Muinastulede öö. Ancient Light Night.

Täna on Muinastulede öö. Mu kallis õde rääkis mulle sellest juba ammu aga kuna mul on kohati ikka ülemõistuse halb mälu, siis läks mul see ikka ja jälle meelest. Aga kui AK-s seda mainiti, siis mul lõi kohe tuluke põlema ja 10 minutiga olime riides ja auto peal, et minna oma armsasse rannakesse lõket tegema.

Meil olid küll kuivad küttpuud kaasas, aga kuna oli üsna tuuline, siis võttis aega, enne kui me oma lõkke süüdatud saime. Ja no küll oli armas - soojendav lõkkeke, soolane meretuul ja lainete kohin. Enne meid oli rannas üks väike tõrvik põlemas, nii et päris ainukesed me polnud. Üle mere kumas veel mõni tuli. Aga oleks võinud muidugi rohkem olla.

Ja kui me olime juba pool tundi oma lõkkekest nautinud, siis tegime natuke kodukootud valgusšõud ka. Vahenditeks hõõguva otsaga puupulk ja pikk säriaeg. Suurest vehkimisest on mul nüüd käsi üsna vedel. Aga tore oli. Väga.

Ja siis veel, et never sei never. Mõtlesin, et mina küll kunagi Twitterit kasutama ei hakka. Aga võta näpust. Mul on ikka iga päev olukord, kus nagu tahaks midagi blogida, aga siia blogisse nagu ei pane selliseid lausejupikesi. Nüüd siis saan seda Twitteris teha. Praegu olen ma sellest vaimustuses, eks näib kas jääb või kaob :) Kui kedagi peaks huvitama, siis olen ka seal Krentu nime all.

Today there was a Ancient Light Night in Estonia. All people living by the sea were invited to light fires at the seaside. To honor the sea. As more than a half of Estonian border is a seaside border, there should be a lot of fires.

We lighted our own. It was small and lovely . And then we did "homemade light-show". We used a piece of glowing wood and a long exposure time.

And though I said I would never use Twitter... Well, never say never. I use it now. Only in Estonian though.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. MOTT.

Iga kord, kui ma külastan mõnda ilusat ja puhast kodu, siis ma mõtlen, et kuidas on võimalik, et inimeste kodud kogu aeg korras on. Sest minu jaoks tähendab kogu aeg korras kodu ikka suurt pingutust. See tähendab, et kogu aeg tuleb kodu korrashoiuga tegeleda. Ja nii kui käest lased on see nagu veerev lumepall. Aga ma ei taha ju kogu aeg nii tüütu asjaga, nagu koristamine tegeleda! Laste järelt toidupuru koristamine, nõude ja pesu pesemine on päeva paratamatu osa ja neid tegevusi eriti vältida ei saa. Ja need ise võtavad juba paraja osa päevast. Kui ma nüüd peaksin veel iga päev tolmuimeja ja lapiga jändama (mis oleks mõnusa puhta põranda ja läikiva vannitoa jaoks väga vajalik) siis ma ju ei jõuagi muuga tegeleda...

Näiteks täna oli mul totaalne koduperenaise päev. Tõusin küll lõuna ajal, aga kohe hakkasin koristama. Kõigepealt kõik vedelevad riided ja mänguasjad kokku, siis tolmuimeja, siis põrandalapp. Siis diivan kassikarvadest puhtaks, järgnes vannitoa koristamine. Siis vaibad õue, kook ahju. Siis pikkpoiss ahju. Vahepeal märg pesu masinast välja ja must sisse. Siis nokkisin kuivatud melissi tükkideks ja panin purki. Ja nii edasi. Terve päev. Ja mul on veel suur hunnik pesu vaja triikida, köök koristada, töötuba koristada. Rääkimata aiast. Ühest küljest tunnen ma suurt rahulolu saavutatu üle. Teisest küljest ma tean, kui kaduv see on ja kui ma pesu ükskord triigitud saan, algab kõik otsast. Siit siis küsimus - kuidas saavutada olukord, kus majapidamine on pinks-ponks ja aega tegeleda ka muude asjadega? Koristajat ma endale ei taha, selliste asjadega võiks ikka ise hakkama saada ju. Sest tublid perenaised saavad.

