Kolmapäeval tähistasime Andresega meie neljandat pulma-aastapäeva. Hommikul ärkasime maal, Andres äratas mind meie põllult korjatud kastemärgade karikakardega.... Seejärel suundusime linna. Kui vajalikud asjatoimetused olid tehtud, läksime meile kingitust ostma - kogu pere mahutavat võrkkiike (sest ma olin saanud Krista oma proovida ja see oli taevalik).
Peale pikka lõunauinakut (sest me olime ju maalt juba kell pool kaheksa startinud) läksime õhtusöögile. Mõtlesin ja mõtlesin ja ei suutnud ühtegi lapsesõbralikumat kohta väja mõelda, kui Lucca, sest see koht on ju ometi sellise tiitli ametlikult saanud (kuigi mängunurk võiks küll vähem nurgataga olla). Mis sest, et alles sai seal pulmas käidud. Sest lapsi me vanaema hoolde ka ei tahtnud jätta, minu meelest on ema-isa aastapäev ka lastele pidupäev. Kuid nagu hiljem selgus, poleks olnud vajagi niiväga sellele lapsesõbralikkusele keskenduda. Sest peale seda, kui me olime eelroa niimodi ära söönud, et mina ühe käega kussutasin Sandrit ja Andres üritas Maibritti takistada baarileti taha jooksmast, saabus üllatus. Kohale saabusid Krista, Ketlin, Ingrid ja Helena ja teadustasid, et nemad on nüüd lapsehoidjad ja lähevad lastega jalutama, et me saaksime rahulikult juttu rääkida ja puhata. Kas te oskaksite paremat üllatust väja mõelda?! Mina küll ei oskaks.
Peale õhtusööki läksime veel õele külla, et värskeid reisimuljeid kuulata ja pilte vaadata.
Hilja-hilja voodisse heites pidin taas õnnest õhates tõdema, kui tore pere ja sõbrad mul on. Mul on vedanud...väga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar