Pages

reede, aprill 23

Linnapäev


Meil on siin lapsed rohkem haiged kui terved. Rütm on umbes selline, et nädal lasteaeda ja kaks nädalat kodus. Sest minu jaoks on köha ja nohu haigustunnused, nii et nohust last ma lasteaeda ei vii ja tavaliselt nohu kestab ikka nädal-paar. Viimasel korral sai lasteaias käidud vaid 3 päeva! Tegelikult põeb Maibrit neid köhasid-nohusid kiiremini, aga siiani olen ma teinud ikka nii, et kui juba lapsi lasteaeda viin, siis mõlemad korraga. Sest ma kujutan ette, milliseid läbirääkimisi ma pean Sandriga pidama siis, kui tema hommikul koos minuga koju tagasi peaks tulema. Talle nimelt lasteaias väga meeldib. Kui väikene hommikune nõue, et mina pean ka vähemalt veerand tundi koos temaga rühmas olema, kõrvale jätta. Ja ega ma ei imesta, et lastele lasteaias nii meeldib - meie lasteaed on üks väga mõnusa tundega koht ka. Kasvatajad on ikka nii toredad, rahulikud ja laste sõbrad. Aga mitte sellised ninnu-nännu sõbralikud, vaid just sellised väärikalt ja targalt sõbrad, jäädes ikkagi oma positsioonile, nii et lapsed neid tõesti kuulavad ja respekteerivad. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida :)
Seoses sellega, et lapsed muudkui kodus peavad istuma, on neil tekkinud suur igatsus "kuhugi minna". No täitsa arusaadav. Seetõttu me tegime neljapäevast linnapäeva. Juba kolmapäeva õhtul sõitsime vanaema juurde kohale. Neljapäeval hakkasime siis peale hommikusööki sättima ja läksime koos vanaemaga "Miia Milla Mandasse". Me olime lastega seal juba ükskord varem käinud ja kuna meile seal nii meeldis, siis läksime jälle. Minu meelest on see üks täiesti imeline koht! Seal on kõik "viimase peal", nagu mu ema ikka ütleb :) Alustades sellest, kuidas maja on renoveeritud kuni eksponaat-mänguasjade ja töötajateni välja - igal sammul koged seda, et tegijad on sinna oma hinge ja parimad soovid sisse pannud. Ainuke asi, mis peale esimest külastust jättis mulle tunde, et "võiks natuke teisiti olla", oli kohvik, kus pakuti põhiliselt vaid saiakesi. Ja mitte suppi. Mina olen aga see sooja toidu usku inimene ja kui lapsed saiaksesi söövad, siis minu jaoks on see ikka kui nälja kustutamine aga mitte söömine. Aga kuna meil läheb muuseumis ikka paar tundi, siis lastel lähevad kõhud tühjaks ja hea oleks, kui kõhtu saaks ikka sooja toiduga täita. Seekord oli menüüs aga ka paar sooja toitu, mis kahjuks küll meie lastele väga peale ei läinud :) Nii et jääme lootma, et ka frikadellisupp võetakse püsimenüüsse:) Aga see söögi asi on tõesti vaid pisikese märkusena siin. Miia Milla Manda jääb igatahes meie sihtpunktiks ja nagu Maibrit ütles "Ma tahan siia veel palju-palju tulla!".
Ja Sander oli väga rõõmus ka nende helikopterite üle, mis tänu NATOle muudkui taevas tiirlesid. Helikopterid-lennukid on nii tema teema.
Kui me ükskord muuseumist ära tulime ja peale seda veel ka mänguplatsil mängisime, oligi aeg end toidupood-kodu masruudile seada. Poeskäik on ka Maibritile suur sündmus, maalaps ju:) Ema jätsin autosse Sandri und valmama ja et tal igav ei hakkaks, siis jätsin ka talle raadio mängima. Seda ei pannud ma tähele, et ka salongi tuli jäi põlema ja tählepanek minu auto aku lähenevast vanaduspensionist, mis Andres talvel tegi, oli mul ammugi meelest läinud. Igal juhul läks meil Maibritiga poes päris kaua aega ja kui me tagasi jõudsime, siis oli aku tühi mis tühi ja auto käima ei läinud. Ja no alati juhtuvad minu autohädad just siis, kui Andres on kuskil kaugel. Tänu tuhapilvele mõõtis ta parasjagu kilomeetreid Euroopa kiirteedel ja minule appi tulla ei saanud. Mina oskan autoga aga ainult sõita ja bensiini võtta. Õnneks olin ma parasjagu Prisma parklas, üsna selle rehvivahetustelgi lähedal. Läksin sinna abi paluma ja kaks noort poissi tulidki mind hädast välja aitama. Algul püüdsime autot käima lükata, aga kuna see ei õnnestunud, siis lippasin ma tagasi Prismasse krokodillide järele (see "termin" on mulle huvitaval kombel kuskilt külge jäänud, nii et nii blond vist polegi:) ) ja siis ajas üks poiss oma bemmi minu auto nina juurde ja auto saigi käima :) Enne kui ma võtit keerama hakkasin, ütles veel kolm korda, et "võta ikka käik välja" (sest eelneva käimalükkamise ajal käskis ta selle sisse panna) :) Ühesõnaga sain ma oma autokese ilusti käima, aga hoopis rohkem oli mul hea meel selle üle, et need tunkedes poisid mind nii enesestmõistetavalt aitasid. Ei mingeid kommentaare minu võhiklikkuse kohta ega ka sellist enda tähtsaks tegemist. Inimesed aitasid tõesti heast südamest ja suhtusid minu muresse justkui enda omasse. Selline asi rõõmustab tõeliselt südant. Kui näed, et inimesed on tõesti ilusad ja head.