Võibolla on neil tublidel perenaistel kogu aeg tohutu energialaeng peal ja väike unevajadus? Ses mina tahaks päevas ikka 10 tundi magada ja vahel, nt nagu eile, on mul täielik null-energia päev. Terve eilse päeva tuiasin ma ringi, pea tuikas ja meel oli kurb, ning vaatasin tegemata töid, mis igal nurgal silma hakkasid. Aga teha midagi ei suutnud, sest lihtsalt jõudu polnud. No ma olin eelneval ööl vähe maganud ka, aga ikkagi.

Tegelikult pole praegu virisemiseks üldse õige aeg, sest just nüüd on minu aias see aeg, kus suur ja igikestvana tundunud rohimine-kastmine on asendunud saagi koristamisega. Ja kuigi vaeva on nähtud ja kohati on ka lootusetuse tunne peale tulnud, on siiski ülimalt luks minna korviga peenramaale, see ülivärskeid ja ülimaitsvaid köögivilju täis laduda ja siis minna nendest süüa tegema. Porgandeid pean ma alati topeltportsu korjama, sest lapsed söövad pooled ära enne, kui need patta jõuavad.

Olles seda kõike siia kirjutanud, tuleb mul jälle tõdeda, et küll see Tammsaare oli üks tark mees. Just selle töö ja armastuse osas. Inimene on vist tõesti nii üles ehitatud, et tõelist rõõmu saad tunda siis, kui oled ka vaeva näinud. Muidu oled nagu üks aadlipreili, kes käib kogu aeg nina kirtsus ringi ja ükski asi ei tundu piisavalt hea.

Well, it's a long story about how I love/hate housework. I hate that it takes so much precious time but I love clean house and I love the satisfaction I feel after a long day spent on cleaning. I wonder how do all these perfect housewives manage to have both - a clean house and time for other activities. Because cleaning is nonstop process. As soon as completed, everything starts again.

But it is a great time of year in garden. After many-many hours spent on struggling with weed and watering I can now enjoy the luxury to pick fresh vegetables and cook a healthy and tasty meal from them. Imagine - I put a tiny seeds to soil and now I can pick carrots, peets, peas etc. which I grew myself... I have been an urban girl long enough to still be surprised by that :)

All in all - the sweetest carrots are those you have worked very hard for :)

Juuli vahekokkuvõte. July update

Tavaliselt tabab mind igal suvel kerge suvestress. Sest mul on tunne, et suvel läheb aeg kolm korda kiiremini kui muidu ja et kohe-kohe saab suvi otsa. Viimasest postitusestki on kirjade järgi juba kuu möödas aga tunne on, juskui oleks paar nädalat tagasi kirjutanud.

Samas, kui vaadata juuli kuud, siis ma olen enda kohta ikka üsna palju igal pool käinud.

Alustuseks käisin lastega Iloni Imedemaa laienduse avamisel. Nüüd on seal terve hoov laste päralt, üks maja on pühendatud erinevatele õpitubadele. Peamaja kolmandal korrusel on Bullerby köök ja ruumi lastele mängimiseks, klaasi taga on Karlssoni tuba. Mulle see imedemaa väga meeldib, kõik on maitsekas ja kvaliteetne. Aga kes tahab liumägesid ja pallimerd, siis see ei ole see koht. Pigem iseloomustavad seda kohta raamatud, nukumaja, puidust mänguasjad.

Mõne päeva pärast kohtusime veelkord Wiklandiga, seekord autogrammide jagamisel. Nüüd on mu mõlemal lapsel pühendusega raamat :)

Siis tuli laulu- ja tantsupidu :) Laupäeva hommikul startisime linna poole kell pool üheksa, et õigel ajal õde peale võtta ja kella üheteistkümneks tantsupeole jõuda. Tantsupeol käisime siis koosseisus Maibrit-õde-mina. Ja oli see vast etendus! Uskumatu, kuidas keegi üldse suudab midagi nii ilusat luua. Ja Tuulevaiksel ööl - kõige lihtsam ja kõige ilusam!

