Jaanipäev

Kunagi, kui meil veel maakodu ei olnud, siis oli jaanipäev minu jaoks üks suur peavalu. Nagu vana-aasta õhtugi. Sest kogu aeg oli selline tunne, et väga peaks nagu kuhugi minema ja hirmus lõbusalt pidutsema. Nagu oli selline kohustusliku pidutsemise tunne. Kui vana-aasta õhtut võis ka ülilõbusa-kohustusliku-peo puudumisel kodus tähistada, siis jaanipäeval on natuke nadi korteris istuda. Tuli leida mõni koht, kus saaks lõket teha. Minul aga maal vanaemasid polnud ja seetõttu valdas mind alati paine, et kuhu minna ja mida teha.
Alates sellest, kui me aga omale maakodu saime, muutus jaanipäeva mõiste täielikult. Nüüd on see üks väga tore suvine pidu, mis puhuks me niidame õue korralikult ära, koristame toad ära, toome kased tuppa ning võtame külalisi vastu. Enamasti on külalisteks meie oma vanemad ja õde-venda, aga vahel tuleb ka sõpru külla. Ja alati on kuidagi selline rahulik aga väga mõnus olnud.
Andres on igal aastal väga uhke ja suure lõkke teinud, sellise üle-oma-pea-kõrguse, mis põleb terve öö. Igal jaaniööl käime kõikide naisterahvastega seitset sorti taimi korjamas, et need meile kuni järgmise jaanituleni õnne tooksid. Rohkem meil kohustuslikke kavapunkte ei ole, tunneme end lihtsalt vabalt ja mõnusalt.
Nii on jaanipäevadest saanud painava kohustuse asemel üks väga mõnus suvepidu. Ning vana-aasta õhtu paine lahenes Maibriti sünniga, sest nüüd saab öelda, et oleme lastega kodus :) Mis teha, kui me sellised kodu-inimesed oleme.