Milline päev!!!

Täna, õigemini juba eile, 20. juunil, oli meil Andresega kolmas pulma-aastapäev.
Hommikul kell kuus vahetasime kingitusi. Andres kinkis minule kivikestega kaelakee. Ma olin väga liigutatud sellisest naiselikust ja edevast kingitusest. Ma vahel vaatan poes heldinult neid mehi, kes oma naistele parfüümi või ehteid valivad:) Mina kinkisin Andresele ahjuroobi :)))) Sest ta ei pea suurt lugu igasugu kullatud pastakatest või peekritest või üldse sellistest "mälestusesemetest". Valisin siis sepistatud ahjuroobi mis oli väga ilus ja vajalik ka meil maal:) Ma loodan, et Andres mulle järgmiseks pulma-aastapäevaks panni ei kingi...
Kingid vahetatud läksin mina magama tagasi ja Andres tööle. Kui me Maibritiga natuke enne lõunat tõusime, ehtisime ennast ära, ootasime Andrese ära ja läksime kõik koos Kumusse. Väike "hommikusöök" Kumu kohvikus ja siis läksime näitust vaatama. Ma pole keskkoolist saati Kunstimuuseumis käinud, nii et täitsa nautisin jälle Kölerit, Laikmaad, Mägit jne. Eitea kas tähtpäeva tõttu, aga Köleri ema ja isa portree juures seisin kohe ekstra kaua ja heldisin. Andresele pakkus kunsti kõrval suure elamuse ka Kumu ehituslikud lahendused. Tema, ehitusinsener, oskab juba sellist ilma liistudeta põranda-seina üleminekut või klaassiledat kuid ometi plaatidest laotud läikivat põrandat hinnata. Rohkem, kui maalikunsti :) Ja koos tõdesime, et Kumus sees olles pole üldse selline tunne, et oleks Eestis. Kõik on nagu välismaal. Kaasa arvatud piletihinnad :)
Kunstist küllastunud, läksime Öösse sööma. Ö on fantastilise teenindusega, mõnusa interjööriga ja väga hea toiduga restoran! Maibritile langes osaks eriti sõbralik teenindus. Ettekandjal olevat ka sama vana tütar ja ta kohe oskas lapsega rääkida. Ja mina veel algul põdesin, et ei tea kuidas sellises peenes kohas suhtutakse, kui selline puru ajav ja natuke lärmav mudilane kaasa võteakse. Ja kui me ära läksime, siis anti meile veel igale ühele üks trühvel koju kaasa:)
Peale seda käisime raamatupoes, siis läksime väikesele autosõidule (et Maibritti uinutada) Kalamajja. Meil on Andresega kombeks erinevates Tallinna paikades autoekskusiooni teha. Ma pole Kalamajas-Koplis isegi kunagi kellelgi külas käinud, nii et see kant oli täitsa uus ja nüüd mul on Nõmme kõrval veel üks Tallinna piirkond "kus ma tahaks elada".
Ja siis tulime koju. Jõime teed ja sõime trühvleid. Ja oligi Maiul ja issil tudu-aeg. Ja ma lähen ka varsti magama.
Peaks ütlema, et tänane päev pakub tõsist konkurentsi meie pulmapäevale. Sest kõik mõnus oli olemas, aga närvipinget polnud. Okei, pulmapäev oli ikka vägevam.
Ja ma olen väga õnnelik, et Andres mul olemas on. Ja Maibrit!
PS. Pilt on tänasest söömaajast ja ma pidin valima sellise, kus Andrest pole, sest ta ei salli enda eksponeerimist. Kuigi temast ja Maibritist oli palju ilusam pilt. PPS. Maibritil on uus, emme õmmeldud seelik ja minul on loomulikult! kingitus kohe kaelas :) Oh seda edevust!

Ma olen juba üsna ammu loobunud oma lapse kasvatamisest raamatu järgi. Või võrdlemisest teiste lastega. See tekitab asjatut stressi ja muret. Aga vahel ma ikka loen huvi pärast, mida raamatus arvatakse kasvatamisest ja mida teised samaealised lapsed „oskavad”. Ühes raamatus kirjutati, et kui laps on natuke alla aasta, siis on kõige parem last iseseisvalt sööma õpetada sest hiljem „võib tal tekkida iseseisvalt söömise suhtes vastuseis”. See tegi mind pisut murelikuks. Sest Maibrit keeldus ise söömast. Nuttis taldriku taga, kui mina talle süüa ei andnud. Kui lusika kätte võttis, siis ainult vehkis sellega tühja ja kui ma tahtsin natu-natukenegi suunata lusikat tema käes kausi poole, siis tuli üks suur kisa ja lusikas visati põrandale. Kuidas ma siis õpetan seda „sobivas eas” last sööma? Mul hakkas juba pisikene meeleheitekene tekkima. Mis sest et ei ole vist olemas ühtegi täiskasvanud inimest, kes ise süüa ei oskaks.