Peale tantuspidu hakkasime koos rongkäiguga end Lauluväljakule sättima. Vahepeal käisime kohvikus ka. Ja Maibrit kõindis kõik selle tee Kalevi staadionilt Lauluväljakuni! Kui ta natuke väsima kippus, siis tegime õega talle üks-kaks-kolm-hoppa hüppeid ja väsimus oli jälle tükiks ajaks kadunud.

Lauluväljakul ühinesid meiega Andres, Sander ja õemees ja siis me hakkasime ootama :) Sander õnneks magas vankris sügavat und ja me siis vaatasime inimesi. Kõik inimesed tundusid olema nii ilusad ja head - vaat mida üks pidu inimestega suudab teha. Ja oli tõesti uhke olla eestlane oma rahva seas :) Pühapäevast etendust vaatasime telekast ja ei saaks öelda, et see kehvema mulje oleks jätnud. Pigem meeldib mulle kontserti rohkem telekast vaadata, sest platsil on pidev sigin-sagin ja siis veel see vihm ka. Aga kuna Laulupidu pole ju vaid kontsert, siis tuleb ikka kohale ka minna.

Siis toimus meil siin oma küla rannapiknik. Tegelikult oli see rootslaste pidu. Neil on traditsioon kord suve jooksul kokku saada, piknikku pidada ja lõbutseda. Ja muidugi on oodatud ka kõik eestlased. Nii me siis läksime ja tore on, et läksime. Nii toredad inimesed ja lahedad mängud. Pealegi tutvusin nii mõnegi külainimesega.

Siis tuli ema nädalaks meile. Lastel oli tore ja mina sain peenraid rohida. See on üks mõnus töö, kui keegi ei sega :)
Kuna selleaastane surfilaager, mis muidu Nõval on toimunud, oli seekord Roostal, siis käisime ka seda kaemas. No kui Popidiot peaagu koju kätte tuleb, siis peab ju ikka kuulama minema :) Surfareid meie peres paraku pole, nii tegime rannas vaid liivalossi ja uudistasime rannamoe värskemaid trende ;)

Eelmisel pühapäeval käisime ka Ivo Linna kontserdil. Vaatamata vesisele ilmale oli nostalgiline ja liigutav kontsert. Ivo Linnat kuulates tuleb mul alati suur nostalgia peale - meenub lapsepõlv ja muretud kaheksakümnendad :)

Eile ja täna käisin mustikal. Ei olnud ma metsas ainuke mustikaline ja ka paljudest blogidest võib lugeda, et käidi mustikal. Mustikaid on palju ja korjamine on mulle meeldima hakanud. Vanasti tundus mustikae korjamine mulle küll karistusena - mäletan kui me emaga kunagi ammu-ammu metsas käisime, siis jätkus mul kannatust seni, kuni pool pooleliitrist purki täis oli. Nüüd jätkub kannatust umbes viie liitri jagu. Kannatust oleks rohkemgi, aga selg väsib vanal inimesel üsna ära :) Eilsed mustikad läksid kõhtu ja külma, tänased said moosiks. Ja esimesel võimalusel lähen uuesti mustikale - hammas verel, mis muud. Sest mustika- ja pohlamets on meil siin lõputu.

Ja siis ma hakkasin endale kampsunit kuduma. Krista tõi mulle Helsingist Hobbooksi alelt ilusa raamatu "Beads, Buttons and lace" ja sealt valisin välja Bed Jacketi (Ravelry link). Nüüd koon mõnuga :)

Every summer a kind of summer-stress hits me. It seems like the clock is ticking so fast and soon the summer, which we waited for so long, is over...

But I haven't sit idle. Many places have been visited and many useful things done.

The famous artist Ilon Wikland who has illustrated many Astrid Lindgren's books has her own gallery in Haapsalu. Mrs Wikland was born in Haapsalu and spent her early childhood there. That's why she gave all her originals to Estonia and therefore a gallery was founded. This year the gallery expanded and now there are a space for children to play and craft. It is a lovely place!

Then there was Estonian Song and Dance Celebrations. Thousands and thousands of people wearing our national costumes and singing... It was amazing! It is impossible to describe it, you have to see and feel it.

