MY ENGLISH BLOG

teisipäev, november 10

Tänasida tegemisi.


Kui me täna hommikul üles äraksime, siis sadas õues paksu laia lund. Õu oli kui tõeline talvevõlumaa. Kuna aga termomeeter akna taga näitas 0 kraadi, siis panime kohe peale pudrusöömist kihku-kähku riidesse ja läksime õue lumememme tegema. Sest kohe ju võib lume asemel vihma sadama hakata. Ja päris esimest lund, mida Maibrit nii kaua ootas, ta nautida ei saanudki, sest oli haige.
Kui õue jõudsime tibas tegelikult juba rohkem vihma moodi asja aga memm sai tehtud ja Sander kasutas igat võimalust, kui ma ei vaadanud ja pugis lund. Ma mäletan lapsepõlvest, et see oli tõesti üks hea suupoolis :)


Ja kuna ma olen endiselt vaimustunud oma võimsast tainasegamismasinast, siis töötab ka mu pagaritöökoda üsna intensiivselt. Täna oli toodanguks biskviit (mida me sööme niisama ja mis haihtub üsna ruttu) ja tavaline sai. Tavalist saia hakkasin ma tegema just sellepärast, et poest sellise saia leidmine, mis ei sisalda lisaaineid, muutub üha raskemaks. Ja muidugi see krõbe koorik ja saia lõhn! Seekord surusin kogu taina ühte vormi ja tuli selline hiigelsai.
Tahaksin tähelepanu pöörata ka sellele köögirätikule, millel sai lebab. Kui me Andresega abiellusime, tuli Andrese emale meelde, et vanavanaema oli jätnud Andresele pulmakingituse. Vanavanaema oli selleks ajaks juba kümme aastat meie seast lahkunud ja mina teda polegi kunagi näinud. Aga kuna ta Andrest nii väga hoidis, siis tahtis vaatamata sellele, et ta ise pulma tulla ei saa, Andresele siiski kaasavara jätta. Kui ma kingitusest teada sain, aga näinud veel polnud, siis arvasin et kindlasti mõni hõbelusikas või midagi sellist. Aga tegelikult oli hoopis kümme köögirätikut:) Ilusti palistatud ja tripid küljes. Algul ma olin natuke üllatunud sellisest kingist. Aga nüüd, alati kui ma neid rätikuid kasutan (need on mu lemmikud, sest tehtud heast, imavast köögirätiku kangast) tuleb mulle Andrese vanavanaema meelde, kuigi ma teda kunagi näinudki pole. Ja südamesse tuleb kohe selline hea soe tunne ja kindel veendumus, et Andrese vanavanaema kuskilt kõrgemalt endiselt tema tegemistele kaasa elab ja pöialt hoiab. See oli üks parimaid pulmakinke, mis me saime.

5 kommentaari:

Ki ütles ...

Köögirätikutega on tegelikult täiesti isemoodi lood.
Ei osanud mina neid hinnata enne kui kunagi üks ämmakandidaat oma äsja pesust tulnud, aga vanusest juba jäävate plekkidega köögirätikut silitas ja kommenteeris, et näeb küll peetud välja, aga see on ikkagi tema vanaema omakootud linasest kangast. Ja tõepoolest, ühevärvilisse kangasse oli sisse kootud üsna omapärane muster, millele enne nagu tähelepanugi pöörata ei osanud.
Paar aastat hiljem, omaette elama kolides sain vanematekodust kaasa kaks n.ö komplekti mittekuuluvat köögirätikut, samuti pehmest ja peenest (aga tihedalt kootud) lumivalgeks pleegitatud linasest, kummalgi erimoodi koekiri. Rätikute päritolu kohta ei osanud ema midagi öelda, need olevat alati meil olnud... Ise kahtlustan, et need oli juba vanaema oma isakodust kaasa toonud.
Lihtsad, ühegi tikandi või sildita, aga kui vaadata oskad, näed ja tunned seda soojust, mis nendesse on pandud. Vaieldamatult minu lemmikrätikud.

Anonüümne ütles ...

järjest enam meenutab Su blogi mulle Astrid Lindgreni raamatuid. Heas mõttes.

Anonüümne ütles ...

Millise taignasegamismasina õnnelik omanik sa oled?

Nelli

Krentu ütles ...

Nelli - Varimmixer Teddy
http://www.varimixer.com/?xhtml=xhtml/var/us/en/general/product.html&productdata=xhtml/var/us/en/product/w5a.html&xsl=productdata.xsl&category=0050

Outi-M ütles ...

Sul on niin ilus blogi! Teil on rohkem lund kui meil Soomess. Head aega!