Niisama

* Täna käisin Haapsalus eesmärgiga kolada kaltsukates ja emaga kohvikusse minna. Ja täna oli kaltsukaõnne kõvasti. Ma ei hõiska niiväga teksade ja linase püks-seeliku pärast. Vaid ühe imelise kampsuni pärast, mida ma tegelikult ise ei avastanudki. Kui läksin oma proovitud asju tagasi viima, piidlesid ühed punk-boheem tüdrukud ühte imelist laimirohelist kampsunit. Ma ei saanud üldse aru, kuidas see mul kahe silma vahele sai jääda, kui see on minu üks lemmikvärvidest hetkel. Nii ma siis tegin seal nende juures asja ja silmanurgast piilusin, et mis kampsunist saab. Ja tüdruk ütleski "Seda kollast ma ikka ei võta" (ma ei tea kumb meist värvipime on, mina loen seda laimiroheliseks). Kui oli möödunud viisakad viis minutit, siis läksin nagu muuseas ja haarasin oma kampsuni ja jooksin proovima. Ja oli oi kui mõnus. Selline mitte liibuv ja pikemat sorti. Ja kui lugesin koostist, hakkasid käed värisema (85 siidi 15 kašmiiri!). Sellepärast mulle meeldibki kaltsukates käia. See on hasart ja õnnemäng. Ja kampsun maksis 15.- Ja linane tikitud linik 1.- Olge tänatud kõik kaltsukate head inglid!
* Mul on puhkus. See näeb välja nii, et Andres võttis puhkuse ja teeb kõiki neid asju, mida mina igapäevaselt teen. Mina võin magada, peenraid rohida, kududa, kaltsukates käia jne. See puhkus pole veel väga kaua kestnud, nii et väga puhanud tunnet ei ole, aga eks see saabub. Sest väsimus ja tüdimus ja meeleheide olid enne vägagi peal. Ja ma enam-vähem nõudsin puhkust.
* HU? plaat on vaimustav. Kui ma poest tulles esimest korda raadiost Depressiivsetest Eesti Väikelinnadest kuulsin, siis pöörasin auto ringi ja läksin tagasi poodi. Sest kui nii ilus lugu plaadil on, mis seal siis veel võib olla? Seda muusikat on väga raske kirjeldada... No kui võrrelda nt taburetiga, siis keskmine eesti muusika on männipuust taburet. Nt Inese muusika on valgeks peitsitud taburet, millel on üks väänelev lill peale joonistatud. HU? muusika on taburet, mis on tehtud eebeni puust, tema kõrgust saab puldiga reguleerida, ta on kokkupandav ja käekotina kaasaskantav ja ta helendab pimedas.* Kõikidele rohelisele inimestele üks väike rõõmusõnum, kes veel ei tea. Meie ligidale ehitatakse tuuleparki (Aulepas). Öösel ja päeval voorivad betooniautod ja tornid (93 meetrised) muudkui kerkivad. Nii et väga väike, aga siiski väga roheline panus Maa heaks. Tuulikuid tuleb kokku 13 ja nad katavad 35 tuhande pere keskmise energiavajaduse.
* Sander on ka vahepeal suureks saanud, aga sellest ma kirjutan eraldi.

Uus level ja arstisüsteem

Level 1: Magada sisse, kuid siiski jõuda õigeks ajaks arsti juurde.

Level 2: Magada sisse, kuid jõuda koos lapsega õigeks ajaks arsti juurde.

Level 3: Magada sisse, kuid jõuda koos kahe lapsega õigeks ajaks arsti juurde.

Ma olen peaaegu saavutanud kolmanda leveli. Ausa mängu huvides tuleb tunnistada, et jäin ikkagi viis minutit hiljaks, aga samas suutis Maibrit lühikesel teel autost arstini kaotada ära nii mütsi kui ühe kinga, mida ma pidin siis, Sander süles (10.3 kg) tagasi otsima minema. Ja parkimiskoha leidmine võtab Keskhaigla juures ka oma jagu aega. 

