Aeg läheb nii kiiresti, et kuidagi ei jõua blogida. Kroonika mõttes aga tahaks jälje maha jätta meie muinastulede ööst.
Kui me eelmisel aastal pidime muinastulede öö peaaegu et maha magama, siis sellel aastal valmistusime juba varakult. Andres saatis küla listi ka üleskutse koguneda meie oma rannas. Juba poole päeva pealt ladus ta auto kuivi küttepuid täis ja mina küpsetasin (küll üsna viimasel minutil) muffineid kaasa.
Kell üheksa olime me rannas ja hakkasime lõkkeaset seadma. Pool kümme süütasime suure pidulikkusega tule ja jäime teisi ootama. Ühed inimesed tegelikult olid juba enne meid aga nende tõrvikud tõrkusid ja tuld nad üles ei saanudki. Me ise olime väga mitte-eestlaslikud ehk teretasime kõiki, kes randa tulid ja pakkusime kohvi-muffineid.Tegelikult neid inimesi polnud üldsegi palju - üks juhuslik jalutaja, kes minu meelest nautis lihtsalt vaatepilti kui et sai aru, miks see lõke seal on. Ja siis tuli üks pere laternatega ja põgusa vestluse käigus selgus, et tegu naaberküla elanikega. Aga meie oma külast ei ühtegi. Seevastu paistis Roosta rannast kena tuli ja kaugemal ka midagi helendas, aga oli see lõke või majakas, sellest me enam aru ei saanud.
Vaatamata sellele, et muinastulede ööst ei tulnud külapidu, oli meil ikkagi väga tore. No kuidas saakski mittetore olla, kui on tee ja muffinid ja lõke maa-vee piiril. Lihtsalt nii ilus. Ja kui siis veel metsa tagant kuu tõusis oli kõik täiuslik.
1 kommentaar:
Minu arust oli ka hästi ilus õhtu/öö.Meie tuli oli põhjarannikul Neeme tipus ja sealti paistsid ka mitmed teised rannalõkked teistes külades. Kui päike loojus, kadus ka tuul ja tunne oli selline...müstiline.Meil oli küll erinevalt teist pea terve küla kohal, lausa koor esines!
Postita kommentaar