10 kommentaari:

KK ütles ...

See on tore jah kui maainimene linna saab, eriti lastele :).
Sul vedas abistajatega, enamasti kipub ikka niiviisi olema, et üritatakse iga hinna eest "koht" kätte näidata. Kohalikus teeninduses sain ma sellist suhtumist oma vana autoga seal käies tunda enam kui küll.

Heleena ütles ...

Ohh, nii tuttav tunne nende haiguste koha pealt. Ma ikka mõtlen, et kui mul peaks olema kunagi näiteks 3 last, siis ma vist ei saakski tööl käia, praegust ühe lapse haigustsüklit vaadates.
Ja autode koha pealt - üldiselt mehed ikka on leppinud sellega, et naised reeglina ei oska autot remontida, normaalselt parkida jms. :) Mina vähemalt küll ei oska. Peaasi kui enam-vähem sõidan ja tean, kuhu klaasipuhastusvedelik käib. Aga kui paljud mehed oskavad kasvõi naaatuke kududa ja õmmelda?:)))

Erru ütles ...

See vist eriti ei lohuta, aga minu tüdrukud on sel aastal ka rohkem haiged kui terved. Ei tea kas asi pikas talves või milleski muus.

Aga linnapäev oli kindlasti mõnus. Meiegi perele kuluks selline ära ning muuseumis on meil ju ka veel käimata :)

Anu ütles ...

tore, kui selliseid abistajaid leidub. teeb südame soojaks.
need haigused on juba nii ära tüüdanud, et tahaks nii väga suvesoojust, et kõik nohud ja köhad kaoks mõneks ajaks.

Kairi ütles ...

Head inimesed tõmbavad häid inimesi ligi!

silmus ütles ...

Täiesti off topic, aga tütar läheb järjest rohkem ema nägu :)

ihanathaasteet ütles ...

