11-1-11

Sellel aastal oli mul nii imeilusal kuupäeval sünnipäev - 11-1-11. Ja sain 33 :) Praegu ma veel tunnen rõõmu lisanduvatest aastatest, sest elukogemust tuleb iga numbriga järjest juurde ja kortsusid ka veel eriti ei ole:)))

Aga ajaloo huvides panen oma sünnipäeva tegemised ka kirja.

Hommikul äratati mind muidugi lauluga, nagu meil kombeks on. Sandrit küll nad laulu ajaks maast lahti ei saanud, aga Maibrit ja Andres esinesid kenasti. Suures toas ootas mind kaetud laud, tort ja kingitus. Ma nimelt soovisin omale saada perkolaatorit. See ilmselt ei ütle paljudele inimestele midagi, aga mäletate vene ajast sellist elektrilist kohvikannu, kuhu pandi külm vesi ja kohvipuru ja siis ta hakkas niimoodi mulksuma ja podisema ja kaane läbipaistvast nupust oli seda mulksumist näha ka? Minu vanaemal oli selline. Ja nüüd mina soovisin ka. Tegu on Rootsi toodanguga ja mulle väga meeldib see retrodisain. Isegi karp on nii retro, et ajab suisa naerma. Ja kohv tuleb väga hea, kuigi ma pole eriline ekspert.

Siis läks Andres tööle ja me vaatasime lastega "Kaunitar ja Koletis: võlutud jõulud". Multikad on nii lahedad, aga kuna ma tavaliselt kasutan seda aega omakasupüüdlikult ära, kui lapsed multikaid vaatavad, siis on mul enamikest laste multikatest üsna lünklik pilt. Lastega ühine multikavaatamine tundubki sellise eriti mõnusa ajaviitena seetõttu.

Mingil hetkel hakkasime me aga end linnaminekuks sättima. Kuna oli tööpäev, siis poleks keegi enne üheksat õhtul meile jõudnud, nii otsustasin ma ise hoopis linna minna. Esimene peatuspunkt oli ema juures. Ema oli mulle kõik laua katnud ja meie pere traditsioonilise sünnipäevatordi - vanavanaema retsepti järgi tehtud Napoleoni- teinud. Sellest oli mul nii hea meel, sest sellel tordil on tõeline sünnipäevamaitse (sest seda tehakse Ainult sünnipäevade puhul). Jälle sai laulu ja lilli ja kingitust. Siis läksin ma natukeseks linnapeale, kuna oli vaja käsitöötarvikuid ja lastele kilekindaid soetada.

Minu auto tegi mulle ka omapärase sünnipäevakingi. Nimelt läks tal generaatori rihm katki. Viimasest lausest võib jääda nüüd ekslik mulje justkui ma teaksin, kus see generaatori rihm asub või oskaksin selle katkiminemist kindlaks teha. Aga see "kingituse" aspekt ongi selles, et see rihm läks katki just siis, kui Andres minu autoga lastele ja emale järgi läks ja just Mustakivi autoteeninduse vahetus läheduses, kus juhtus just üks vaba generaatoririhm olema ning ka vabad töömehed. Sest see ülioluline rihmake oleks võinud ju ka minna kati näiteks siis, kui ma lähen lastele lasteaeda järgi, või krõbekülmal talvepäeval kuskil üksikul maateel sõites. Mis ma siis oleks teinud, ah? Aga nüüd sai asi poole tunniga korda ja sõit võis jätkuda.

Ja läksime me siis Boheemi kohvikusse kuhu peale meie pere ja ema ka mu õepere tuli. See on nii armas kohvik - mõnus interjöör, head (ja nii mõistliku hinnaga) söögid ning väga kirju kohvikukülastajate seltskond. Alati on seal keegi oma arvuti taga, alati keegi seal loeb... Just selle eriti mõnusa atmosfääri pärast ma selle koha valisingi. Ahjaa, kuna mina ju linnapeal tiirutasin, samal ajal kui Andres autoga seikles, siis sõitsin mina kohvikusse hoopis trammiga. Ma pole ei tea mitu aastat ühiskondliku transpordiga sõitnud ja see tuletas meelde kohe armsaid mälestusi autovabast ajast:) Enne ma ikka küsisin ema käest, et kas minu rahakotti ununenud piletid üldse kehtivad veel.... Ja see piletimulgustaja oli ka täpselt selline nagu siis, kui ma 3 olin:) Aga kõrval oli ka mingi moodne tunnipileti masin. Nii et vahel võivad täitsa tavalised ja lihtsad asjad üsna eksootiliselt mõjuda:)

Ja peale kohvikut oligi aeg nina kodupoole sättida. Lapsed jäid mõnusalt autos magama, nii et peale seda, kui ma nad olin voodisse transportinud, sain veel üle lugeda kõik need ohtrad õnnitlused, mis minuni jõudsid FB ja meili teel. Need tegid südame soojaks:)

Ilus päev oli!