Tükk aega pole saanud kinos käia ja nüüd siis kohe ülepäeviti...Üleeile käisin (üksinda, sest Andres hoidis Maibriti) vaatamas "Nagu noateral". Tore film oli ja näitlejad superandekad. Aga hinge ei jäänud kriipima, mis minu jaoks on üheks hea filmi kriteeriumiks. Vaatasin seda filmi ja mõtlesin, et ajast aega on inimestel (mehel-naisel) ikka samad probleemid. Mees üritab palju tööd teha ja pere eest hoolitseda, mille tõttu teda kodus pole ja kui lõpuks siis koju jõuab, hakkab naine virisema. Ja ega naiselgi ju kerge pole. Mõlemal on oma õigus. Aga koostööd ei ole. Tahaks ise kohe parem olla aga ei tea kas õnnestub.
Palju suurem elamus oli "Brokebacki mägi". Eitea kas selle pärast, et ma juhutusin kunagi selle filmi tegemisest saadet nägema ja kuulsin tegijate kommentaare või mõnel muul põhjusel, aga see, et tegu oli kahe mehe ja mitte mehe-naise vahelise suhtega, ei omanud minu jaoks mingit tähtsust. Lugu oli armastusest, igatsusest ja paratamatusega leppimisest ja mitte leppimisest. Näitlejatöö oli suurepärane, osatäitjate valik suurepärane, imeilusad looduspildid, imeilus muusika.... Ja kriibib.... Ja kurb on ka. Ja tahaks veel üks kord näha...
Love is a force of nature.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar