Linnapäev

Meil on siin lapsed rohkem haiged kui terved. Rütm on umbes selline, et nädal lasteaeda ja kaks nädalat kodus. Sest minu jaoks on köha ja nohu haigustunnused, nii et nohust last ma lasteaeda ei vii ja tavaliselt nohu kestab ikka nädal-paar. Viimasel korral sai lasteaias käidud vaid 3 päeva! Tegelikult põeb Maibrit neid köhasid-nohusid kiiremini, aga siiani olen ma teinud ikka nii, et kui juba lapsi lasteaeda viin, siis mõlemad korraga. Sest ma kujutan ette, milliseid läbirääkimisi ma pean Sandriga pidama siis, kui tema hommikul koos minuga koju tagasi peaks tulema. Talle nimelt lasteaias väga meeldib. Kui väikene hommikune nõue, et mina pean ka vähemalt veerand tundi koos temaga rühmas olema, kõrvale jätta. Ja ega ma ei imesta, et lastele lasteaias nii meeldib - meie lasteaed on üks väga mõnusa tundega koht ka. Kasvatajad on ikka nii toredad, rahulikud ja laste sõbrad. Aga mitte sellised ninnu-nännu sõbralikud, vaid just sellised väärikalt ja targalt sõbrad, jäädes ikkagi oma positsioonile, nii et lapsed neid tõesti kuulavad ja respekteerivad. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida :)

Seoses sellega, et lapsed muudkui kodus peavad istuma, on neil tekkinud suur igatsus "kuhugi minna". No täitsa arusaadav. Seetõttu me tegime neljapäevast linnapäeva. Juba kolmapäeva õhtul sõitsime vanaema juurde kohale. Neljapäeval hakkasime siis peale hommikusööki sättima ja läksime koos vanaemaga "Miia Milla Mandasse". Me olime lastega seal juba ükskord varem käinud ja kuna meile seal nii meeldis, siis läksime jälle. Minu meelest on see üks täiesti imeline koht! Seal on kõik "viimase peal", nagu mu ema ikka ütleb :) Alustades sellest, kuidas maja on renoveeritud kuni eksponaat-mänguasjade ja töötajateni välja - igal sammul koged seda, et tegijad on sinna oma hinge ja parimad soovid sisse pannud. Ainuke asi, mis peale esimest külastust jättis mulle tunde, et "võiks natuke teisiti olla", oli kohvik, kus pakuti põhiliselt vaid saiakesi. Ja mitte suppi. Mina olen aga see sooja toidu usku inimene ja kui lapsed saiaksesi söövad, siis minu jaoks on see ikka kui nälja kustutamine aga mitte söömine. Aga kuna meil läheb muuseumis ikka paar tundi, siis lastel lähevad kõhud tühjaks ja hea oleks, kui kõhtu saaks ikka sooja toiduga täita. Seekord oli menüüs aga ka paar sooja toitu, mis kahjuks küll meie lastele väga peale ei läinud :) Nii et jääme lootma, et ka frikadellisupp võetakse püsimenüüsse:) Aga see söögi asi on tõesti vaid pisikese märkusena siin. Miia Milla Manda jääb igatahes meie sihtpunktiks ja nagu Maibrit ütles "Ma tahan siia veel palju-palju tulla!".

Ja Sander oli väga rõõmus ka nende helikopterite üle, mis tänu NATOle muudkui taevas tiirlesid. Helikopterid-lennukid on nii tema teema.

Kui me ükskord muuseumist ära tulime ja peale seda veel ka mänguplatsil mängisime, oligi aeg end toidupood-kodu masruudile seada. Poeskäik on ka Maibritile suur sündmus, maalaps ju:) Ema jätsin autosse Sandri und valmama ja et tal igav ei hakkaks, siis jätsin ka talle raadio mängima. Seda ei pannud ma tähele, et ka salongi tuli jäi põlema ja tählepanek minu auto aku lähenevast vanaduspensionist, mis Andres talvel tegi, oli mul ammugi meelest läinud. Igal juhul läks meil Maibritiga poes päris kaua aega ja kui me tagasi jõudsime, siis oli aku tühi mis tühi ja auto käima ei läinud. Ja no alati juhtuvad minu autohädad just siis, kui Andres on kuskil kaugel. Tänu tuhapilvele mõõtis ta parasjagu kilomeetreid Euroopa kiirteedel ja minule appi tulla ei saanud. Mina oskan autoga aga ainult sõita ja bensiini võtta. Õnneks olin ma parasjagu Prisma parklas, üsna selle rehvivahetustelgi lähedal. Läksin sinna abi paluma ja kaks noort poissi tulidki mind hädast välja aitama. Algul püüdsime autot käima lükata, aga kuna see ei õnnestunud, siis lippasin ma tagasi Prismasse krokodillide järele (see "termin" on mulle huvitaval kombel kuskilt külge jäänud, nii et nii blond vist polegi:) ) ja siis ajas üks poiss oma bemmi minu auto nina juurde ja auto saigi käima :) Enne kui ma võtit keerama hakkasin, ütles veel kolm korda, et "võta ikka käik välja" (sest eelneva käimalükkamise ajal käskis ta selle sisse panna) :) Ühesõnaga sain ma oma autokese ilusti käima, aga hoopis rohkem oli mul hea meel selle üle, et need tunkedes poisid mind nii enesestmõistetavalt aitasid. Ei mingeid kommentaare minu võhiklikkuse kohta ega ka sellist enda tähtsaks tegemist. Inimesed aitasid tõesti heast südamest ja suhtusid minu muresse justkui enda omasse. Selline asi rõõmustab tõeliselt südant. Kui näed, et inimesed on tõesti ilusad ja head.