Pages

laupäev, aprill 7

Tänasest päevast

Peale seda, kui ma olin pasha nõrguma pannud, Andres aknad puhtaks pesnud ja me Maibritiga lõunaune ära maganud, tekkis mul suur soov kodust väja saada. Kuna ma juba aasta otsa olen tahtnud Luccasse minna ja nüüd Krista just käis ja ma lugesin veel kuskilt sellest restoranist artiklit, siis mõtlesin, et see ongi see koht, kuhu ma täna minna tahaksin.
Väljast just mitte eriti atraktiivne maja osutus seest täitsa mõnusaks. Sellelt kohalt ei oodanud ma aga mitte interjööri elamust, vaid ikka kulinaarset elamust, sest kokk pidi väga hinnatud olema ja itaalia köök on minu lemmik.
Headest asjadest - toit oli tõesti väga hea. Mina võtsin gnocchi itaalia aedviljade ja pestoga ja see roog oli tõesti ülihea. Need aedviljad olid kohe eriti head. Ning meie väike preili, kes muidu väga isutu on, sõi kohe mitu gnocchit ära. Tundub, et tallegi maitseb itaalia köök, sest suvel, siis kui ta veel natuke rohkem oli nõus sööma, tegin ma talle ja endale ülepäeva päikesekuivatatud tomatite-küüslaugu-koore spagette, sest ta lihtsalt sõi neid nii hästi. Andrese spagetti carbonara eesti moodi oli ka hea. Minu magustoit, apelsini pannacotta oli üsna mage. Tegelikult ma tellisin hoopis kuuma marjakorvi, aga see olevat otsa saanud, sest üks suur seltskond olevat kõik ära tellinud. Andrese tiramisu oli ka hea. Alustuseks tellisin alkoholivaba mojito, aga see polnud sugugi nii hea kui Vertigos, kuhu Andrese vend meid paar nädalat tagasi oma sünnipäeva puhul kutsusus. Alates sellest sünnipäevast olen alkoholivaba mojito sõltuvuses, teen seda endale pidevalt, praegugi rüüpan kõrvale.
Mitte nii headest asjadest - kõigepealt toodi mulle alkoholivaba joogi asemel siiski alkholiga, sest ettekandja olevat "automaatselt" rummi ka lisanud. Siis ei toodud mulle söögi kõrvale vett, nagu ma olin tellinud. Siis polnud minu magustoitu. Siis toodi mulle musta tee asemel roheline. Pealegi oli meie ettekandja kogu aeg kadunud ja ma pidin muudkui jälle baarileti juurde jooksma, et saada ikka tellitut. Ootamisaeg oli ka liiga pikk.
Siiski läheksin ma Luccasse iga kell tagasi, sest toit on ikka hea ja ehe. Ja see teine ettekandja oli ka väga armas ja lahke. Ja pealegi toodi Maibritile kohe alguses paber ja rasvakriidid.
Praeguseks on Andres ja Maibrit magama läinud ja mina hakkan mune värvima. Igal aastal luban endale, et värvin munad juba aegsasti ära aga ikka teen seda laupäeva öösel.

8 kommentaari:

Kajakas ütles ...

mina olen Novelli "Süütust mojitost" omamoodi sõltuvuses. Isegi kui võiks koos teistega alkokokse juua tahan mina seda süütukest. Tõesti-tõesti mõnus jook.
Ja teenindajad on ikka jube-jube tähtsad. Viimati kui me "deja vu's" käisime, siis oli ettekandva tütarlapsega lihtsalt lust suhelda. Oskas pakkuda ja üllatada ja mida kõike veel. No nii hästi oskas tema oma tööd.

Evelin ütles ...

kui kogu selle krempli juures ikka tagasi tahaksid minna, pidid toidud ikka tõesti vägevad olema. mina olen küll halvale teenindusele üsna allergiline.

kristel ütles ...

Ka meie olime eile õhtul Luccas ja võib öelda, et eile polnud tõesti Lucca parim päev. Saali peale oli ainult üks teenindaja ja teine teenindas seda suurt seltskonda verandal, mistõttu teenindus oli tõesti ülimalt niru. Meie läksime sinna küll spetsiaalselt tiramisu pärast ja pika ootamise peale need ka saime oma tavapärases konditsioonis s.t väga meie maitse.

P.S. See pn juba teine kord kui teie perega "päris elus" samades söögikohtades trehvame;-))

Anonüümne ütles ...

me Anuga ka arutasime, kas minna sinna sööma või mitte, kuid siis pelgasime, et laupävasel päeval äkki väga täis on. aga järgmine nädal võtame ette selle igaljuhul. ma loodan.

Anonüümne ütles ...

olin maarja, ei tea miks ta mind anonüümseks pani.

Krentu ütles ...

Kristel, kas teie pere oli meie kõrval, see väikese lapsega pere?

kristel ütles ...

meie pere oli seal kamina ees diivanitel lössis:-)) ja pisikesi lapsi oli meil kaks.

krista ütles ...

meie sinna Kristeli pere soovitsuel läksimegi ja 2 lühidat visiiti on meil juba olnud. Söögi koha pealt väga positiivsed. Teenindajatega on igalpool raske. Aga kui kohale anti kõige lapsesõbralikuma söögikoha auhind, siis ma võin seal uhke näoga oma kahe mürakaruga sisse astuda :)