MY ENGLISH BLOG

neljapäev, jaanuar 13

11-1-11


Sellel aastal oli mul nii imeilusal kuupäeval sünnipäev - 11-1-11. Ja sain 33 :) Praegu ma veel tunnen rõõmu lisanduvatest aastatest, sest elukogemust tuleb iga numbriga järjest juurde ja kortsusid ka veel eriti ei ole:)))
Aga ajaloo huvides panen oma sünnipäeva tegemised ka kirja.
Hommikul äratati mind muidugi lauluga, nagu meil kombeks on. Sandrit küll nad laulu ajaks maast lahti ei saanud, aga Maibrit ja Andres esinesid kenasti. Suures toas ootas mind kaetud laud, tort ja kingitus. Ma nimelt soovisin omale saada perkolaatorit. See ilmselt ei ütle paljudele inimestele midagi, aga mäletate vene ajast sellist elektrilist kohvikannu, kuhu pandi külm vesi ja kohvipuru ja siis ta hakkas niimoodi mulksuma ja podisema ja kaane läbipaistvast nupust oli seda mulksumist näha ka? Minu vanaemal oli selline. Ja nüüd mina soovisin ka. Tegu on Rootsi toodanguga ja mulle väga meeldib see retrodisain. Isegi karp on nii retro, et ajab suisa naerma. Ja kohv tuleb väga hea, kuigi ma pole eriline ekspert.
Siis läks Andres tööle ja me vaatasime lastega "Kaunitar ja Koletis: võlutud jõulud". Multikad on nii lahedad, aga kuna ma tavaliselt kasutan seda aega omakasupüüdlikult ära, kui lapsed multikaid vaatavad, siis on mul enamikest laste multikatest üsna lünklik pilt. Lastega ühine multikavaatamine tundubki sellise eriti mõnusa ajaviitena seetõttu.
Mingil hetkel hakkasime me aga end linnaminekuks sättima. Kuna oli tööpäev, siis poleks keegi enne üheksat õhtul meile jõudnud, nii otsustasin ma ise hoopis linna minna. Esimene peatuspunkt oli ema juures. Ema oli mulle kõik laua katnud ja meie pere traditsioonilise sünnipäevatordi - vanavanaema retsepti järgi tehtud Napoleoni- teinud. Sellest oli mul nii hea meel, sest sellel tordil on tõeline sünnipäevamaitse (sest seda tehakse Ainult sünnipäevade puhul). Jälle sai laulu ja lilli ja kingitust. Siis läksin ma natukeseks linnapeale, kuna oli vaja käsitöötarvikuid ja lastele kilekindaid soetada.
Minu auto tegi mulle ka omapärase sünnipäevakingi. Nimelt läks tal generaatori rihm katki. Viimasest lausest võib jääda nüüd ekslik mulje justkui ma teaksin, kus see generaatori rihm asub või oskaksin selle katkiminemist kindlaks teha. Aga see "kingituse" aspekt ongi selles, et see rihm läks katki just siis, kui Andres minu autoga lastele ja emale järgi läks ja just Mustakivi autoteeninduse vahetus läheduses, kus juhtus just üks vaba generaatoririhm olema ning ka vabad töömehed. Sest see ülioluline rihmake oleks võinud ju ka minna kati näiteks siis, kui ma lähen lastele lasteaeda järgi, või krõbekülmal talvepäeval kuskil üksikul maateel sõites. Mis ma siis oleks teinud, ah? Aga nüüd sai asi poole tunniga korda ja sõit võis jätkuda.



Ja läksime me siis Boheemi kohvikusse kuhu peale meie pere ja ema ka mu õepere tuli. See on nii armas kohvik - mõnus interjöör, head (ja nii mõistliku hinnaga) söögid ning väga kirju kohvikukülastajate seltskond. Alati on seal keegi oma arvuti taga, alati keegi seal loeb... Just selle eriti mõnusa atmosfääri pärast ma selle koha valisingi. Ahjaa, kuna mina ju linnapeal tiirutasin, samal ajal kui Andres autoga seikles, siis sõitsin mina kohvikusse hoopis trammiga. Ma pole ei tea mitu aastat ühiskondliku transpordiga sõitnud ja see tuletas meelde kohe armsaid mälestusi autovabast ajast:) Enne ma ikka küsisin ema käest, et kas minu rahakotti ununenud piletid üldse kehtivad veel.... Ja see piletimulgustaja oli ka täpselt selline nagu siis, kui ma 3 olin:) Aga kõrval oli ka mingi moodne tunnipileti masin. Nii et vahel võivad täitsa tavalised ja lihtsad asjad üsna eksootiliselt mõjuda:)
Ja peale kohvikut oligi aeg nina kodupoole sättida. Lapsed jäid mõnusalt autos magama, nii et peale seda, kui ma nad olin voodisse transportinud, sain veel üle lugeda kõik need ohtrad õnnitlused, mis minuni jõudsid FB ja meili teel. Need tegid südame soojaks:)
Ilus päev oli!


27 kommentaari:

Anna ütles ...

