MY ENGLISH BLOG

pühapäev, aprill 25

Kop-kop

Tõesti natuke harjumatu on ühel päeval mitu postitust teha, aga täna juhtus meil selline lugu, et Maibrit tuli hommikul minu juurde ja ütles, et "Tead, keegi teeb magamistoas häält, aga see ei ole Sander ega issi ega Kiti. Ma arvan et see on hiir.". Nojah, mis siis ikka, kui hiir siis hiir - neid meil tänu Kitile peaaegu pole aga mõni julgem ikka satub ka sisse astuma.
Mõne aja pärast, kui ma köögis olin, siis kuulsin ka äkki kummalisi hääli magamistoast. Läksin sinna ja kuulatasin - krabin tuli ahjust, õigemini siis ahju tuhaluugi tagant. Mõtlesin, et mõni hiir on ikka puhta sassi omadega läinud - pole enne nähtud et nad ahju ronivad. Liiatigi sai alles tuld ka tehtud. Siis kostis aga hääl uuesti ja see oli üsna veider, üldse mitte hiire moodi, selline rohkem kolin kui krabin. Kui ta oleks hiir olnud, siis ta oleks pidanud olema nagu see hiir sealt Tommy ja Jerry multikast, kes seisab käsi puusas ja koputab energiliselt tuhaluugi vastu, et laske mind siit nüüd ükskord välja. Igal juhul hakkas mul natuke kõhe ja kutsusin Andrese asja uurima.
Andres käis ja kuulas ja poetas natuke tuhaluuki. Ja ütles, et seal polegi hiir, vaid hoopis lind! Kes on ilmselt korstnast sisse kukkunud. Aga oleks ta olnud siis ahju selles nurgas kus korsten on. Meil on selline hiigelsuur vanaaegne ahi keset maja ja kui korsten on ühes nurgas, siis see tahmaluuk, mille taga lind koputas, oli diagonaalis asetsevas nurgas. Täielik müstika, kuidas ta sinna sai. Igaljuhul peale tuhaluugi avamist otsustas ta siiski mitte välja tulla. Me arvasime, et eks ta ole poolsurnud seal aga panime igaks juhuks kassi transpordipuuri tuhaluugi ette ja läksime ise ära.
Ja mõne ajapärast suvatseski linnuke puuri ronida ja Andres transportis ta õue. Peale puurist vabanemist lendas ta kenasti kohe minema, nii et eluvaimu oli sellel musträstal küllaga. Visa hing igal juhul!
Aga linnud pole sugugi ainukesed, keda me siin päästame, aga sellest edaspidi, sest kolme postitust ma ühe päeva jooksul vist ikka ei tee :)

9 kommentaari:

KK ütles ...

Oh, vaene linnukene!
Meil siin majas oli kunagi majavanemal vetsupotis rott :) ja veel 2. korrusel. Me ikka tükk aega mõtlesime, et kuidas see vaene loomakene nii kõrgele ronis. Täitsa kõhe oli ka, ikka vaatad nüüd enne kui istud :D

Aga mis blogimisse puutub, siis ma imetlen sinu järjekindlust postituste osas. Ma olen omale korduvalt lubanud, et nüüd hakkan harvemini kirjutama ja valmistun põhjalikumalt aga ikka läheb nii, et säutsun pea iga päev :). Varsti ei viitsi mind enam keegi lugeda aga ma kohe pean kirjutama, sisemine kius ja vajadus, mis muud :D.

Rael ütles ...

Head on hea lugeda. Olgu seda üks või kolm või rohkem.

Anonüümne ütles ...

mu vanematel oli kord kaminas... part! :D

A

triibik ütles ...

Mu mees ütles selle loo peale: enne korstnasse sattumist oli see kindlasti kanaarilind :)

Krentu ütles ...

KK - vot rotid on jubedad! Hiirekesed pigem armsad aga mitte siis kui nad diivanit või kaerahelbepakki närivad:) Ja sinu blogi on nagu "moodne infokanal" nagu nüüd FB ja Twitteri kohta öeldakse - operatiivne käsitöö alane ja muu info, mis väga kasulik ja ma olen Sinu blogist ikka väga tarvilikku infot saanud. Lisaks muudele toredatele juttudele.
Rael - tänan:)
A - kui ma väike olin, siis meil tehti vahel kaminas šašlõkki. Sinu vanematel sadas siis tooraine otse taevast alla:)
Triibik - linnuliik on tõesti lahtine. Ehk oli enne kuldnokk :)

Kairi ütles ...

Meil on linnuke kaks korda vihmaveetorusse kukkunud ja ise nad sealt välja ei saa ja tuleb ka päästa. Õnneks koliseb vihmaveetoru kõvasti ja on kuulda kui jälle mõni hädaline seal sees on.

Ingrid ütles ...

Meil eelmine suvi kass oli korraga väga aktiivselt pööningu ukse taga (ja sahvri nurgas) ... me veel utsitasime tagant, et Miisu, Miisu püüa hiir kinni. Lõpuks tundus asi kahtlane, ajasime kassi tuppa ära ja hea oli et ajasime ... pimedas, pisikeses pööningutrepi all ääres oli linnuke.

Aga mind kõik sellised asjad õudsalt häirivad :-P Ise ma tahan maal olla, aga kõik need putukad ja sitikad ja ussid ja konnad ja liblikad ja nahkhiired ja ikkagi uusesti ussid ja veelkord ussid. Ma ise ka teadvustan endale, et ma täitsa reageerin üle ja põhjustan endale ülemäärast hingevaeva ja närvirakkude suremist :-P Aga ma lihtsalt ei kannata ... mitte alati pole probleem, aga vot siis mingil hetkel on. :-)

Marmelaad ütles ...

Mul jäi süda seisma, kui lugesin , et panid tuhaluugi ette kassipuuri....eiei, mõtlesin ma ...pole võimalik et Sina niimoodi talitaksid. Mina oma elava kujutlusvõimega võlusin puuri ju kassi ka sisse:O
Aga targad inimesed ei lase ju lindu maja pääle lendama, vaid tegutsevad operatiivselt ja püüavad linnu puuri.
Oh, need loomade, lindude päästmised on alati minu nõrk koht (ma ulun kassipoegade näugimise peale ka, kui nende ema on hiirejahile läinud), rääkimata siis selliste "Päästke Willy" operatsioonide puhul:)
Aga nii armas et kõik hästi lõppes:D

ihanathaasteet ütles ...

Meil kukkus mõni aasta tagasi lind kortermaja korstnast sisse, krabistas ja piuksus algul üleval, meie seina sees ja lõpuks alt naabri juures oli kusagilt välja saanud. Meil oli siis kogu maja ja pool küla ähmi täis ja kohalikud paparazid ootasid fotokaga, et kust see lind välja tuleb :)