Otsustasin selle ülesande Andresele jätta. Sest vaatamata minu järjepidevatele ponnistustele ei hakanud Maibrit liigutama lusikat trajektooril taldrik-suu, vaid arvas, et lusikaga on hoopis toredam dirigenti imiteerida. Andres võttis väljakutse muretult vastu. Ja nii uskumatu kui see ka pole, läks paar –kolm Maibriti söögikorda Adrese seltsis ja Maibrit hakkaski ise sööma. Ma ei tea kuidas Andres seda saavutas. Aga laps sööb nüüd ise. Üliaeglaselt ja suurte kadudega ja meeletu jõuvarude raiskamisega, kuna lusikale jääb umbes veerand lusikatäit, aga sööb. Ise. Hurraaa!!!

Kleit

Õmblesin endale kleidi. Eelmisel aastal, seoses tissitamisega oli kleit minu garderoobis täiest out riideese. Sellevõrra suurem kleidiõmblemissoov oli mul sellel kevadel. Tegin siis kleidi vastavalt ametile, ehk koduperenaisele koduperenaisekleit.

Emmed tahavad ka vahel puhata ja mängida

Tavaliselt ärkame me hommikul Maibritiga alati heas tujus. Minu tuju läheb eriti heaks veel siis, kui Maibrit oma pudru korralikult ära sööb. Peale seda läheb aeg lennates kuni Maibrit magama läheb. Kui Maibrit magab, siis mina tavaliselt teen süüa, koristan või teen midagi kasulikku. Nii kulgeb meie päev õhtu poole ja lõpuks kui issi koju tuleb, siis olen ma juba päris väsinud ja vahel ka tüdinud. Mitte lapsest ega toimetamisest, aga lihtsalt, tahaks natuke niisama olla. Ja nii huvitav kui see ka pole, nendel õhtutel, kui Andres Pärnus või kuskil mujal tööl on ja koju ei tule, siis mul sellist tüdimust ja väsimust eriri ei tule. Kuna pole kellelegi loota, siis olen tugev ja vapper :) Aga kui on parajasti see päev, mil Andres koju tuleb, lähen ma tavaliselt kuskile. Näiteks supermarketisse süüa ostma. Paar korda olen kinos käinud. Vahel lähen kaubanduskeskusesse midagi vajalikku ostma. Vahel pole vaja ei midagi vajalikku ega toitu ja kinno ka ei saa/ taha minna. Siis lähen viidan aega põlatud viisil - lähen niisama mõnda mõnusasse poodi ja vaatan ilusaid asju. Seda kõike siis, kui me oleme linnas. Ja tavaliselt juhtub seda paar korda nädalas. Pooltel õhtutel on Andres lihtsalt Pärnusja koguaeg ei viitsiks ka. Aga praegu me oleme maal. Mis tähendab, et tuleb välja mõelda muu meelelelahutus. Aiatööd teen siis kui Maibrit magab. Jalutan siis, kui on vaja Maibriti magama suigutada. Mere äärde minemiseks on liiga külm. Niisiis on mul uus meelelatutus - Andrese arvuti kaasa ja Roostale wifi levialasse. Kõige mõnusam koht levialas on Roosta kohvik, siin saab piimakohvi ka. Pealegi on siin inimesi, nii et tekib tunne, et ma olen kohe väga "välja" tulnud. Ja ma pean tunnistama, et kino kõrval on selline meelelahutus üks paremaid. Ma läksin teel siia Roostale kohe nii elevile, et mõtle, ma saan internetti ja kohvikusse jne :) Noh, maainimeseasi:) Ja kui ma koju tagasi lähen, siis ma olen jälle palju parem inimene:)

Minge metsa!