Palju õnne! Boheem asub mu kodu lähedal, tõesti mõnus koht. Mõnikord on koha leidmisega raskusi:).

Egater ütles ...

Palju, palju õnne!
Numbrimaagia on küll vahva :)

Helen ütles ...

Palju, palju õnne tagantjärgi!!!

E ütles ...

Hilinenud õnnesoovid! :)
Just eelmisel nädalal käisin esimest korda Boheemis ja on tõesti väga laheda õhustikuga koht. Tahaks juba tagasi :) Kohtadega on jah seal natukene kitsas, käisime reedel kella 2-3 vahel ja saimegi viimase laua.

Piret ütles ...

Palju õnne! Mulle hirmsasti meeldib lugeda sinu postitusi. Need on nagu kirss koogi peal! :) Tundub, et sinu elu on väga idülliline. Ja see on inspireeriv!

Katrin ütles ...

Õnnitlused veelkord! Kohvikann on küll mõnusalt nostalgiline :)

Nele ütles ...

Palju õnne, Eveli!! Küll tagantjärgi, aga õnne on ikka vaja, igas päevas ju, eksole..

Lugesin just ajakirjast Anne&Stiil lugu teie kodust. Ja vaatasin neid imelisi pilte ning meenutasin, kuidas Sa kunagi siin samas blogi vahendusel meiega oma maale elama minemise kõhklusi ja kahtlusi jagasid..

Ma olen alati arvanud, et see jaantättelik ma-enam-ei-mäleta-ka-mis-seal-linnas-mõnusat-oli on klishee, mida kõik maale kolijad lihtsalt peavad rääkima..

Aga Sinu lugu lugedes ja neid mõnusaid maalt tehtud postitusi vaadates tunneb selle tõeliselt ära - teil on seal päriselt ka nii hea, et pole imestada et teil linnas elamise plussid tõepoolest meelest ära on läinud :-)

Me ju mõtlesime neid mõtteid ühel ajal. Meie aga oleme ediselt veel Tallinna külje all. Plaanid on veidi muutunud, aga mitte nii, et me üldse ei koliks, kolime küll, maatükk Viljandimaal ootab, aga veidi läheb lihtsalt veel aega.. Aga laste koolimineku ajaks (2014) oleme maal!!!

Igal juhul oled Sa kõikide oma tegemistega nii inspireeriv ja ma soovin teile sinna metsade ja heinamaade vahele palju ja kõike kõige paremat!

Nele

triibik ütles ...

Palju õnne tagantjärele! Ja ei saanud ma ajakirja muidugi ostmata jätta!

Anonüümne ütles ...

Palju õnne tagantjärgi!
Ja perkolaatoriga saab tõesti head kohvi.

Generaatori rihma "minemise" olen minagi läbi elanud ja või öelda, et kohe ei juhtunudki midagi - sõitsin veel 20 km enne kui taipasin - nüüd vist ikka mingi jama :) ja siis sõitsin veel pea 100 km koju, raporteerides iga 10 min järel telefoniga olukorrast, alles paar km enne kodu jäi auto täitsa seisma. Seda sõitu ei unusta ma iial:)

Monika ütles ...

Palju õnne!

Krentu ütles ...

Aitäh teile:)
Gerly - minule jäi mehe jutust selline mulje, et selle rihmaga on seotud ka mingid jahutused ja muu asjandus, nii et tema sõitis 300 m kaupa. Ma nüüd ei teagi, kas talle sealt teenindusest nii öeldi või mis. Aga no tõesti - mina ei tea sellest asjast midagi :)
Nele - loodan, et te unistused täituvad:)

Kati ütles ...

Hilinenud õnnesoovid! :)

Liia Tammes ütles ...

Kuhjaga õnne ja inspiratsiooni sulle :)

Mullamaia ütles ...

Õnne tagantjärele. Ka minu tütrel õnnestus sellel aastal sünnipäevaks selline tore kuupäev saada.

Liina ütles ...

Oma pere koor, multikas, ema Napoleon ja kuhjaga õnnesoove - no mida veel lisada...
Palju rõõmu ja armastust, Krentu!

Outi-M ütles ...

Palju õnne tagantjärgi!

Mytsi Wabrik ütles ...

Palju palju õnne! Mis puudub generaatori rihma, siis meil juhtus 2010 aasta lõpus sama teema. Ja tänasime õnne, et see kiirteel ei purunenud!

Anonüümne ütles ...

Palju-palju õnne ! (mis siis, et takkajärgi, õnne saab ikka soovida, eks ole :) )

Sinitihane ütles ...

Tagant järele ka minu poolt ilusat järgmist eluaastat!

