Ootan sügist

Mina ei kadesta üldse neid inimesi, kes elavad sellises kliimavööndis, kus enamus ajast on suvi. Või talv. Igikestvat talve ei kadesta vist keegi, küll aga suve. Mina olen väga õnnelik, et meil mahub aastasse tervelt neli aastaaega. Sest vaatamata sellele, et need aastaajad ei ole aastas igakord ajaliselt võrdselt esindatud, piisab kolmest kuust suvest või siis talvest või kevdest või sügisest mulle täiesti. Näiteks praegu olen ma suvest hirmus tüdinud. Ma ootan väga septembrit, siis on ametlikult sügis käes ja ma võin südamerahuga jälle linnas olla ja teha tubaseid asju. Ma pole lapsest saati eriline õuesmängija olnud, pigem ikka tegin toas käsitööd või lugesin. Seega on mul tubaseid hobisid rohkem kui väliseid. Pealegi on kolm kuud maal olemist täiesti piisav. Nüüd oskan ma jälle linnaelu ja linnas elamise privileege nautida. Kuigi metsa seenele minemise vastu poleks mul midagi. Kui vaid vihma tuleks ja keegi last hoiaks.
Igal aastal 1. septembril tekib mul väljakannatamatu igatsus kooli järele. Juba praegu käin poes ja piidlen neid hästi lõhnavaid vihikuid ja läikivaid koolitarbeid. Nõrkus kirjatarvete vastu on pärit juba lapsepõlvest. Aga hirmsati tahaks kooli minna! Tegelikult ma natuke lähengi, keeltekooli nimelt. Ja varsti saabub aeg, kus Maibrit läheb kooli, nii et me saame neid hästilõhavad vihikud isegi koju tuua. Ja 1. septembril astreid osta ja torti süüa.