Pages

laupäev, juuni 16

Vahepeal juhtunust


Nüüd on siis mind tabanud teatud sorti blogimiskriis. Mitte et ma ei tahaks või ei viitsiks kirjutada, ei. Hoopis selles on asi, et olen oma blogi pidanud tõelise päeviku stiilis - kirjutanud enam-vähem kõigest olulisest, mis on toimunud ning millest mõelnud. Viimasel ajal on aga jäänud olulistest asjadest kirjutamata. Põhjuseks peamiselt see, et kuna sündmused on olnud ühest äärmusest teise, siis on neid kuidagi kummaline siia ära mahutada. Samas, kui ma nenest jälle ei kirjuta, siis tekibki selline käegalöömise tunne, et ah, mis ma siis enam üldse kirjutan. Sellised raskesti seletatavad tunded. Kuna aga blogi on mulle siiski oluline osa minu praegusest olemisest, siis tahaks ikka jätkata. Sestap panen siisa toimunud sündmused võimalikult lakooniliselt kirja ja ehk see lahendab mu kriisikese.
  • Toredaks sündmuseks oli see, et Maibrit hakkas potil käima. Ma olin juba nii hirmus tüdinud nende loigukeste koristamisest aga mähkmetega teda ka ei tahtnud kodus hoida, siis ta ei saa ju üldse aru, et midagi tuleb. Nüüd on ta juba kuu aega edukalt potil käinud, vahel küll juhtub ka õnnetus, aga eks see käib asja juurde.
  • 22. mail suri minu vanaema. Minu kõige kallim vanaema. Temaga me olime lapsest saati suured sõbrannad, käisime kohvikus ja külas ja igal pool mujal. Kuna ma olin tema lastelastest kõige noorem, kolm vanemat olid kõik samaealised ja mängisid omavahel, siis mina käisin kogu aeg vanaema seelikusabas. Vanaemaga tegime ka igasugu lollusi ja vanaema kunagi ei riielnud minuga. Vanaema surm saabus aga teatava ettehoiatusega. Esimene insult tabas teda, kui mina olin kuusteist. Teine selle aasta jaanuaris. Peale seda oli ta ema põetada, sest iseseisvalt ta enam hakkama ei saanud. Emadepäeval sai ta siiski ka oma koju Meriväljale minna, sest onupoeg, kes ka seal elab, lubas teda päevakese vaadata. Vanaema kõige suurem soov oli oma koju saada. Terve päev oli ta aias olnud, oma tulpe imetlenud ning naeratanud. Õhtul, enne magamaminekut tuli kolmas insult. Peale seda ta enam teadvusele ei tulnud. Viimane asi, mida ta mäletas oli tema oma kodu. Selle oma kodu eest on ta tohtult võidelnud ja närve kulutanud ning selle kodu järgi me teda ka kutsusime - Merka (Merivälja) vanaema. Kui matusepäeval vanaema kodusvärava ees peatus, siis kärgatas taevas pikne ja müristas kõrvulukustavalt. Vanaema polnud mul kunagi mingi tagasihoidlik inimene, ka taeva läks ta suure pauguga, oma kodust. Kahjuks ei näinud ta Sandrit, keda ta niiväga ootas. Muudkui patsutas mu kõhtu ja ütles "poiss, poiss".
  • Järgmisel päeval peale matuseid läksin ma sünnitama, aga sellest ma juba kirjutasin.
  • 9. juunil olid minu õe pulmad. Õde ja õemees on juba nii kaua koos olnud, et mul on ajaarvamine sassi läinud, umbes 17 või 18 aastat. Viimastel aastatel on nende elu eriti tormiline olnud - vahepeal elati isegi lahus. Aga kõik valatud pisarad ning meeleheide said siiski õnneliku lõpu, või tegelikult siis ikka alguse. Pulmad olidki seetõttu äärmiselt südamlikud. Laulatus toimus Hageri kirikus ja pidu Luccas. Vaatamata sellele, et me Andresega tegelesime peamiselt laste valvamisega, saime siiski toredast peost elamuse. Avavalsi tantsisin mina Sandriga ja Andres Mairbritiga. Praegu puhkab noorpaar Lõuna-Prantsusmaal.
  • Praeguseks oleme kolinud maale. Andres käib iga päev siit tööl, sest ma pole veel valmis kahe lapsega mitu päeva üksi olema. Sest ega siin midagi kerget pole. Üks jooksmine ja karjatamine terve päev. Loodan, et Sander õpib ka natuke pikemalt magama ning et saabuks mingigi rütm või rutiin. Aga tegelikult, vaatamata sellele, et on päris palju sebimist, on kahe lapsega ikka palju toredam. Hoopois teine, parem tune on:)
PS. Pildil on näha, mis juhtub kui õigel ajal muru ei niida - meie õu on nagu heinamaa ja nüüd Andres murrab sealt trimmeri ja niidukiga läbi. Ja peenraid mul ka see aasta pole - kõike lihtsalt ei jõua. Aga on värske õhk, linnulaul, imeline Eestimaa loodus ning suvi.

8 kommentaari:

Elsa ütles ...

Vanaemade surmad on kurvad :(
Minu vanaemal oli ka insult ja oli siis pool aastat voodihaigena põetada. Üksikutel hetkedel tundis ta meid ikka ära ka. Hendrik oli sinnani olnud tema jaoks tähtsaim inimene maailmas (ikkagi esimene lapselapselaps!), mõni aeg peale ta insulti jäin lapseootele, aga kas tema sellest jutust midagi aru sai, ei teagi. Vanaema matuste ajaks olin 6.ndat kuud rase, ja ikka kahju, et tema ei näinud Monat :( Aga eks see elu ole nii, et mõtlemisaega ei anta ja igal oma aeg...
Pulmauudised on aga alati toredad kuulda. Eriti ilusatest algustest, mille võimalikkus juba aastatega ära proovitud :)

helenneleh ütles ...