Väga tore linnapäev, algusest lõpuni! Ja vahva, et isegi aps auto akuga oli lõppude lõpuks omamoodi tore kogemus!

krista ütles ...

miia-milla-manda meeldib mulle ka :) mis mulle...meile ka :)
ja Ketlin käiks iga päev poes kui keegi temaga minna tahaks..

aga autost. Mul hakkas ka talvel aku vaikselt üle ütlema. Üldjuhul kui hommikul auto käima sain, siis sain ka edukalt õhtusse. Kuna meil siin koduaias pargib 7 autot, siis saavutasin krokodillide panekul juba kõrgema pilotaazi...

Ükskord siis juhtus, et hansaplandi poe ees auto enam käima ei läinud. Keset talve oli seal poe ees umbes 5 autot ja mööda sõitis umbes 1 iga 5 minuti tagant (ok ma nats liialadan ka)
Kurtsin siis nats oma muret Kallele, et kuidas ma nüüd lähen oma krokodillidega mõne võõra inimese juurde, aga ega mul muud üle ei jäänud.
Esimeseks "ohvriks" valisin tunkedega mehe. Tuli siis mees mulle appi ja kupatas mu rooli tagant ära ja kõige pealt kinnitas, et pole aku, vaid süüde... selle suutsin ümber veenda. See järel vedas ikka oma auto kohale ja panime krokodillid peale. Tema oma autot käima ei pannud, sest nii ei tohi ja mina jälle teadsin, et minu auto muidu käima ei lähe. Natuke proovis ja siis ütles, et ikka süüde ja sõitsi lihtsalt minema! Poetasin siis paar pisarat ja vaatasin kuidas kaugemalt üks ema oma kahte last auto peale pakkis.
Ma teanju küll, mis lapsed autos tähendab ja ei julgenud mina küsima minna, aga tema tuli ise!!!!!
Kahe peale saime ilusti minu auto käima!!! ja mina sõitsin esimesse akupoodi.

Akupoes oli kirjas, et akuvahetus maksab 50.- ja kõrval silt, et hetkel nad vahetust ei teosta. Kaks meest jalutasid salongis käed taskus ringi ja ma siis küsisin, et kas näiteks mina ei oskaks akut vahetada - ei teie tõenäoliselt ei oska. Aga mu mees - tema tõenäoliselt oskaks.
Vaatasid siis veel mind ja tulid vahetasid mul aku ära. Selleks tuli üks kruvi lahti keerata, aku klemmid aku küljest ära võtta, aku välja tõsta ja uus asemele panna ning klemmid ja kruvi tagasi kinni panna.

Mitte midagi sellist, millega mina tõenäoliselt hakkama poleks saanud, seal küll nüüd ei olnud..

Mis muidugi ei tähenda, et ma ükskord õli valesse auku poleks kallanud ;)

Ei tohi mehi ülehinnata ega naisi alahinnata! ...tavaliselt ;)

sirtsu ütles ...

Mul tuli sinu seiklust lugedes kohe meelde meie viimase talve eestis käik. Kallis kaasa jäi uue aasta esimesel päeval nii haigeks, et teha polnud muud, kui kiirabisse minna. Eks tuttavad ja pereliikmed üritasid veidi mötet laita ja manasid ette pilte puupüsti täis ooteruumidest ja kurjadest arstitädidest jne. Aga valu on valu...
kohale jöudes kutsuti meid KOHE palatisse ja siis saabus IMEARMAS medöde, kes prantsuse keelt kuuldes önnest särama löi. Tädi oli umbes 45 aastane ja jutustas öhinal, kuidas ta kursustel käib ja puha ja küll ta siis poputas mu mehekest! Siis tuli arst, nooruke, aga kah super tasemel. Rääkisn täiesti laitmatut inglise keelt, pani prognoosi, andis rohud ja tund peale lahkumist olime tagasi kodus...vot siis mul oli kah selline tunne, et "kallid arstitädid, suur aitähh teiel" ;-)

Katrin ütles ...

Meie lastel on samuti poeskäik üks suursündmustest :D
Eks abistajaid ikka ole, kõik pole ju kurjad ja pahad :) Tore, et kõik hästi läks.