Sain sellest postitusest teada huvitava fakti: niisiis on perkolaator selle asja nimi, mida meie peres tähistatakse sõnaühendiga "mulksuga kann"! ;)

joanamari ütles ...

palju õnne tagantjärele
see "perkolaator"oli mulgi kunagi
kui ilus ja noor olin, käisin rahvateatri noortestuudios ja minu sünnale see stuudio siis ka potsatas, enamvähem täies kooseisus
mu kööktuba oli nii pisike, et rahvas istus aknalaual, põrandal, diivanil ja selle all ja diivanikäsipuudel
lavastaja istus uhkelt kiiktoolis ja andis aga edasi, mis talle kätte anti, täiesti automaatselt
Pauli nimeline poiss istus kiiktooli all põrandal ja see kohvikann seati tema selja taha seina
lavastaja andis aga kohvi ja vett ja juhet ja toru ja sõela muudkui edasi ise vaatamata, millega tegeleb, jutustades sel ajal muidugi
ühel hetkel tekkis vaikuse hetk ja kohvikann tegi mulks
lavastaja vaatas suurte silmadega Paulile otsa ja küsis väga imestades, et kuule Paul, miks sa sellist häält teed?!;)

Marmelaad ütles ...

no ma ikka õnnitlen ka tagantjärele, ette ju ei saa (sest kahjuks ei tea su sünnipäeva - nüüd tean:))
selle kohvikannuga....oi kui palju mälestusi. töötasin mingi aja sekretärina ja siis mulksus see kann taustana ikka tihedalt.
aga meelde tuleb hoopis see, kui kannu see pealmine klaasist nupuke lahti tuli (huvitav, et keegi seda ei parandanud), siis pidi kallamisel väga ettevaatlik olema, et kellegi tassi ei kukuks( olgu öeldud, et mingi Läti onu tassi see ikka kukkus ka),
kui kann veelgi vanemaks sai, siis hakkas ta mulksudes klaasnuppu ära viskama ja ennast kohvivulkaanina kujutama:D
aga retro ta on ja ausalt öelda on endalgi selle kannu järele igatsus tulnud.
Boheemis pidasime viimati väikese seltskonnaga asutuse jõulupidu ja mul oli täpselt selline tunne, et istume kellegi mõnusas toas, rääkimata sellest, et otse "meie toast" sai vetsu, mida ei pidanud kuskile keldrisse või kohviku teise otsa otsima minema (olgu öeldud, et minuarust meie seal ainult käisimegi).
tore, tore...nüüd rääkisin õnnitluste lõpuks WC saaga:P

Lillysmuul ütles ...

Palju õnne tagantjärgi!!!
Autoga sul tõesti vedas!

Kadri ütles ...

Olen su blogi kaua jälginud, aga alles nüüd jõuan kommenteerimiseni.. :)

Praegu on küll juba hilja, et tagantjärele õnne soovida, aga ega see haiget teha ei saa. Nii et - palju-palju õnne!

Ja rääkides numbrimaagiast - meil oli samal päeval sünnipäev, ka minul oli 11-1-11, aga kui sina said 33, siis mina sain 11 aastat vähem, 22. :D

Anonüümne ütles ...

Palju palju õnne! Ja perkolaator õigustab ennast usu mind :)

Moonika ütles ...

Palju, palju õnne minugi poolt hilinemisega! See siin ka minu esimene üllitis sinu blogis, aga jälginud olen sinu blogi juba 1,5 - 2 aastat...
Olen sinu näpunäidete järgi enda perele kudunud ja õhanud selle rahu ja õnnetunde järgi, mida väljendab sinu blogi. Sõnaga oled olnud eeskujuks ja justkui heaks sõbraks, keda igapäev ei näe...
Imelik, aga nii see on.

Seoses generaatoririhmaga on meie perelgi sellega seoses ekstreemkogemus olemas... Nimelt sõitsime aastal 2005 oma 4 päevase vastsündinud tütrekesega esimesele kohustuslikule pediaatri vastuvõtule ITKH-sse, kui see rihm otsustas otsad anda... Tegemist oli märtsi algusega, olime oma lapsega üleüldse esimest korda kuhugi minemas peale sünnitusmajast tulekut ja väljas oli päris külm. Õnn oli, et olime parasjagu linnas ja saime takso tellida ja jõudsime ikkagi arsti juurde õigeks ajaks. Ei tea kuis asi oleks lahenenud, kui oleksime kusagil maanteel olnud...
Seega õnnelik õnnetus, mis jääb eluks ajaks meelde.
Igal juhul palju rõõmu, armastust, kodusoojust ja koogilõhna sinu armsase koju igaks ajaks!

Polkovnik (Kadri) ütles ...

Ma ei saa kohe märkimata jätta, et meie majapidamsies eksisteerib endiselt see algne ja autentne kann. Kohvi ma sellega ei keeda aga teevett küll. Tõenäoliselt on tegu hirmsa elektriraiskajaga aga kuniks see töötab, ma keeldun seda ka välja vahetamast. Ja kui kunagi ikka see päev peaks tulema, siis tulen siia ja otsin üles selle jutu, kus on viide minu järgmisele veekeetjale-kohvikannule. Elagu perkolaatorid! Elagu aastataega kuhjuvad kogemused ja šarm! Elagu kurrud silmanurgas!

swedishmafia ütles ...

Ohoo Boheem asub ka minu kodu ligidal, ma olen sinust 4 päeva vanem :P avastasin su jutust..