Sander 4

28. mail sai Sander neljaseks. Hommik pidi algama traditsioonilise üleslaulmisega aga vaatamata sellele, et me panime spetsiaalselt kella helisema, et mitte laupäevaselt kaua magada, suutis Sander ikka esimesena ärgata. Mis siis ikka - laulsime juba ärganud sünnipäevalapsele. Peale hommikust kiluleiba ja kohupiima-martsipanitorti hakkasime kõik kibekiirelt toimetama, sest peatselt pidid saabuma ka külalised. Kuna Sandril veel selliseid suuri südamesõpru lasteaias ei ole ja kuna sünnipäev oli sobilikult laupäevasel päeval, siis pidasimegi õigel päeval ühe suurema peo, kuhu tulid meie oma pered ja lähimad sõbrad. Ilm oli jahe ja seetõttu toimus esialgu õues toimuma pidanud pidu hoopis toas. Mahtusime kenasti ära ja oleks isegi veel mahtunud, kui oleks vaja olnud. Mulle väga-väga meeldis see pidu, hea tunne oli ja rõõm kohaletulnutest ja muidugi Sandrist, kes oli sellel päeval nii sünnipäevalapselik:)

Sander ise on meil selline krutskitega tegelane. Kui Maibrit on sõnakuulelik, kohusetundlik ja õrnake, siis Sander on kõvem kivi. Temaga pean ma läbirääkimisi pidama ja vahel ka riidlema. Samas, kui tal on hea tuju, siis ta kepsleb ja naerab ja on üks väga päikeseline ja rõõmus laps. Mulle küll ei meeldi need tähtkujude jutud aga tundub, et kaksiku tähtkuju hakkab vist ikka välja lööma - meil on vähemalt kaks Sandrit :)))

Kui jätta mõned üksikud erandid kõrvale - näiteks see, et Sandrile meeldivad ka Maibriti PetShopid - siis on poiss ikka väga mehelike huvidega. Kõik, mis issi õues või toas teeb, on nii põnev ja ta võib Andresega koos tundide viisi puid vedada või muru niita või lihtsalt ninapidi juures olla, kui Andres midagi ehitab või lammutab. Legod ja konstruktorid on ka hinnas. Joonistamisest ta väga lugu ei pea, pigem meeldib talle kääridega suur hunnik paberitükke teha ja siis need kunstipäraselt kokku liimida.

Maibritiga on nad suured sõbrad ja mängivad kogu aeg koos. See teeb muidugi ka mulle suurt rõõmu. Lasteaias käib Sander ka, kuigi hommikuti kisab niikaua, kuni ma olen ära läinud. Küll ma olen igasugu nippe proovinud, aga nii kui me lasteaia värava taha jõuame, kisub suu viltu. Nutt pidi aga kiiresti mööda minema ja pärast pidavat kõik väga hästi olema. Ja ma ei saa aru ka, miks ta nii teeb, sest on olnud ka aegu, kus ta läheb täitsa rahulikult lasteaeda...

Aidata tahaks Sander mind kogu aeg. Kui mul hetkel abi vaja pole, siis ta ütleb et:"Kui sul abi vaja on, siis kohe kutsu mind, eks!" :) Kui vanaema külas käib, siis on kohustuslikuks päevakorrapunktiks alati pankookide tegemine, kus Sander siis alati asjaline on.

Mis mulle Sandri juures eriti meeldib, on tema keskendumisvõime. Ta võib ikka väga pikka aega omaette nohisedes kas legomaja teha või raamatut vaadata. Raamatuid ta vaatab kohe eriti põhjalikult, eriti igasugu entsüklopeediaid, kus palju väikesi pilte. Samas vahel satuvad tema huviorbiiti ka "Kiriku laulu- ja palveraamat" või pranstuse-eesti sõnaraamat, mida ta ka huvitatult sirvib ning mis meile muidugi alati nalja teeb :)

Nii et on päikest ja äikest selle meie Sandriga. Aga kui ükskord taevas päris äikest lõi ja seejärel kõvasti müristas, siis jooksis Sander suure uudisega minu juurde:"Emme, emme, välku lööb ja puuksutab!!!" :)

Palju õnne, meie kallis Sander!