MY ENGLISH BLOG

esmaspäev, aprill 4

Nagu väljamaal oleks käinud

Foto: Linnateater

Mul oli viimase aja üks lahedamaid nädalavahetusi!!!
Alustuseks saime laupäeva ennelõunal sõbrannade ja nende meestega Rucolas kokku. Lapsed viisime minu ema juurde ;)

Õhtul läksime Andresega Linnateatrisse "Koletis kuu peal" vaatama. Tagasihoidlikult öeldes oli see väga-väga hea etendus. Juba see käsikiri oli väga hea. Lavastatud oli hästi (lavastajaks Madis Kalmet). Ja näitlejad - Hele Kõrve ja Priit Võigemast - ohh kui head! Hele Kõrve on minu suur lemmik ja selle etendusega sai veel rohkem lemmikuks:) See tükk oli muidugi ääretult kurb, mul tuli pisar juba päris alguses silma ja etenduse lõpus oli tegu, et mitte kõva häälega nutma hakata. Tihti, kui ma teatris etendust vaatan, siis mingil hetkel taban end ikkagi mõttelt, et see seal laval on näitleja ja ta on rollis. Tihti näitlejad mängivad üle ja see lööb kohe lõhe rolli ja näitleja vahele ning seetõttu läheb ka edasiantav sõnum teataval määral kaotsi. Filmide puhul ei teki mul peaaegu kunagi seda tunnet, et näitleja näitleb. Ja kui tekib, siis mulle see film ei meeldi. Aga kui ma vaatasin Hele Kõrvet ja Priit Võigemasti, siis ei tabanud ma kordagi end sellelt mõttelt, et need on seal laval näitlejad. Need olid päris Seta ja Aram, kes olid üle elanud midagi mõeldamatult kohutavat ja püüdsid nüüd edasi elada. Õudne, et see kõik oli kunagi ka päriselt olemas.... Ja kuna esietendus oli alles nädal tagasi, siis ilmselt seetõttu vaatas lavastaja ise ka etendust. Oh, see oli võimas. Nii oleks tahtnud aplausi ajal püsti tõusta, aga ei julgenud olla esimene.... Oleks tahtnud kohe lavastajat ja näitlejaid kallistada selle raputava elamuse eest. Ja kui keegi läheb seda tükki vaatama, siis kindlasti tuleb taskurätt kaasa võtta, sest isegi mehed nutsid.
Järgmisel päeval läksid lapsed teise vanaema ja vanaisa juurde ja meie läksime kinno Jane Eyre vaatama. Jane Eyre oli esimene täiskasvanute raamat, mida ma lugesin. Ma olin sellest nii liigutatud, et kui raamat läbi sai, siis nutsin selle pärast, et ta läbi sai ja alustasin otsast peale :) Kuna ma olin enne raamatut näinud filmi, siis on Mr. Rochester minu jaoks olnud alati Timothy Dalton. See oli ainuke mure enne tänast fimi - kas mulle saab meeldida film, kus Mr. Rochesteri mängib keegi teine, kui Dalton. Aga mure oli asjatu. Film oli ilus ja liigutav. Mulle meeldis eriti, et Thornfield oli natuke sünge ja üsna ajastutruu ning et kui ikka oli pime aeg, siis oligi ainult küünlavalgus. Maastikud olid valitud ka nii sümboolsed. Ilus, ilus film! Tahaks veel näha :)
Söömas käisime Sakura sushikohas, Kawe Plaza taga. Atmosfäär oli seal mõnus, selline pühapäevane vaikne ja rauge õhtupoolik - väga hea tunne oli seal olla. Sushi ise oli enam vähem. Ilmselt ma võiks öelda, et oli hea, aga kuna ma oma täditütre juures sain nii imeliselt hea sushiriisiga nigirit, siis selleni Sakura kahjuks ei ulatunud. Täditütar rääkis, et nad tõid Jaapanist spetsiaalse sushi riisi keetja ja sellega tuleb ikka imehea riis!
Ja siis oli mul veel aega ka natuke linnapeal käia. Läksin ema juurest bussiga linna, mis oli elamus omaette - minna linna nii, et astud bussist maha ja ei pea tegelema mingi parkimiskoha otsimisega. Jalutasin ka vanalinnas ja tundsin end justkui välismaal :) Nii helge oli!
Käisin Fankadelikus ka lõpuks ära, kuna juba vanalinnas sai oldud. Sinna poodi minemiseks peab kella andma ning seejärel ühte megarasket ust LÜKKAMA (et te teaks, kui sinna juhtute). Ma ei saanud sellega hakkama aga õnneks leidis lahkeid abistajaid. Edasi läks kõik tõrgeteta ja sattusin ühte hubasesse ja sõbralikku poodi, kus küsiti, et ega ma teed-kohvi ei soovi!!! Tutvustati kohe ka kleidituba ja "label"stanget. Sain oma käega katsuda nii Diori kui Lanvini kui Givenchyd :) Hinnad on nagu päris poes. Päris mitu asja jäi mulle sealt hinge peale, aga kuna eelnevalt oli juba nii üht kui teist ostetud, siis ma jätsin ostmise järgmiseks korraks.
Seejärel sattusin elus esimest korda Delagardie keldrikorruse lõngapoodi, kus müüakse palju poolilõnga. Ma imestan, et sellest poest nii vähe räägitakse, sest valikut oli seal kõvasti, eriti just sallilõngade osas, aga leidus ka muid lahedaid poolilõngu. Hinge peale jäi üks terashall tweedlõng....
Käisin ka Foorumi Kangas ja Nööbis siidkangaid paitamas (ja ostmas) ning sattusin ühe väga huvitava situatsiooni peale. Poodi tuli perekond kus oli kaks marakratti, kes olid sellised prajad rüblikud - pidid mind peaaegu pikali jooksma. Ema valis kangaid ja isa üritas lapsi ohjata. Mingil hetkel isa tähelepanu vist oli mujal ja üks laps sai selle niidiriiuli juurde, kus niidirullid nagu sellise vedru taga kinni on ning hakkas niidirulle sealt välja tõmbama. Osad kukkusid maha ka. Kuna ma ei suuda unustada, kuidas minu laps teenimatult ühes lõngapoes noomida sai, siis ma kohe huviga vaatasin, et kuidas suhtutakse olukorda, mis tegelikult enam väga aktsepteeritav ei olnud. Poe müüja (vanem meesterahvas kusjuures) seisis kõrval, püüdis niidirullid kinni ja lõpuks ütles, et "noormees, ära nii tee, sul võivad sõrmed nende klambrite vahele jääda ja saad haiget". Seejäel hakkas isa last sealt eemale tõmbma, samal ajal kukkus ümber pitskanga rulle täis riiul, ilma, et keegi oleks sinna vastu üldse näinud, nii et see polnud tõesti üldse kellegi süü. Kuna lapsed hakkasid juba jonnima, siis läks isa nendega poest välja, mille peale üks laps hakkas päris kõva häält tegema. Poodi tuli tagasi naismüüja, kes oli vahepeal lõunale läinud, ning ütles, et "keegi muutus meie poes nii kurvaks!". Nähes pitsirulle täis põrandat, hüüdis "see on ju see meie vastik riiul, laps pole selles üldse süüdi! Kas laps ehmatas riiuli peale ära? Oi, nüüd tuleb lapse käest vabandust paluda ja selgitada, et tema ei teinud midagi valesti!!!". Ja selline asi juhtus siin meie Eesti Vabariigis! Selline teenindus, selline lapsesõbralikkus! Muidugi ma lähen teinekord sinna poodi tagasi, kuigi need polnud ülse ju minu lapsed!
Ja kindlasti tahan ma veel selliseid mõnusaid nädalavahetusi :)

