnud kindel, kas ees ootab kolm päeva puhkust või lastehaigla. Õnneks lapsed siiski paranesid. Aga ma ise jäin haigeks. Võrreldes laste haigusega oli see muiduig tühi asi. Nii et me läksime ikkagi reisile.
Kui ma siiani arvasin, et Helsingi on mu lemmiklinn, siis nüüd on ta saanud kõva konkurendi Stockholmi näol. See linn on lihtsalt nii mõnus! Lennukist maha tulles oli esimene inimene, kes mind suurelt afiššil tervitas, minu palavalt armastatud Ingmar Bergman. Fotonäitus temast oli ka pargis meie hotelli ees. Sest sealsamas asus ka kuninglik draamateater.
Kuna ma olen paras hotellifriik (imelik, et see mul friigi-meemi ajal täitsa meelest läks) siis ma valisin meile ühe ilusa hotelli ööbimiseks. Peale seda, kui me oma pulmareisil pidime ööbima koos prussakatega (see oli Itaalia, mitte Aasia) olen ma hotellide suhtes eriti tundlik ning pingutan pisut üle aga see selleks.
Kuna reisi teoks saamine oli viimase minutini kahtluse all, siis ma ei hakanud end enne üldse närvi ajama sellega, et uurida kuhu-minna-mida-teha. Ainuke koht, mida kindlalt külasada tahtsin, oli Skansen, vabaõhumuuseum siis. Ja sellest kujuneski meie reisi nael. Mulle meeldivad Eestiski sellised muuseumid, kus vanaaja elu-olu näha. Aga Skansenis oli kõik veel mitu korda lahedam. Jõudsime läbi käia umbes pool parki, sest meil oli vaja iga paarikümne meetri tagant seisma jääda ja pilti teha. Võib öelda, et külastus Skansenisse oli justkui kodukujunuskoolitus. Me saime sealt oma kodu putitamiseks tohutult ideid. Andres vaatas, kuidas tuleb aeda, kanavõrku ja kaevu teha; mina pöörasin tähelepanu vaibakestele, linikukestele ja lilletünnidele :)
Suveniiriks ostsime meile mõlemale kotad, täpselt sellised, nagu minu Kommunaari kotad, mis ma kuueaastaseks sünnipäevaks sain. Sellised on ühed priimad maainimese jalanõud!
Peale Skansenit ja paaritunnist pikutamist läksime öisesse Stockholmi jalutama. Nii mõnus. Viis minutit enne sulgemist saime jala ka ühe Itaalia restorani ukse vahele ja kõhud mõnusalt pastat täis vorpida.
Viimasel päeval tahtis Andres väga tehnikamuuseumi minna aga kuna see oli kaugemal ja aega oli vähe, leppisime arhitektuurimuuseumiga.
Ah jaa, ilmast ka. Kogu kolme päeva jooksul oli kuiva ilma umbes kolm tundi. Ülejäänud ajast ladistas. Aga imelikult kombel see meid peaaegu üldse ei härinud. No tuleb tunnistada, et kui viimasel päeval vihm juba 45 nurga all hakkas sadama ja vihmavari ära kippus lagunema, häiris küll natuke, aga siis oligi juba aeg koju lendamiseks. Õnneks ei pidanud me sellise ilmaga laevaga sõitma. Lennuk oli aga nii pisike, et vist kõik reisijad viskasid selle kohta mõne nalja. Reisijatega vennastusime veel Tallinna lennujaama pagasiteeninduses, sest umbes poolte inimeste, sh ka meie, pagas jäi Stockholmi ja siis me olime koos pahased ja täitsime blankette.
Nüüd ma jään ootama järgmist korda, millal Rootsi saaks. See reis oli imeline. Värskendav. Päris puhkus.
Rohkem pilte Flickris :)
6 kommentaari:
kas Andrese kanavõrgu huvist võib aru saada nõnna, et teil ka plaan kanad võtta?
Maarja, plaan on küll aga ilmselt mitte sellel aastal. Laseme vaikselt mõttel laagerduda :)
see on lahe.
ma enam ilma oma kana munadeta elu ette ei kujuta :)
ja nad on ikka uskumatult lahedad tüübid, lauslollid, aga ägedad. ja me kanad on võtnud tõelise naisliini kuke suhtes, too vaeseke aetakse kõva kisaga minema, kui miskit liha või kala neile annan.
ja nende eest hoolitsemine on samuti lihtne töö.
Olles ise üles kasvanud pooleldi talulapsena (kõik nädalavahetused, vaheajad ja suved) ning näinud seda hullu tööd, mida nõuavad loomad, siis ei ole see vastikustunne veel rohkem kui 15 aastat hiljem veel lõplikult üle läinud.
No nüüdseks ajaks võin ma isegi veidi traditsioonilisel viisil heina teha- mis on mu kõige hullem mälestus talutöödest, sest heina tehakse ju kõige-kõige ilusamatel suvepäevadel varahommikust hilisõhtuni, pluss kärbsed-sääsed-parmud ning rakkus käed ja totaalne tülpimus.
Samas on meil senini traditsiooniline talu hobuste, lihalehmade, kanade ja sigadega ning kuna peremees on teine (mitte enam vanaisa), siis näen ma õnneks ka talupidamist mõnusa hobina ,mitte orjusena, ja tänu sellele suudan natukenegi mõista ka inimesi (eriti linna taustaga), kes ise vabatahtlikult sellised kohustused endale kaelale võtavad.
Aga jah-Maarjal on õigus, kanad ei taha suuremat hoolt, aga esimest korda kuulen, et kanadele antakse liha?
Aed tehke aga ülikorralik, sest siin Kesk-Eesti külas on meie majapidamine ainuke, kus on veel kanad, sest kõigil teistel on käinud soovimatud külalised ja kanakarjaga üks null tehtud.
Edu talupidamises.
too talu, kust me talud ostetud said, siis öeldi, et liha neile sobib, samuti nagu kala.
raamatutes kanapidamisest öeldakse samuti, et liha võib anda, v.a. kanaliha.
I stumbled upon your blog via Ravelry and your pictures are so beautiful! I was also in Stockholm last summer and your snaps brought back memories, so thank you!
Postita kommentaar