MY ENGLISH BLOG

laupäev, märts 18

Rubriik: enesehaletsus

Tuju on täitsa miinuses. Tõenäoliselt sellepärast, et minu hea laps on juba kaks päeva muudkui virisenud. Ma ei saa aru mida ta tahab. Hammas? Valu? Ja mul ei lase ta ka midagi teha. Andres läks ka eile hommikul Pärnusse tööle ja tuli alles täna õhtul tagasi. Nii see elu meil praegu käib. Läksin siis kohe välja, et natukenegi hingata ja rahuneda. Aga ikkagi pole hea tuju, sest tunnen ennast täitsa saamatu emana. Mulle näib, et kõik teised noored emad on nii rahulikud ja vastupidavad. Ei lähe närvi kui laps nutab. Et neil on kogu aeg põrandad pestud ja toad tuulutatud ja söök valmis. Ei virise ega kurda. Et kõik läheb neil lenneldes. Ainult mina olen selline hädapätakas.
Tegelikult mul on selline tunne, et Maibriti sünniga algas ka minu enda valulik täiskasvanuks saamine. Omandan selliseid oskusi-omadusi nagu vastutustunne, järjepidevus, rahu säilitamine, mitte virisemine, aja planeerimine, aja ratsionaalne kasutamine jne.
Vahel on küll selline tunne, et tahaks minema jalutada. Aga ei saa ja ega päriselt ei taha ka. Päriselt on ju ikka kõik väga hästi ja kui on head päevad, siis mõtlen, et miks mulle on nii palju antud. Et kuidas ma seda küll väärin.
Ainuke asi, mida tegelikult vajan ongi oskus tulla toime halvemate päevadega.

12 kommentaari:

ema, isa ja leevike ütles ...

häh see läheb ju kohe jälle mööda. sest tegelikult on ju kõik superhästi. ilmselt ongi hammas või on tal niisama paha tuju või saab ta aru, et sul on paha tuju ja seepärast viriseb.
aga vaata milline ilm täna juba oli. kohe on kevad ka. ja päike muudkui paistab. iga päev.

oravake ütles ...

Oh, põdeda ei ole vaja, sest kõik need tunded on täiesti loomulikud - isegi viha ja pettumusetunne. Ma arvan, et üsna vähe on neid naisi, kes emakssaamist lõdva randmega võtavad. Kahtlused ja hirmud ja oskamatusetunne on ikka. Mul on poiss juba viiene, aga senimaani ma aeg-ajalt imestan, et mina olen ema. Ja vastutusetunne võtab mõnikord jalust nõrgaks.

Ongi nii, et sul on aeg-ajalt vaja lihtsalt aeg maha võtta ja natukene iseendaga tegelda. Usu mind, kõik läheb mööda. :)

Kajakas ütles ...

väga tuttav tunne :)
Isikliku aja saamine aitab väga hästi. Ja kohe varsti on su lapsel see virina-periood üle ka.

Aet ütles ...

Oi, mul on täpselt samamoodi. Ma varem arvasin, et ma ainuke, kes nii tunneb, on tõeline kergendus lugeda, et ka teised nii tunnevad.
Homme on uus ja parem päev! :)

Sots ütles ...

nu aga mina olen selle virisemise suhtes kuidagi hellaks muutunud: mõtlen kohe, et jälle mingi kole haigus algamas:(. A virisemisperioodil aitab alati lapsega õue või vanaema juurde minemine.

Tiina ütles ...

Ei ole ei puhast põrandat ega korras tuba ..
Lapsed on. Ja iga virin saab kord ümber. Kuigi enam mind need närvi eriti ei ajagi. Aga noh .. Ma ka juba kolmandat korda harjutan rahu, rahu ja ainult rahu säilitamist.

Seega ... Homme on parem päev. Kindlasti!

Ingrid ütles ...

No näed .. ei olegi sa üksi oma murega. Meil siin ka selline viril eluperiood. Mina kipun virisema siis, kui keegi kuulamas on :-P Lapsega kahekesi olles ma ikka "hoiatan" teda, et emme muutub niimoodi apaatseks kisa peale. Aga ma ka ikka üritan mõelda sedasi, et varsti on juba uued asjad meie elus ... uued mured, aga ka rõõmud.
Ja selle üldise hakkamasaamisega on kuidas kunagi ... kord tunned olevat kõigest üle ja kord langed peaaegu et masendusse. Viimasel juhul aitab keskendumine sellele, et ma olen kõigega ka hakkama saanud, niiet miks mitte ka nüüd.
Ja minagi olen abi leidnud sellest, et kodust tuleb välja minna. Nii endale kui lapsele vahelduse pakkumiseks. Ja seda siis nii üksi kodust välja minnes, kui ka koos lapsega minnes :-) Isiklikult kipun eelistama koos lapsega minekut, sest muidu kogu aeg süda valutab. Aga küllap see tuleb mu lapse 7 elukuust :-)

krista ütles ...

ma olen nüüd 10 päeva järjest üksi lapsega kodus..... eks näis milline ma 9 päeva pärast olen .... :))).....

aga.... kui vaadata juba kasvõi su blogi, siis vaata mida kõike sa teha oled jõudnud ja kõigest ei ole ju siin veel juttugi olnud... nii et andke kohe päike krentule tagasi!

ema, isa ja leevike ütles ...

kas trumpan üle? ma olin terve kuu leevikesega kahekesi suvel. vohh.

parrot-girl ütles ...

kõige hirmsam võib vahest olla see, et oled täiesti üksi koguaeg(; ja minu arust on mustad ja valged päevad igaühel ja koguaeg, selles mõttes, et erinevatel ajaperioodidel lähevad vahest asjad hästi ja siis jälle mitte. miks mitte mõnda õhtut koos veeta mõne toreda koogiga (ma võin jälle eksperimenteerida ;))?

Marje ütles ...

kõige paremini aitab masenduse vastu see, et niipea kui tunned või mõtled, et nii halvasti on see ja teine asi, siis püüad mõttel sabast kinni haarata ja siis võtad täiesti süüdimatult vastu otsuse, et ma keeldun õnnetu olemast. Mul on tuhat põhjust, miks õnnelik olla. Ja siis hakkad ükshaaval loendama neid põhjusi, ise samal ajal vead suu naerule ka.. ja kui algul on see kui sunnitult, siis varsti naeratadki päriselt ja kogu südamest:)

Marje ütles ...

Ja see karlssoni asi toimib ka: rahu, ainult rahu;)