Seoses käesoleva kevadega ja saabuva suvega pesitseb meie pere nüüd põhiliselt maal. Seal meil kahjuks või õnneks internetti pole. Nii et selle blogi niigi üsna harvad postitused jäävad nüüd veelgi harvemaks.
Tegelikult olen maal olnud juba terve nädala. Täna oli kohe imelik linna tulla. Liiklus tundus täiesti hüsteeriline ja inimeste-autode sigin-sagin ajas silme ees virvendama. Uskumatu mida nädal aega vaikust ja linnulaulu inimesega teeb :)
Kuna täna oli meil võtta ka vanaema, kes sai last hoida, siis kasutasime juhust ja läksime Andresega koos kinno. Matšpalli käisime vaatamas. Andresele väga ei meeldinud, aga mulle meeldis küll. Kohati oleks tahtunud küll peategelast korrale kutsutda ja öelda, et "ära seda küll tee" ja seetõttu oli film ka kergelt ärritav aga kokkuvõttes pakkus elamusi rohkem kui rubla eest :) (uskumatu millised igivanad fraasid mul vahel meelde tulevad!).
Aga tagasi teema juurde: Kirsid, õunapuud, kullerkupud, nurmenukud, kannikesed .... kõik
õitsevad praegu! Nii et palun minge kõik, kel vähegi võimalus, maale või niisama metsa! Tungivalt soovitan! :))) Ilusat kevadet teile!

Kogemus

Täna tulin linna seoses sellega, et oli vaja minna ühte reklaamifirmasse ühe logo loomislugu arutama. Ma pole elusees üheski reklaamifirmas käinud ega üldse sellise asjaga tegelenud. Ainuke kokkupuude logondusega oli siis, kui ametile, kus mina töötan, otsiti logo. Siis ma tegin kõik variandid maha ja soovitasin porffide poole pöörduda (millegi pärast pakuvad kodulehetegijad ka logoteenust aga see pole ikka see). Loomulikult nii ei tehtud :( Ühesõnaga, täna oli mul siis suurepärane võimalus käia ühes korralikus reklaamifirmas (ma ei tea, kas termin "relaaamifirma" on õige...). Ja ma olen sellest külastusest täiesti sillas! Nii professionaalset, nii konstruktiivset, nii arukat, nii loomingulist ja nii .... ohh, ma ei oskagi kirjeldada.... suhtumist polel ma sada aastat kohanud. See inimene, kes reaalselt "joonistama" hakkab oli nii uskumatult intelligentne ja nii lahe, et täitsa tummaks võttis kohe! Võibolla on oma osa ka sellel, et olen juba mõni aeg kodus istunud ja tööelust väga kaugel ja siis ühtäkki mingil koosoleku laadsel koosviibimisel olla tekitas kerge igatsuse ka tööelu järele? Aga kokkuvõttes, nähes, kuidas õiged inimesed ajavad õiget asja ehk ülimat pofessionaalsust ja kliendisõbralikkust tekitab minus täiesti joovastava tunde. Et tahaks ka selline olla :))

Kust tulevad kuulujutud?

Eelmisel suvel juba õmblesin endale sellise pluusi, mis on rinna alt läbi lõigatud ja siis see alumine osa on selline klošš. Nimetatakse vist ampiirilõikeks. Nüüd Maibriti sünnipäeval panin selle selga. Ja täna Andrese ema helistas Andresele ja rääkis sellist kavalat ümbernurga juttu. Minu pluusist. Andres muidugi ei mäletanud üldse mis mul seljas oli ja siis ämm pidigi otse küsima, et ega mul seal pluusi all juhuslikult mingit rasedakõhtu polnud :)) No ma ei tea kas ma julgen veel selle pluusiga käia. Äkki mõni tuleb veel õnnegi soovima. Peaks vist Kristale laenama, siis see lõige vähemalt õigustab ennast. Ja minu vallaline õde isegi laenas seda pluusi minult. Ja keegi ei kahtlustanud :)

Teater

Täna käisime sõbrannadega vaatamas "Õhtusöök sõpradega". Oli väga-väga-väga hea etendus. Inimlik ja eluline. Ja näitlejad olid super. Esimestel minutitel, kui Kreisman ja Veinmann laval olid, tundus küll natuke nagu "Kodu keset linna" laiv aga see tunne kadus kohe ära ka. Ma olen enne tänast etendust vaid ühe korra varem teatris nutma hakanud. Ja nii suure tähelepanuga pole ma ka tükk aega ühtegi etendust vaadanud. Tihti peale mängitakse üle ja siis kuidagi tekib kohe selline tunne, et tema seal laval on näitleja ja esitab pähe õpitud teksti. Ja siis kaob see võlu ära. Aga täna ei näiud ma laval näitlejaid, vaid kahte abielupaari, päris inimesi.

Ahjaa. Seda ka veel, et Maibrit pole juba tervelt kaks päeva enam tissilaps. Tundub, et temal pole sellest sooja ega külma. Välja arvatud see, et päevaplaan on täitsa teistmoodi. Sest enam ei saa ju tissitades lõputult hommikut pikendada. Tuleb minna putru keetma. Loodame, et ta õpib natuke kauem magama ka, muidu ta ei puhka välja. Mina elan seda võõrutamist aga hoopis raskemalt üle. Kurb on...