Aga sellest meie arstisüsteemist... mul oli vaja minna Maibritiga kardioloogi juurde. Lastearst käskis registratuurist numbri võtta. Helistasin. Seekord sõimata ei saanud. Numbreid kardioloogile ei olnud, oleks pidanud helistama n nädala pärast uuesti. Sain siis numbri lastearsti käest ja seda ka umbes kuu aja pärast. Ükskord saabus siis see päev, mil saime kardioloogile. Kuna ta kuulis kahtlast undamist südames, siis saatis ta meid ultrahelisse. Kuue nädala pärast. Ning tagasi kardioloogi juurde kahkesa nädala pärast. Kuus nädalat südamevalu ja pabinat. Tänu taevale osutusid kahinad siiski kasvukahinateks. 

Nüüd on mul vaja Maibritiga minna gastroenteroloogi juurde ja silmaarsti juurde. Esimesele sain numbri oktoobriks ja teisele septembriks. 

Samuti oli vaja minna tagasi lastearsti juurde. Helistasin registratuuri. Nagu ikka tulistatakse sulle ette mingi iks kuupäev ja kuna ma suutsin kolm korda uut aega paluda, siis sain preemiaks sõimata ka.

On see normaalne? Millest sellised järjekorrad põhjustatud on? Ning registratuuritöötajate ebaviisakas käitumine - see kuulub kategooriasse "koristaja on maja kõige tähtsam töötaja". 

Mulle tundub, et meie arstisüsteemis on patsient kõige tüütum ja ebameeldivam tegelane, kellest püütakse võimalikult kiiresti vabaneda.

Kolmeaastane Maibrit

12. mail sai Maibrit kolme aastaseks. Kuidas aeg lendab! See sünnipäev oli varasematega võrreldes täiesti teistsugune, kuna Maibrit oskas seda juba oodata. Ja ta oli väga kannatamatu. Arusaadav muidugi, sest Sandril on ju igal kuul sünnipäev olnud aga Maibritile öeldakse muudkui, et "sinu sünnipäev on kevadel". No ja lõpuks tuligi see kevad ja ka sünnipäev!

Ma olin sünnipäeva eel ise ka üsna ärevuses - palju rohkem, kui oma sünnipäeva eel. Hommikul tulid vanaema, vanaema mees, õde ja õe mees ka sünnipäevalast üles laulma. Nii et meil oli täitsa arvestatav koor. Ja oh seda elevust kinkide avamisel ja küünalde puhumisel!

Milline on siis meie kolmeaastane Maibrit? 

Kolmeaastane Maibrit on suur maailmaavastaja. Ta märkab pisemaidki detaile ning rõõmustab iga uue avastuse üle. Tema lemmikküsimuseks on "miks?" ning talle väga meeldib, kui ma seletan pikalt-laialt asjade omavahelisi seoseid ning põhjuseid. Maibriti siiras rõõm täiskasvanute jaoks igapäevaste ja tavaliste asjade avastamise üle muudab ka minu päevad oluliselt helgemaks ja säravamaks - täiskasvanud on unustanud, kui põnev koht see maailm tegelikult on :)

Kolmeaastane Maibrit on suur ja hoolas õde oma vennale. Küll ta üritab potilille riiulil kinni hoida, kui Sander teisest otsast seda endale kaela tahab tõmmata, küll korjab temalt sodi suust ära, mida Sander igalt poolt leiab. Maibrit haldab ka mänguasjamajandust - kõik põnevamad asjad hoiab endale ja noh, mis üle jääb, saab Sander :) 

Kolmeaastane Maibrit on suur abiline. Nii kui ma lähen kööki süüa tegema, tuleb kohe "emme, ma tahan sind aidata". Siis ta saabki mune lahti kloppida ja suhkurt-jahu sinna sisse panna. Asjade külmkappi ladumine on üks tema lemmiktegevustest. Nüüd lisandus ka laua katmine.  Kui Andres paneb mõnda mööblitükki kokku või remondib midagi, siis Maibrit üritab kruve õigesse kohta panna ja neid kruvikeerajaga keerata. Ühesõnaga kõik kodutööd meeldivad  Maibritile.

Kolmeaastane Maibrit on suur korraldaja ja kamandaja. Tema teab, kuidas asjad käivad, kus asjad käivad ja kuidas asju kasutada. Ja kui keegi üritab kõrvale hiilida või viilida, kutsutakse ta kohe korrale. Samuti teab Maibrit täpselt mis kellelelegi kuulub. 

