Satsiseelik nr 4 ja kleit nr 2

Viimastel nädalatel olen seelikuid ja kleite õmmelda vuristanud.

Alustuseks tegin ühe peaaegu sellise satsiseeliku ühele toredale inimesele tellimustööna. Seejärel tegin täpselt samasuguse seeliku oma õele. Ja piisas mul vaid kurta, kuidas meie kaubanduses pole üldse ilusaid peenemustrilisi ja omavahel sobivaid viskoose, kui ma sattusin Abakhani ja pidin end seal viskoosikasti ees lausa näpistama, et veenduda, et see kõik on seal päriselt. See kast oli täis ideaalseid satsiseeliku kangaid, mis suures osas omavahel sobisid. See kott, millega ma sealt Abakhanist lahkusin, oli päris raske :)

No ja siis ma muidugi õmblesin endale ka ühe seeliku lisaks. Kuna mul on palju halle asju ning punased kingad ja igasugu punaseid kulinaid ja salle, siis seliine punase-halliga seelik oli mul just garderoobist puudu. Ja lõpuks ma võtsin taas välja ka oma krookimistalla (mitte segamini ajada voltimistallaga:) ) ja sain temaga jälle sõbraks ning seelikute õmblemine läks veel lihtsamaks :)

Ah jaa, pluusi, mis mul seal seljas on, õmblesin ka ja "lõike" võtsin ühe oma lemmiku H&M pluusi pealt. Samast kangast tegin ka Sandrile pluusi, nii et me oleme nüüd ühtekad.

Jaanipäeval, kui õde meile tuli, võttis ta ka kaasa oma viimased kanga-ostud, sest Saanas olevat olnud superkangaid. Ja kui me siis kolmekesi - õde, ema ja mina - õe kangaid vaatasime ja mõtlesime, mida ühest või teisest õmmelda (selline tegevus on meie peres väga tavaline ja vanasti lõi ka vanaema selles põnevas arutelus kaasa :) ), otsustasime emaga õele ühe kleidi kohe valmis teha. Sest tegumood oli lihtne ja kangas inspireeriv ja üldse on väga tore niimoodi ekspromt õmmelda. Enne kui magama läksime, oli kleit valmis ka. Õde jäi väga rahule. Ja siis mõne päeva pärast helistas ta mulle ja ütles, et ta ostis mulle ka sellise kanga. Kangas on väga lahe, kolme "triibuga". Kuna minu kangajupp oli suts lühem, siis pidin ma kaelusesse ka lillelise riba õmblema ja varrukad tulid sellised pisikesed. Ja järgi ei jäänud mitt ühtegi juppi kangast. Kuna tegu on viskoos-trikotaažiga, siis on see kleit mõnusalt raske, hästi langev ja veniv ja tunne on, nagu käiks öösärgiga.

Nüüd ma mõtlen, et peaks natuke Maibriti nukule õmblema. Hiljutine Suomenlinna Mänguasjamuuseumi külastus koputas kohe südamele ja tuletas meelde, et ma juba ammu lubasin Maibritile, et õmblen tema Liisi-nukule midagi. Aga reisist ma räägin järgmises postituses.

PS1. Koer ise ronib kogu aeg kaadrisse :)

PS 2. Suures poseerimishoos pidin kivi pealt äärepealt maha kukkuma. Mis tuletas mulle meelde, kuidas me Andresega enne laulatust Šnelli tiigi ääres poose võtsime ja jäi väga vähe puudu sellest, et ma oleks kogu oma kleidi ja soengu ja meigiga tiiki kukkunud :P