Vahepeal juhtunust

Nüüd on siis mind tabanud teatud sorti blogimiskriis. Mitte et ma ei tahaks või ei viitsiks kirjutada, ei. Hoopis selles on asi, et olen oma blogi pidanud tõelise päeviku stiilis - kirjutanud enam-vähem kõigest olulisest, mis on toimunud ning millest mõelnud. Viimasel ajal on aga jäänud olulistest asjadest kirjutamata. Põhjuseks peamiselt see, et kuna sündmused on olnud ühest äärmusest teise, siis on neid kuidagi kummaline siia ära mahutada. Samas, kui ma nenest jälle ei kirjuta, siis tekibki selline käegalöömise tunne, et ah, mis ma siis enam üldse kirjutan. Sellised raskesti seletatavad tunded. Kuna aga blogi on mulle siiski oluline osa minu praegusest olemisest, siis tahaks ikka jätkata. Sestap panen siisa toimunud sündmused võimalikult lakooniliselt kirja ja ehk see lahendab mu kriisikese.

• Toredaks sündmuseks oli see, et Maibrit hakkas potil käima. Ma olin juba nii hirmus tüdinud nende loigukeste koristamisest aga mähkmetega teda ka ei tahtnud kodus hoida, siis ta ei saa ju üldse aru, et midagi tuleb. Nüüd on ta juba kuu aega edukalt potil käinud, vahel küll juhtub ka õnnetus, aga eks see käib asja juurde.
  
• 22. mail suri minu vanaema. Minu kõige kallim vanaema. Temaga me olime lapsest saati suured sõbrannad, käisime kohvikus ja külas ja igal pool mujal. Kuna ma olin tema lastelastest kõige noorem, kolm vanemat olid kõik samaealised ja mängisid omavahel, siis mina käisin kogu aeg vanaema seelikusabas. Vanaemaga tegime ka igasugu lollusi ja vanaema kunagi ei riielnud minuga. Vanaema surm saabus aga teatava ettehoiatusega. Esimene insult tabas teda, kui mina olin kuusteist. Teine selle aasta jaanuaris. Peale seda oli ta ema põetada, sest iseseisvalt ta enam hakkama ei saanud. Emadepäeval sai ta siiski ka oma koju Meriväljale minna, sest onupoeg, kes ka seal elab, lubas teda päevakese vaadata. Vanaema kõige suurem soov oli oma koju saada. Terve päev oli ta aias olnud, oma tulpe imetlenud ning naeratanud. Õhtul, enne magamaminekut tuli kolmas insult. Peale seda ta enam teadvusele ei tulnud. Viimane asi, mida ta mäletas oli tema oma kodu. Selle oma kodu eest on ta tohtult võidelnud ja närve kulutanud ning selle kodu järgi me teda ka kutsusime - Merka (Merivälja) vanaema. Kui matusepäeval vanaema kodusvärava ees peatus, siis kärgatas taevas pikne ja müristas kõrvulukustavalt. Vanaema polnud mul kunagi mingi tagasihoidlik inimene, ka taeva läks ta suure pauguga, oma kodust. Kahjuks ei näinud ta Sandrit, keda ta niiväga ootas. Muudkui patsutas mu kõhtu ja ütles "poiss, poiss".
• Järgmisel päeval peale matuseid läksin ma sünnitama, aga sellest ma juba kirjutasin.
• 9. juunil olid minu õe pulmad. Õde ja õemees on juba nii kaua koos olnud, et mul on ajaarvamine sassi läinud, umbes 17 või 18 aastat. Viimastel aastatel on nende elu eriti tormiline olnud - vahepeal elati isegi lahus. Aga kõik valatud pisarad ning meeleheide said siiski õnneliku lõpu, või tegelikult siis ikka alguse. Pulmad olidki seetõttu äärmiselt südamlikud. Laulatus toimus Hageri kirikus ja pidu Luccas. Vaatamata sellele, et me Andresega tegelesime peamiselt laste valvamisega, saime siiski toredast peost elamuse. Avavalsi tantsisin mina Sandriga ja Andres Mairbritiga. Praegu puhkab noorpaar Lõuna-Prantsusmaal.
• Praeguseks oleme kolinud maale. Andres käib iga päev siit tööl, sest ma pole veel valmis kahe lapsega mitu päeva üksi olema. Sest ega siin midagi kerget pole. Üks jooksmine ja karjatamine terve päev. Loodan, et Sander õpib ka natuke pikemalt magama ning et saabuks mingigi rütm või rutiin. Aga tegelikult, vaatamata sellele, et on päris palju sebimist, on kahe lapsega ikka palju toredam. Hoopois teine, parem tune on:)

PS. Pildil on näha, mis juhtub kui õigel ajal muru ei niida - meie õu on nagu heinamaa ja nüüd Andres murrab sealt trimmeri ja niidukiga läbi. Ja peenraid mul ka see aasta pole - kõike lihtsalt ei jõua. Aga on värske õhk, linnulaul, imeline Eestimaa loodus ning suvi.