Nagu väljamaal oleks käinud

Foto: Linnateater

Mul oli viimase aja üks lahedamaid nädalavahetusi!!!

Alustuseks saime laupäeva ennelõunal sõbrannade ja nende meestega Rucolas kokku. Lapsed viisime minu ema juurde ;)

Õhtul läksime Andresega Linnateatrisse "Koletis kuu peal" vaatama. Tagasihoidlikult öeldes oli see väga-väga hea etendus. Juba see käsikiri oli väga hea. Lavastatud oli hästi (lavastajaks Madis Kalmet). Ja näitlejad - Hele Kõrve ja Priit Võigemast - ohh kui head! Hele Kõrve on minu suur lemmik ja selle etendusega sai veel rohkem lemmikuks:) See tükk oli muidugi ääretult kurb, mul tuli pisar juba päris alguses silma ja etenduse lõpus oli tegu, et mitte kõva häälega nutma hakata. Tihti, kui ma teatris etendust vaatan, siis mingil hetkel taban end ikkagi mõttelt, et see seal laval on näitleja ja ta on rollis. Tihti näitlejad mängivad üle ja see lööb kohe lõhe rolli ja näitleja vahele ning seetõttu läheb ka edasiantav sõnum teataval määral kaotsi. Filmide puhul ei teki mul peaaegu kunagi seda tunnet, et näitleja näitleb. Ja kui tekib, siis mulle see film ei meeldi. Aga kui ma vaatasin Hele Kõrvet ja Priit Võigemasti, siis ei tabanud ma kordagi end sellelt mõttelt, et need on seal laval näitlejad. Need olid päris Seta ja Aram, kes olid üle elanud midagi mõeldamatult kohutavat ja püüdsid nüüd edasi elada. Õudne, et see kõik oli kunagi ka päriselt olemas.... Ja kuna esietendus oli alles nädal tagasi, siis ilmselt seetõttu vaatas lavastaja ise ka etendust. Oh, see oli võimas. Nii oleks tahtnud aplausi ajal püsti tõusta, aga ei julgenud olla esimene.... Oleks tahtnud kohe lavastajat ja näitlejaid kallistada selle raputava elamuse eest. Ja kui keegi läheb seda tükki vaatama, siis kindlasti tuleb taskurätt kaasa võtta, sest isegi mehed nutsid.

Järgmisel päeval läksid lapsed teise vanaema ja vanaisa juurde ja meie läksime kinno Jane Eyre vaatama. Jane Eyre oli esimene täiskasvanute raamat, mida ma lugesin. Ma olin sellest nii liigutatud, et kui raamat läbi sai, siis nutsin selle pärast, et ta läbi sai ja alustasin otsast peale :) Kuna ma olin enne raamatut näinud filmi, siis on Mr. Rochester minu jaoks olnud alati Timothy Dalton. See oli ainuke mure enne tänast fimi - kas mulle saab meeldida film, kus Mr. Rochesteri mängib keegi teine, kui Dalton. Aga mure oli asjatu. Film oli ilus ja liigutav. Mulle meeldis eriti, et Thornfield oli natuke sünge ja üsna ajastutruu ning et kui ikka oli pime aeg, siis oligi ainult küünlavalgus. Maastikud olid valitud ka nii sümboolsed. Ilus, ilus film! Tahaks veel näha :)

Söömas käisime Sakura sushikohas, Kawe Plaza taga. Atmosfäär oli seal mõnus, selline pühapäevane vaikne ja rauge õhtupoolik - väga hea tunne oli seal olla. Sushi ise oli enam vähem. Ilmselt ma võiks öelda, et oli hea, aga kuna ma oma täditütre juures sain nii imeliselt hea sushiriisiga nigirit, siis selleni Sakura kahjuks ei ulatunud. Täditütar rääkis, et nad tõid Jaapanist spetsiaalse sushi riisi keetja ja sellega tuleb ikka imehea riis!