11 kommentaari:

Anna ütles ...

Mõnusad elamused olid Sul! Aga et Pronksi poest vähe räägitakse... Tõsi küll, pole normaalset kodulehte. Samas ma muudkui kirjutan sellest poest oma blogis, on absoluutselt mu lemmikpood. Ja mulle kirjutavad võhivõõrad inimesed Ravelrys ja küsivad, kuidas sinna saada jms. Just laupäeval tegin seal soomlastest kudujatele ekskursiooni:).

Erru ütles ...

Ohh, kui helge. Kohe kadedaks teeb, ausalt. Linnateatrisse pole meil veel õnnestunud pileteid saada. Seega ma polegi seal käinud ja mul on sellest tõeliselt kahju. Ja no meie nädalavahetus seisnes tõbiste laste kantseldamises. Pühapäeval küll saime lapsehoidja ning lasti kodunt välja ehitama natukeseks. Aga see ei ole enam ammu eriline meelelahutus. No ja tulevik suurt helgemaid päevi praegu pakkuda ei tõota. Seega tõesti nagu väljamaa, kuhu ei pääse :)

Red Whortleberry ütles ...

"Jane Eyre" on minu elu vist kõige põhjalikumalt muutnud raamat - kõigepealt lugesin ma seda umbes 20 korda, esimest korda suvevaheajal pärast neljandat klassi, sugulaste juures Hiiumaal, ja seejärel veel kõikidel suvedel takkajärgi. Ning osa sellest varaviktoriaanlikust loost otsustasin ma 21. sajandil tõeks elada (alateadlikult muidugi, aga nii ta on...)

