Maibriti sünnipäev

Laupäeval sai Maibrit kaheaastaseks. Ilmataat tegi ka kingituse ja kinkis samasuguse päikesepaistelise ilma nagu siis, kui Maibrit sündis. Hommikul laulsime Maibriti ülesse perekooriga - ema, isa, vanaema, vanavanaema, tädi, tädimees.... Ma polnud algul päris kindel, kas Maibrit sellise ebatavalise äratuse peale hakkab nutma või naerma, aga ta hakkas naerma ja nautis olukorda. Kohe hommikul õpetasime talle näitama, kui vanaks ta saab. Nüüd on nii, et kui keegi pole tükk aega küsinud, siis ta ise omaalgatuslikult tõstab kaks sõrme püsti ja hüüab: kaks! Peale kingituste avamist puhusime sünnipäevaküünlaid ja sõime torti. Pidu toimus õhtul Naerusuu mängutoas. Külalisi oli palju ja kingitusi ka. Me olime väga ebaoriginaalsed ja avasime Maibritile ka jalgrattafondi. Pidu oli väga tore ja Maibrit piisavalt suur, et aru saada kellel on sünnipäev ja et seda ka nautida. Rõõmsalt jooksis ta külalistele vastu ja pistis neile käe pihku, mille järel krabas kohe ka kingituse :)
Õhtul ei saanud Maibritti enam magama, sest ta pidi kõikide kingitud pliiatsitega joonistama ning kõik uued puzzled kokku panema.
Maibrit sai sünnipäevakingiks ka õunapuu, mida Andres täna maale istutama läks. Maal on kevad täies õies ja mul on nii kahju, et ma ei saa seal praegu olla. Ning pühapäeval käisime ka Maibritile jalgratast ostmas, mille üle ta küll suurt rõõmu tunneb, aga vändata veel ei oska. Küll õpib.
Ja nüüd vist ongi nii, et oma lapse sünnipäev on see kõige ärevam ja tähtsam aasta pidu. Ma tundsin seda mõnusat sünnipäevaärevust ja rõõmu, mida ma oma sünnipäeva puhul enam ei tunne. Mulle meeldibki nii :)