Kolmeaastane Maibrit armastab mängida puslede, legode ja oma beebinuku Liisiga. Samuti meeldivad talle kõik "päris" asjad - pangakaardid, tšekid, märkmikud, telefonid ja nii edasi. Kui Maibrit mängib "päris" asjadega, siis ta ütleb et ta "teeb tööd". Ja katkise "päris"mobiiltelefoniga räägib ta nii tõetruult, et petaks igaühe ära, kes ei teaks, et telefon tegelikult ei tööta.

Kolmeaastane Maibrit on täpselt selline laps, et vaatad teda ja mõtled, kuidas sind on õnnistatud ja sulle Selline laps kingitud... ja kui vaatad neid koos, Maibritti ja Sandrit, siis mõtled, kui rikas ning rõõmus on elu koos lastega...

Liblikakampsun

Kuna Eestimaa suvi on selline nagu ta on, tuleb suveks ikka üks soe kampsun varuda. Ainult pitspluusidega meie suvele vastu minna ei saa :)

Tegelikult oleks pidanud see kampsun küll umbes märtsiks valmima, aga mõni asi hakkab vahest hirmsasti venima ja igasugu muid asju tuleb vahele. 

Ükskord veebruarikuus, kui ma astusin sisse lõngapoodi "Kosmose Vastas" et uusi Rowani lõngu katsuda ja nägin, mida poe perenaine kudus - mummulist laste vesti Rowani "Felted Tweedist" ja "Tapestryst" (selline meestevest on ühes Rowani ajakirjas ka olemas) - tundsin, kuidas väike lõngamaniakk minus elavnes. Mõistsin, et ilma nende lõngadeta ma poest väljuda ei saa! Kodus jätsin need diivanile ja katsusin ja imetlesin iga päev. Kuni ükskord kuduma hakkasin.
Algul oli plaan samasugune mummuline kamps teha, aga siis said liblikad võitu. Nüüd ma muidugi vaatan, et värvikontrasti on vähe ja eriti aru pole saada, kes või mis seal kampsunil on. Aga eks see ole siis õppetunniks.  Muus osas olen kampsuniga väga rahul. Peale aurutamist muutus see imepehmeks. Ta on selline mõnus õhuke, aga soe. No ma tahaks endale ka midagi sellist. 
Lõng: Rowani "Felted Tweed" 146 Herb, 50 g/175m, 2,5 tokki (ostetud "Kosmose Vastast" ja Mammi lõngapoest)

"Tapestry" 179 Highland, 50g/120m, 2,1 tokki (ostetud "Kosmose Vastast")

Abimaterjalid: Liblika muster "Kudumise entsüklopeediast", 

pitsiääred Nicky Epsteini "Knitting on the edge", 

passe kahandusnipid Elizabeth Zimmermanni "The opinionated knitter"

Vardad: 2,5 mm

Selle aasta Esimene Mai

Ka seekord toimus meie Esimese Mai Piknik. Seekord üheteistkümnendat korda. 

Ja seekord ootas pikisilmi meie piknikku ka Maibrit. Me olime juba varem erinevatest raamatutest vaadanud, kuidas igasugu tegelased piknikul käivad ja mida see üldse tähendab. Ja siis ma rääkisin, et meie läheme ka varsti piknikule. Nii käis ta iga päev ja küsis, et millal me "mikmikile" läheme. 

Kuna seekord startisime maalt, siis polnud seda luksust kuskilt kohvikust läbi hüpata ja midagi head kaasa osta. Ja parem oligi. Hommikul tõusin üles ja hakkasin kokkama.

Menüüs olid: sibulapirukas, suitsukana-puuvilja salat, mascarpone-laimi kreem maasikatega. Pluss meie vein. Maibritil oli voli nõud valida ja loomulikult valis ta Puhhiga nõud. Suur piknikukoha otsimise draama jäi ära, leidsime üsna meie kodu lähedalt ühe ilusa rannakese. Ja ilm oli ilus, nagu ikka tavaliselt esimesel mail on. Veidi heitlik, aga peaasi, et ei saja. 

Sander magas muidugi meie pikniku maha.  Maibrit armastas ka varem nii teha :)

Mascarpone-laimi kreem maasikatega (oma improviseering)

1,5 laimi mahl

1 laimi riivitud koor

250 g mascarponet 

3-4 spl tuhksuhkrut

Kõik segada, süüa maasikatega.