My mother stayed at us for a week, so my children had a quality time with her. They played and baked pancakes and went for a walk. And I had time to work in my garden.

Today and yesterday I picked blueberrys. We have good blueberry forests here so there is no excuse for not picking them. When I was a child, I hated picking blueberrys - it was a torture. No need to say that I enjoy it now.

I also casted on for Bed Jacket (Ravelry link) from "Beads, Buttons and Lace". I like knitting it - the construction of this jacket is far from ordinary and I am quite excited how it turns out.

Lihtsalt elukesest

Ma olen nüüd tükk aega hoogu võtnud, et kirjutada sellest, kuidas meil siin maal läheb. Aga ikka ja jälle jääb kirjutamata, sest tundub kuidagi imelik rääkida nii loomulikust ja iseenesest mõistetavast asjast. Sest just nii see meie maaelu mulle tundub.

Peale seda, kui me sügisel suure otsuse tegime ja siia jäime, hakkasin ma ootama, et millal tuleb siis see aeg, kus ma küüntega ust kraabin ja linna tahan :) Aga ei tulnudki sellist :) Tuli hoopis ilus soe sügis ja tohutu õunasaak. Siis juba varsti jõulud, siis natuke pimedat aega koos suure kevade ootusega. Ja oligi kevad. Mind paneb kohe täitsa imestama see, kuidas isegi need ebamäärased sompus ja porised aastaajad tunduvad maal täiesti talutavad. Peale seda, kui ma nägin, kui tohtult palu õunu võib üks puu anda, tundus täiesti loogiline, et peab olema ka aeg, mil see sama puu puhkab. Aeg, mil kogu loodus puhkab, et siis kevadel meid taas oma õite ja rohelusega premeerida - et pidasime vastu ilma nendeta. Linnas tundus mulle see pori-aeg juskui karistusena.

Jaanuarist hakkas Maibrit ka valla lasteaias käima. Seal on kokku 24 last ja kõik nad on ühes rühmas. Nii nagu suured maainimesedki, on ka maalapsed minu meelest palju rahulikumad. Kogu lasteaed tundub selline pingevaba atmosfääriga mõnus koht. Maibrit tahab sinna alati minna ja eks see näita ka midagi. Ja kui on selline pisike lastead, siis juhtub üsna tihti, et söögiks on neil pannkoogid või kook. Emadepäevaks tegid kõik lapsed emadele kadakapuust seibidest (mis kasvataja mees välja saagis) kuumaaluse ja volbriööl olid pooltele lastele tehtud mini-luuad. Linnas tekib isegi pajuutude leidmise-korjamisega probleeme :) Lasteaial on ka suur-suur hoov ja buss, mis õhtul lapsed mööda valda kodu-teeotstele jaotab.

Eks paljuski tänu lasteaiale olen ma vaikselt-vaikselt ka valla inimestega suhtlema hakanud. See tekitab rohkem omainimese tunnet ja varsti ehk tunnengi end juba nagu kohalik mitte "linnast tulnud". Meil on nüüd ka uus aktiivne külavanem, kes juba esimese külakoosoleku kokku kutsunud ja tundub, et kui me ise ka kenasti algatusvõimet üles näitame, võib siin ehk üht-teist ka ära teha. Tegelikult on ikka tore, kui sa oma naabreid tunned ja nendega aeg-ajalt suhtled. :)

Asi, mida meilt ikka küsiti oli see, et kuidas te talvel välja saate. Siis me saime alati rääkida lugu, kuidas ükskord meie murutee jäeti lahti lükkamata ja peale helistamist oli poole tunni pärast traktor värava taga. Nii et teede lahtilükkamine käib siin oluliselt operatiivsemalt ja korralikumalt kui linnas. Ainuke kord, millal ma autoga sisse jäin, oli siis kui kahe sooja päevaga kogu lumi korraga ära sulas ja tekitas meile maja ümber korraliku porila.