Isegi kui ma nüüd loeks (ma usun, et ma lugesingi seda viimati mingi kolm aastat tagasi), nutan ma ikka veel!

Filmi ei ole julenud vaatama minna, olen ikka alles hiljuti nähtud BBC ekraniseeringu (2006) lummuses http://www.imdb.com/title/tt0780362 Minuga on nii, et ükskõik, mida raamat ka ütleb, olen mina otseloomulikult kujutanud Mr. Rochesteri ette ilusa mehena:) Ja Toby Stephens on ilus mees. Ja kui suurepärase rolli teeb Ruth Wilson, kes leiti ossa otse teatrikoolist.

Aga Dalton... mul tulevad külmavärinad peale... jube ;)

Aitäh jagamast!

Red Whortleberry ütles ...

Oh ja plaksutamisest, mina olen kunagi Linnateatris (Rohumaa iiri-lavastuste sarja mingi lavastuse peale) üsna esireas istudes lõpuaplausiks püsti tõusnud. Ees istudes on see tõeline julgustükk, kuna sa ei tea, kas teised järgnevad sulle või ei.

Kusjuures sel konkreetsel juhul... ma jäingi ainukeseks seisjaks, vist mu kaaslane tõusis ka lõpuks, rohkem minu toetuseks, püsti. Ma millegipärast arvan, et nüüd on inimesed palju rohkem oma stampidest ja krampidest lahti ja ma ei seisaks ega plaksutaks seal üksinda.

kewa ütles ...

Oh, oleks nagu minu lapsed, aga meil neid hulle kolm;) Selline lapses6bralik teenindus on super, uskumatu!!! Ja väga vahvad elamused t6epoolest Sul olnud!!!

Krentu ütles ...

Anna - ma tänu Sinule sinna poodi läksingi :) Sa oled väga head teavitustööd teinud:)
Erru - meil on ka lapsed kordamööda haiged olnud ja mul oli sellest kodus istumisest tätsa kõrini saanud. Eks seepärast tundus see linnaskäik ka eriti mõnusana:)
Red Whortleberry - siis ma olen seda raamatutut ikka nii tagasihoidlikut lugenud, võrreldes Sinuga :) Mul tuleb võibolla kuus korda ainult kokku....

segasummasuvila ütles ...

Mina olen ka Jane Eyre´ga kuskile lapsepõlve kinni jäänud, raamatusse ja filmi, ning veidi pelgan nüüd kinno minna. Lisaks ka see hilisem seriaal. Nimed on tegelastel samad, ainult nägusid on nüüd varasemast rohkem. Ma nüüd ei teagi, kuigi väga tahaks ju kinno minna.
Peab põuejänese vabaks laskma ja õhtu vabaks võtma ning .. Äkki ei olegi nii hull.

Inga ütles ...

mõnus lugemine:)

minul on Jane Eyrega sarnane lugu nagu eelkõnelejatel siin... teismelisena korduvalt loetud - ma ei olnud suur lugeja, kuid see oli raamat, mida ma lugesin ikka ja jälle. Nüüd, kui film kinno jõudis, võtsin ja vaatasin uuesti BBC 2006 aasta miniseriaali üle ja ei söanda samuti kinno minna...

Meie käisime märtsi lõpus linnateatris "Tõe ja Õiguse" teist osa (ehk siis Mauruse kooli) kaemas (kuna mängiti viimaseid etendusi) ja läksin väikese eelarvamusega, et ei tea, kas jaksan ikka see 5 tundi seal ära istuda. Läks aga nii muhedalt ja lennukalt, et ei tulnud istumisepiin meeldegi. mõnus oli klassikat eneses värskendada:) uusi etendusi ei ole veel kõiki vaatama jõudnud, aga hetkel mängukavas olevatest on minu lemmik Anu Lambi lavastatud "Keskööpäike":)

triibik ütles ...

Minge ikka kinno, Mia Wasikowska on Jane'ina võrratu.

põrnikas ütles ...

Su lapsesõbraliku teeninduse peale vajus mul kohe päriselt suu lahti, no ja pärast sain pisut itsitada selle naismüüja repliigi peale. Selline taluvus...!
Oleks mu lapsed midagi sellist poes korraldanud, oleks ma nad ise krattipidi poe ukse taha tõstnud. Tublid ja kannatlikud müüjad :)

nummi ütles ...

see on nii nämmu...