Ja siis oli mul veel aega ka natuke linnapeal käia. Läksin ema juurest bussiga linna, mis oli elamus omaette - minna linna nii, et astud bussist maha ja ei pea tegelema mingi parkimiskoha otsimisega. Jalutasin ka vanalinnas ja tundsin end justkui välismaal :) Nii helge oli!

Käisin Fankadelikus ka lõpuks ära, kuna juba vanalinnas sai oldud. Sinna poodi minemiseks peab kella andma ning seejärel ühte megarasket ust LÜKKAMA (et te teaks, kui sinna juhtute). Ma ei saanud sellega hakkama aga õnneks leidis lahkeid abistajaid. Edasi läks kõik tõrgeteta ja sattusin ühte hubasesse ja sõbralikku poodi, kus küsiti, et ega ma teed-kohvi ei soovi!!! Tutvustati kohe ka kleidituba ja "label"stanget. Sain oma käega katsuda nii Diori kui Lanvini kui Givenchyd :) Hinnad on nagu päris poes. Päris mitu asja jäi mulle sealt hinge peale, aga kuna eelnevalt oli juba nii üht kui teist ostetud, siis ma jätsin ostmise järgmiseks korraks.

Seejärel sattusin elus esimest korda Delagardie keldrikorruse lõngapoodi, kus müüakse palju poolilõnga. Ma imestan, et sellest poest nii vähe räägitakse, sest valikut oli seal kõvasti, eriti just sallilõngade osas, aga leidus ka muid lahedaid poolilõngu. Hinge peale jäi üks terashall tweedlõng....

Käisin ka Foorumi Kangas ja Nööbis siidkangaid paitamas (ja ostmas) ning sattusin ühe väga huvitava situatsiooni peale. Poodi tuli perekond kus oli kaks marakratti, kes olid sellised prajad rüblikud - pidid mind peaaegu pikali jooksma. Ema valis kangaid ja isa üritas lapsi ohjata. Mingil hetkel isa tähelepanu vist oli mujal ja üks laps sai selle niidiriiuli juurde, kus niidirullid nagu sellise vedru taga kinni on ning hakkas niidirulle sealt välja tõmbama. Osad kukkusid maha ka. Kuna ma ei suuda unustada, kuidas minu laps teenimatult ühes lõngapoes noomida sai, siis ma kohe huviga vaatasin, et kuidas suhtutakse olukorda, mis tegelikult enam väga aktsepteeritav ei olnud. Poe müüja (vanem meesterahvas kusjuures) seisis kõrval, püüdis niidirullid kinni ja lõpuks ütles, et "noormees, ära nii tee, sul võivad sõrmed nende klambrite vahele jääda ja saad haiget". Seejäel hakkas isa last sealt eemale tõmbma, samal ajal kukkus ümber pitskanga rulle täis riiul, ilma, et keegi oleks sinna vastu üldse näinud, nii et see polnud tõesti üldse kellegi süü. Kuna lapsed hakkasid juba jonnima, siis läks isa nendega poest välja, mille peale üks laps hakkas päris kõva häält tegema. Poodi tuli tagasi naismüüja, kes oli vahepeal lõunale läinud, ning ütles, et "keegi muutus meie poes nii kurvaks!". Nähes pitsirulle täis põrandat, hüüdis "see on ju see meie vastik riiul, laps pole selles üldse süüdi! Kas laps ehmatas riiuli peale ära? Oi, nüüd tuleb lapse käest vabandust paluda ja selgitada, et tema ei teinud midagi valesti!!!". Ja selline asi juhtus siin meie Eesti Vabariigis! Selline teenindus, selline lapsesõbralikkus! Muidugi ma lähen teinekord sinna poodi tagasi, kuigi need polnud ülse ju minu lapsed!

Ja kindlasti tahan ma veel selliseid mõnusaid nädalavahetusi :)