Andres käib endiselt linnas tööl ja ta ei ole sõitmisest ära tüdinenud (seda ka tihti küsitakse). Koju jõudes õhkab ta alati, et "kui mõnus siin maal on!". Mina, kes ma kogu aeg maal olen, õhkan ikka ka nii, aga harvem, sest igapäevast kontrasti ju ei näe. Aga kui ma linnas käin, siis väsin ikka jube ruttu ära. Ühest küljest muidugi selle pärast, et mul on linnapäevaks tavaliselt väga tihe graafik tehtud. Teisalt ka kindlasti sellepärast, et kui oled juba harjunud pildiga, kus vaid puud tuules liiguvad, tundub autode-inimeste virr-varr kohe peadpööritavana. Mulle väga meeldis, kuidas Marianne mulle ütles, et maaelu üks eelistest on see, et puudub visuaalne müra ja see laseb mõttel ja loovusel vabalt lennata. Just nii see on! Siinkohal tahangi öelda suure Aitäh! Mariannele, kes meie maale tuleku otsust julgustava meiliga toetas. Ja Gerlit/Vikeldajat, kes ütles, et kui temal oleks selline koht nagu meil, võtaks ta oma seitse asja ja lapsed ja tuleks kasvõi jala siia elama :) Sellised sõnad on väga julgustavad!

No nii. Nagu ma ütlesin, on meie elu siin nii loomulik, et väga raske on midagi erilist välja tuua. Ühest küljest püüdlen ma kogu aeg järjest lihtsama elu poole, teisest küljest ütleks, et nii luksuslikku elu pole mul varem olnud. Kas pole siis luksus see, kui ma saan südaööl, ilma midagi kartmata, lihtsalt uksest välja astudes trepil teed juua, vaikust kuulata ja tähti vaadata? Või jalutada Maibritile bussi vastu mööda teed, kus vasakul ja paremal õitsevad toomingad ja taamal tõuseb lendu siinsamas lagendikul pesitsev sookure paar? Või varuda talveks nurmenukke/kortslehti/nõgeseid praktiliselt meie oma aiast? Või hingata lihtsalt puhast õhku?

Ma olen põline linnalaps ja harjunud maal vaid suvitama. Sellega minu kokkupuude loodusega piirduski. Nüüd ma siis avastan seda loodust, koos oma lastega, olles isegi nagu väike laps. Olgu see linnaelu nii ahvatlev ja võimalusterohke kui ta on, aga elu looduse keskel on oluliselt rikastavam, puhastavam ja jõudu andvam. See meie Eestimaa loodus on lihtsalt nii ilus! Ja ma tõesti olen iga päev tänulik selle eest, et mul on see võimalus. Elada maal. Ma hoian pöialt nendele, kes ka tahaksid maale elama minna. Et nad leiaksid oma koha ja võimaluse.

Imeilus raamat/ A beautiful book

Pühapäeval käisin oma elu esimesel raamatuestlusel. Kuna pressiteates kõiki kutsuti, siis läksin ka, sest estitus toimus Haapsalus ja esitletav raamat oli "Haapsalu sall". Esitlus toimus raamatule väärilises kohas - Epp Maria Kokamäe galerii teisel korrusel. Rahvast oli palju ja meeleolu lõbus. Ja see raamat! Täiesti uskumatult hea ja ilus! Põhjalik, arusaadav, selgitav....
Kui ma Tallinnas Haapsalu salli kursusel käisin, siis õpetati meile, et salli äärepits kootakse salli külge. Raamat esindab aga teist koolkonda, seal õpetatakse, et tuleb õmmelda.
Muidu ma arvasin, et see Nancy Bushi raamat on väga hea, aga kõrvutades seda nüüd meie oma Haapsalu salli raamatuga on viimane ikka peajagu üle. Ka seetõttu, et raamatus on suur hulk kirjasid ja äärepitsi kirjasid ja ei mingeid "valmis projekte". Mulle meeldivad väga ka selgitavad illustratsioonid. Ja see raamat on ikka oma ju :) Suur tänu tegijatele!