Maibriti sünnipäev

Eile sai Maibrit aastaseks. Nii uskumatu, kui see ka poleks. Minu jaoks. Sest minu jaoks oli tema sündimine justnagu eile. Nii selgelt on meeles. Sest ma pole kunagi oma elus nii õnnelik olnud kui ma olin Maibrtiti sündimise päeval. Sellist õnne ei unusta vist kunagi. Isegi mu vanaema ütles, et minu ema sünd oli justnagu eile, et "nii selgelt on meeles".
Lauluga sünnipäevahommik ja väike tordisöömine toimus õigel päeval, aga pidu toimus täna. Ema ja Lapse keskus on sünnipäeva pidamiseks ääretult armas koht. Nii paras igas mõttes ja nii hubane. Pisikesi külalisi oli palju ja nad pakkusid täiskasvanutele täitsa spontaanse etenduse. Õde ütles, et ta ei viitsinudki nii väga kellegiga jututstada, sest lapsi oli nii lahe vaadata.
Väike fotoreportaaž ka.

Esimese mai romantika

Me saime Andresega tuttavaks volbriööl. Üheksa aastat tagasi. Kuna tutvus sai sobitatud peale südaööd, siis loeme oma tutvumise kuupäevaks esimest maid. Kui meil esimene aasta täis sai, oli esimesel mail suurepärane ilm. Nii soe, et õues sai lühikeste varrukatega olla. Otsustasime linnast välja loodusesse sõita. Ma ei mäleta, kas me ka midagi head kaasa võtsime ja rohelises sõime, aga pilti tegime küll. Järgmisel aastal mõtlesime, et kui eelmisel aastal sai esimene mai niimoodi mõnusalt looduses veedetud, et miks siis mitte ka seekord. Siis võtsime juba piknikukorvi ka kaasa. Niimoodi juurdus meie esimese mai pikniku traditsioon. Igal aastal, olgu mis ilm tahes, oleme esimesel mail piknikku pidanud. Mitte kunagi pole sadanud, temperatuur on olnud aga seinast seina ja tavaliselt on üsna tuuline. Tegelikult, ühel aastal sadas. See oli siis, kui olid minu vanaema matused ja piknik lükkus edasi kolmandale maile. Lükkus edasi siis loomulikult matuste tõttu.
Meil on olemas selline fail nagu "Esimese mai pikniku nimekiri". Siis ei pea alati uuesti mõtlema, et ega midagi maha ei jäänud. Sellel aastal olime maal ja nimekiri linnas, kohe jäid pooled asjad maha :)
Teine asi, mis meil alati olemas, on 97 aasta vein. Andres ostis kunagi suure laari kokku ja nüüd siis igal aastal avame ühe pudeli. Kahjuks ei ole meil korralikku veinikeldrit, nii et ei tea mis sellest veinist 20 aasta pärast saab. No päris lasnamäe korteris me ka seda ei hoia muidugi.
Alati käib esimesel mail ka suur piknikukoha otsimine. Tavaliselt oleme juba lootust kaotamas, kui leiame järksu mõne väga armsa koha. Eriti ootamatu oli esimene mai Prahas. Mina olin valmis juba meie traditsiooni jätkama linnapargis, aga Andres ärgitas ikka sinna mäkke ronima. Kes Prahas käinud, see teab, et keset linna on seal selline roheline mägi. Mäkke ronimine võtab isegi kergelt võhmale, aga see on selline täielik roheline oaas keset linna. Istud mäe veere peal, ümberringi aas ja võililled ja mesilased ja vaatad alla linna peale. Super! Kohalikust vinoteegist leidsime isegi 97 aasta veini :)
Sellel aastal olime esimesel mail siis kolmekesi. Eelmisel aastal olime ka tegelikult, aga Maibrit oli veel viimaseid nädalaid kõhus peidus. Kahjuks oli sellel aastal hirmus tuul ja Maibriti pärast ma ei julgenud kuskile mereäärsesse kohta minna. Otsisime ja otsisime, kõhud läksid järjest tühjemaks ja tühjemaks, lõpuks leidsime metsatuka tagant pisikese järvekese. Koht oli armas, aga ilm oli kahjuks üsna jäine ja käed hakkasid lausa külmetama. Kuna olime ikka täitsa metsas, siis ei saanud sellel aastal ka lõket teha ega grillida, nagu tavaliselt. Arutasime, et kui traditsiooni poleks, siis vist sellise ilmaga küll kuskil õues ei sööks. Maibrit oleks äärepealt meie lühikese pikniku maha maganud, õnneks ärkas ikka üles ja vähemalt pildile sai. Muuseas, meil on täitsa esimese mai album olemas :)