Sa kirjutad alati nii südamlikult ja ilusti, et hea tunne on lugeda. Kirjuta palun edaspidi ka :)

siuu ütles ...

lugesin su postitust ja pisar tuli silma. tuli meelde aastatagused matused ja teise lapse sünd ja kogu see olemine, ühtpidi kauaoodatud ja igatsetud, teisalt nii uus ja harjumatu.
mina soovin ka, et sa ikka edasi kirjutaksid. ja et kõik sul hästi läheks:)

ants ütles ...

Kallis Krentu!
Mina olen too vanamees, kes ükskord väljendas oma vaimustust ühe Sinu klassikalises stiilis tehtud pluusi kohta. Kuigi olen naiste riiietuse küsimustes täielik võhik, avaldas see pluus muljet, kuna selles oli minu jaoks hiilgavalt ühendatud 19 sajandi mood tänasega. Vähemalt nii sain mina aru! Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Olen lugenud paljusid blogisid ja mõnikord ka oma sõna sekka öelnud. Reeglina avaldavad neis omi mõtteid ju noored inimesed ja ei saa pahaks panna, kui see mõnda vanainimest ka huvitab. Ühed kirjutavad oma ettevõtmistest Zavoodis ja veel kusagil, koosviibimistest sõpradega, siidrist ja kõigest muust taolisest. See kõik on omal kohal. Teine liik, targad inimesed, arutavad, kuidas maailma paremaks muuta ja mis kõik selleks tuleks teha – panna kasvõi põlevad küünlad õhtuti akendele.
Sinu blogide sisu on hoopis erinev. Nii meeldiv oli lugeda, mismoodi Sa ühes neist (see oli vist 1.mail) meenutasid, kuidas Sa 10 aastat tagasi esimest korda kohtusid Andresega. Samuti oli väga kena lugeda, kuidas Sa praeguses blogis rõõmustasid selle üle, et Maibrit hakkas potil käima. Olen lugenud, et Sa hiljuti kaotasid isa ja neil päevil ka vanaema. Paraku peame me kõik ka taolisi sündmusi läbi elama. Aga kas tegelikult ei ole siiski nii, et kogu elu koosneb pigem pisiasjadest, kui millestki muust. Ja sellepärast on minu jaoks näiteks see, et Maibrit hakkas iseseisvalt potil käima palju tähtsam, kui teoreetilised arutelud, kuidas maailma muuta.
Mõni päev tagasi sain lugemiseks Diana Leetsalu raamatu “Mängult on päriselt” (2006a. noorsooramaanivõistluse esikoht), ma ei tea, kas oled lugenud. Mina olen pettunud. Kuhu on kadunud Bullerby lapsed, meie laste omaasegsed lemmikud? On’s maailm vahepeal tõesti nii kurjaks läinud!?
Pean selle pika jutu lõpetama, aga tahtsin Sulle öelda, et Sa kuulud genofondi, millel on oluline osa tulevikus. Seda tahtsin Sulle rääkida! Ja lõpuks tuli mulle meelde üks katke “Tõest ja õigusest”, kus Tammsaare kõneleb Tiinast:
“Tiina ei oska kuri olla. Tan ei oska õieti heagi olla. Tiina lihtsalt on, nagu ta on ... Aga võib ka olla, et ta on heast-paremast muidu niisama selleks loodud; et jumal on oma ingli tema kätki juurde läkitanud ja lasknud öelda: “Annan sulle ellu ainult headuse kaasa, annan ainult katseks, et kordki näha, mis sellest tuleb, kui ühelgi inimesel on ainult headus eluteel kaasas.””
Oi nüüd – selle pika jutu tõttu unsustasin Sulle soovida Sanderi siia maailma tuleku puhul õnne. Teen siis seda kõige lõpuks, sest see on ju kõige tähtsam!

Krentu ütles ...

Aitäh teile, aitäh Sulle Ants. Ma ei tea kas keegi ongi mulle kunagi nii ilusti öelnud...

A. ütles ...

Oh, mõtlesin kaua, kas kirjutada või mitte, aga teen seda siiski.
Minagi kaotasin mõned kuud tagasi oma armsa vanaema ja vaatamata sellele, et selleks oli ka aega ette valmistuda, niivõrd kuivõrd selliseks elupöördeks valmistuda saab, oli surm siiski ootamatu. Siiani ei suuda uskuda, et teda enam pole ja tean, kui meeletult kurb Sul olla võib.

Tahtsin aga hoopis mainida, et kõik su postitused on alati siirad ja liigutavad, olgugi et räägivad tihti tavalistest igapäevasündmustest. Iga uus postitus manab naeratuse näole, Sa suudad alati päeva paremaks teha.
Loodan, et edaspidi läheb Sul kõik kõige paremini ja hiiglama suured õnnesoovid ka uue ilmakodaniku sünni puhul!

Kaunist suve kogu teie armsale perele :)

Meow ütles ...

Ega ma ei oskagi praegusel hetkel midagi väga erilist öelda... Ma koperdasin lihtsalt ükskord su blogi otsa ning nüüd ootan iga sissekannet põnevusega. Sa kirjutad ilusasti ning pildimaterjal on ka alati nii tore. Aitäh sulle :)

laptitelili ütles ...

I can't understand what you're writing on your blog, I can just admire the pictures, and they are just beautiful :-)