On Sunday I attended my first book presentation. The book was "Haapsalu sall" (Haapsalu shawl). If you have Nancy Bush's "Knitted lace of Estonia" then you know, what I am talking about. Actually I think that anybody who is keen on knitting fine lace is probably familiar with Haapsalu shawls. This book is written by two Estonian women, Siiri Reimann and Aime Edasi. It is a really beautiful and thorough book. In this book, there are no "ready-made-projects" but many-many lace patterns and edge patterns. I am very proud, that such a beautiful book has been published!
Just for your information - all patterns are presented in charts and the symbols key is also in English. Everything else, exept introduction, is in Estonian. As the book is so new, it is available only on the publisher website at the moment. But as they promised, it will be soon in book stores. Apollo is one of them, who ships also internationally (as I have heard).

Stockholm

Eelmisel nädalal tegime väikese reisi Noarootsist Rootsi. Kuna meil jahti pole, tuli selleks ikkagi Tallinna sõita, et siis natukese aja pärast jälle oma kodust üle lennata :)
Reis oli mõeldud ainult minule ja Andresele puhkuse reisiks. Lapsed jäid hoolsa vanaema, tädi ja tädimehe hoolde. Ja ütleme nii, et igav ega kurb neil polnud. Pigem oldi pettunud, et me nii ruttu koju tulime :)
Reis ei saanud teoks siiski väikese draamata - nimelt olid mul lapsed vahetult enne reisi üsna haiged. Maibritil oli kopsupõletik ja Sandril ka vist. Igal juhul tõusis Sandril kõrge palavik, mis eriti alaneda ei tahtnud ja ma polnud kindel, kas ees ootab kolm päeva puhkust või lastehaigla. Õnneks lapsed siiski paranesid. Aga ma ise jäin haigeks. Võrreldes laste haigusega oli see muiduig tühi asi. Nii et me läksime ikkagi reisile.
Kui ma siiani arvasin, et Helsingi on mu lemmiklinn, siis nüüd on ta saanud kõva konkurendi Stockholmi näol. See linn on lihtsalt nii mõnus! Lennukist maha tulles oli esimene inimene, kes mind suurelt afiššil tervitas, minu palavalt armastatud Ingmar Bergman. Fotonäitus temast oli ka pargis meie hotelli ees. Sest sealsamas asus ka kuninglik draamateater.
Kuna ma olen paras hotellifriik (imelik, et see mul friigi-meemi ajal täitsa meelest läks) siis ma valisin meile ühe ilusa hotelli ööbimiseks. Peale seda, kui me oma pulmareisil pidime ööbima koos prussakatega (see oli Itaalia, mitte Aasia) olen ma hotellide suhtes eriti tundlik ning pingutan pisut üle aga see selleks.


Kuna reisi teoks saamine oli viimase minutini kahtluse all, siis ma ei hakanud end enne üldse närvi ajama sellega, et uurida kuhu-minna-mida-teha. Ainuke koht, mida kindlalt külasada tahtsin, oli Skansen, vabaõhumuuseum siis. Ja sellest kujuneski meie reisi nael. Mulle meeldivad Eestiski sellised muuseumid, kus vanaaja elu-olu näha. Aga Skansenis oli kõik veel mitu korda lahedam. Jõudsime läbi käia umbes pool parki, sest meil oli vaja iga paarikümne meetri tagant seisma jääda ja pilti teha. Võib öelda, et külastus Skansenisse oli justkui kodukujunuskoolitus. Me saime sealt oma kodu putitamiseks tohutult ideid. Andres vaatas, kuidas tuleb aeda, kanavõrku ja kaevu teha; mina pöörasin tähelepanu vaibakestele, linikukestele ja lilletünnidele :)

Suveniiriks ostsime meile mõlemale kotad, täpselt sellised, nagu minu Kommunaari kotad, mis ma kuueaastaseks sünnipäevaks sain. Sellised on ühed priimad maainimese jalanõud!
Peale Skansenit ja paaritunnist pikutamist läksime öisesse Stockholmi jalutama. Nii mõnus. Viis minutit enne sulgemist saime jala ka ühe Itaalia restorani ukse vahele ja kõhud mõnusalt pastat täis vorpida.

Viimasel päeval tahtis Andres väga tehnikamuuseumi minna aga kuna see oli kaugemal ja aega oli vähe, leppisime arhitektuurimuuseumiga.

Ah jaa, ilmast ka. Kogu kolme päeva jooksul oli kuiva ilma umbes kolm tundi. Ülejäänud ajast ladistas. Aga imelikult kombel see meid peaaegu üldse ei härinud. No tuleb tunnistada, et kui viimasel päeval vihm juba 45 nurga all hakkas sadama ja vihmavari ära kippus lagunema, häiris küll natuke, aga siis oligi juba aeg koju lendamiseks. Õnneks ei pidanud me sellise ilmaga laevaga sõitma. Lennuk oli aga nii pisike, et vist kõik reisijad viskasid selle kohta mõne nalja. Reisijatega vennastusime veel Tallinna lennujaama pagasiteeninduses, sest umbes poolte inimeste, sh ka meie, pagas jäi Stockholmi ja siis me olime koos pahased ja täitsime blankette.
Nüüd ma jään ootama järgmist korda, millal Rootsi saaks. See reis oli imeline. Värskendav. Päris puhkus.


Rohkem pilte Flickris :)

Kahene Sander ja pidu / Two year old Sander and big birthday party

Neljapäeval sai Sander kahe aastaseks :)
Seekordne sünnipäevahommik läks väikeste viperustega, sest Sander nägi vist paha und ja ärkas suure nutuga siis, kui mina veel köögis ettevalmistusi tegin. Seega ei saanud me teda lauluga äratada, laulsime aga siiski ja ülejäänud päevaplaan läks nagu ette nähtud. Kui me Maibriti lasteaiast peale võtsime, läksime Haapsalusse Müüriääre kohvikusse sünnipäeva tähistama. Vanaema ja Albert olid ka kohal. Peale seda läksime laste rõõmuks linnuse mänguväljakule.

Müüriääres

Mänguväljakul

Suur pidu toimus meil laupäeval. Kohal olid peaaegu kõik sõbrad ja pereliikmed. Pidu oli ütlemata armas ja lõbus. Maibritil on selline tore ristiisa, kes organiseeris lastele mänge - võisteldi erinevates kategooriates ja arvestati ka punkte. Suuremad lapsed võtsid kõigist mängudest osa, nooremad vastavalt võimetele. Maibrit püüdis küll hularõngast keerutada aga no ei ei tulnud välja... samuti hüppenööriga hüppamine... Sander käis rohkem nagu noor peremees mööda hoovi ja vaatas, kas kõik on kontrolli all.
Mulle endale tundub, et laste sünnipäevapidu ongi üks meie aasta tähtsamatest üritustest. Mulle need lihtsalt nii väga meeldivad... Ja kui on veel selline imeline ilm, nagu laupäeval oli ja kõigil hea tuju - no mis võiks veel parem olla?!

Eiki, Juhan, Helen, Sander ja Maibrit. Eiki teab, mis lastele meeldib :)

Kiikesid peab olema palju, et keegi kaklema ei läheks :)

Aga kahesest Sandrist ka :)
Sander on üks muhe poiss - isegi siis, kui ta on mõne pahandusega hakkama saanud, oskab ta sulle naeratada nii, et pahandamisest ei tule midagi välja... No ta kohe paneb pea nii kenasti viltu ja naeratab maailma kavalaimat naeratust ja sul pole muud teha, kui vastu naeratada :) Pahandusi tuleb aga ette tihti - kohe, kui unustad jälgida, mida ta teeb. Pahandusteks on neid tempe muidugi ülekohtune nimetada, pigem on need katsed maailma avastada. Sest onju tore vaadata, kuidas emme aknalaual ettekasvatatud taimed nii kenasti juurtega potist välja tulevad, kui neid natuke sikutada. Või proovida, kui mitmeks tükiks on ühte vetsupaberi rulli võimalik tükeldada. Tihti tuleb Sandril isu hambapasta jäele, seega tuleb hiilida vannituppa ja natuke maiustada. Vahel on tore ka kassi pudruga loopida või vaadata kui kenasti piim nokaga pudelist põrandale tilgub ning siis omakorda mööda treppi alla hakkab voolama :)
Sander on alati natuke kriim. Isegi siis, kui ma ta näo puhtaks pesen, on ta kriim, sest kukkumise arm, tuulerõugete armid, sääsepunnid ja allergilised põsed lihtsalt loovad sellise ilme. Ja eks temaga ikka juhtub ka. Aasta jooksul on ta kukkunud välja ühe hamba, kukkunud silma lõhki nii, et seda tuli isegi õmmelda, jätnud varba kokkupandava tooli vahele, nii et küüs tuli maha... Lisaks kaunistab ta ise ennast vildikatega :)
Maibriti sünnipäeval hakkas Sander ka potil käima. Millegipärast läheb ta aga ise potile vaid siis, kui ta palja pepuga on. Nii kui püksid või mähkmed jalga paned, teeb püksi... See vist oli Maibritiga ka algul nii....
Sander on väga hea isuga. Üldiselt sööb ta kõike, aga neid toite, mis talle väga maitsevad, sööb ta isegi Andresest rohkem. Ausõna. Me ikka imestame, et kuhu ta selle toidu kõik mahutab. Tal on küll kena punnkõht aga nende koguste jaoks, mis ta ära sööb, on see mu meelest ikka liiga väike. Ja viimase aja lemmikjoogiks on Sandril tee. Minusse :)
Nagu kõik poisid, on ka Sander suur autofänn. Ükskõik mis pilti me ei vaataks, kui seal on üks pisikenegi auto, siis muu jaoks silmi ei jätku.
Juttu Sandril veel palju pole. Põhiliselt on ta ära õppinud need sõnad ja fraasid, mis talle endale kasulikud on, näiteks "komm", "suhkur", "ei taha tuttu" jne. Sõnade vähesuse kompenseerib Sander aga intonatsiooniga. Ta oskab öelda vähemalt viie erineva intonatsiooni ja varjundiga sõna "jaa". Sõna "aitäh" kasutab ta aga alati, kui sobiv hetk ja vajadus tekib. Sõnu tuleb aga iga päevaga juurde, nii et loodetavasti räägib ta varsti meile kõigile arusaadavas keeles.
Sander tahab aidata. Ta on abiks nõude kappi panemisel, koristamisel ja kastmisel. Anna ainult käsk kätte ja Sander juba vudib.
Maibrit on Sandrile suur eeskuju. Sander ahvib kõike järgi, mida Maibrit ees teeb - seda on vahel nii armas vaadata, kui ta endale ülejõu käivaid jõu- ja ilunumbreid teeb :)
Sander on ka täielik melomaan - ta paneb alati muusika taustaks mängima ja nii kui mõni rütmikam lugu tuleb, siis Sander ka tantsib. Tal on see puusanõks kohe kaasa sündinud. Kui me Maibriti kevadpeol käisime, siis pidi Sander lausa mu sülest maha kukkuma, sest hakkas nii hoogsalt laval toimuvale kaasa elama.
Sandri täpseid tehnilisi näitajaid ma veel ei tea, sest pole perearstil käinud. Sander kaalub umbes sama palju kui Maibrit, 13 kg ringis ja on pisut alla 90 cm pikk.
Selline ta on, meie väike armas Siilipoiss!

Margus proovib ise ka, millega lapsed peavad hakkama saama :)

Helen õpetab Maibritti, kuidas hüppenööriga hüpata

Ati sätib soengut

2 ja 4

Sander ja Albert jalutuskäigul

Näo joonistamise mäng

Igaüks vastavalt võimetele

Kui hoov on täis turskeid mehi, tuleb neid vajadusel kasulikult rakendada :)

Kelluke lükkab peo käima :)

My son Sander turned two on last Thursday. On Saturday, we had a big birthday party. Weather was perfect and almost all our friends and family members were present. This party was a real fun! Maibrit's godfather organized games for children and grownups chilled and enjoyed the weather.
Above I described Sander, but I am too tired, to translate all of it. Lets just say, that two year old Sander is a really sweet boy. He speaks only a little but learns a new word every day. He eats a lot and his favorite drink is tea (like mine). When he does something he knows I wouldn't approve, he knows how to look at me and smile so I can't get angry :) Sander's best friend is Maibrit and they like to play together.
We are really lucky to have Sander - he is like sun, lightens everything and everybody up!