Suitsukana- puuvilja salat (see on ühest 100 rooga raamatust, ei mäleta millisest)

2 peopesa suurust suitsukana fileetükki

üks suur peotäis viinamarju

pool keskmise suurusega purki ananassi

üks pirn

umbes 250 g majoneesi

4-5 spl ananassikompoti vedelikku

Kõik hakkida, segada majoneesi ja ananassikompoti vedelikuga.

Sibulapirukas (Küüslauguraamatust, seal oli ka anšoovisefileed lisatud)

500 g lehttainast

500 g sibulaid

oliive

50 g võid

1 spl õli

tüümiani

soola, pipart

Kuna mul oli selline tükkideks lõigatud tainas, siis ma tegingi sellise suurusega pirukad. Viiluta sibulad. Sulata  potisvõi, lisa õli. Lisa sibulad ja hauta pool tundi, ära lase pruunistuda. Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga. Kata tainas sibulaseguga, lao peale oliivid. Küpseta 200 kraadises ahjus 20 minutit.

Tagasi maal

See on nüüd juba kolmas nädalavahetus, mil me jälle maal oleme. Mis teha - kevad on käes ja linn muutub ahistavaks. Ja maal näeb seda kevadet ju hoopis teistmoodi.

Nüüdseks on peaagu lõppenud ka minu koristusmaraton. Puukoid ja hiired olid talvega oma töö teinud ja kõik kohad olid puutolmu ja hiirepabulaid täis. Seetõttu tuli koristamine ette võtta korralikult - isegi raamatud kloppisin ära ja kõik kapid pesin seest puhtaks. Rääkimata nõudest, põrandatest, riiulitest. Kui keegi viitsiks veel aknad ka ära  pesta, siis oleks täitsa esinduslik kodu kohe :)

Eelmise aasta "kevad maal" jäi mul vahele, sest olin ju veel viimast kuud suure kõhuga ja jaksasin vaevalt kodu koristamisega hakkama saada. Seda enam on aianduspisik sellel kevadel võimust võtnud. Läksin poodi natuke seemneid ostma aga tulin tagasi õunapuu ja väga paljude seemnetega. Andres kaevas mu peenramaa ka suuremaks, nii et loodetavasti saab nii herneid kui tilli kui lilli maha külvata. Reedene päev ongi mul peenarde tegemiseks ja külvamiseks planeeritud. 

Piparmünt on juba nii suur, et saab teed teha. Ja homme-ülehomme saab ka rabarberikooki. Sead olid küll kõik rabarberid talvel üles tuhninud, aga tundub, et rabarberile meeldiski väike tuulutus - vintsutustest hoolimata kasvavad nad mühinal.

Kui me Andresega peale esimest sellekevadist maal veedetud nädalavahetust linna sõitsime, siis terve tee rääkisime ees ootavatest töödest ja plaanidest. Tööd on siin tohutult ja tundub, et kõik on omavahel nii seotud, et ei tea, kust otsast seda kuhja harutama hakata. Väga oluline on teha ka mingi umbmääranegi plaan, sest muidu kas ei tee midagi või rabeled huupi. Ning muidugi ei tohi ära unustada kõige olulisemat - maakodu on meie jaoks koht, kus töö tegemisest rõõmu tunda; kus nautida looduse ilu; kus lastel on võimalus lihtsalt õues olla; kus me võime teetass käes mööda õue jalutada ja tunda mõnu sellest, et nii palju toredaid ettevõtmisi on veel ees. 

Käsitöölainel

Täna on minu õe sünnipäev ja ma kingin talle Pääsusaba salli. Ma pole kunagi varem ühtegi pitssalli valmis teinud (Feather and Fan ei klassifitseeru vist pitssalliks?) ja võibolla sellepärast polegi aru saanud, miks pitssallide kudumine nii populaarne on. Nüüd ma muidugi saan aru. Ja lausa uskumatu, milline imetrikk see salli venitamine on! Nagu võluväel saab ühest krimpsus tükist õhuline ja langev sall. Kindlasti ei jää see  minu viimaseks pitssalliks!
Muster: Interweave Knits Sügis 2006 (kuni 14. maini on see muster vabalt saadaval, kui hakta Knitting Daily listiliikmeks). Aitäh, Sirliizile, kelle käest mina oma mustri sain!

Lõng: Hjertegarn'i Alpaca Silk , ostetud Veimevakast 

Vardad: 2,5 mm
Ja ausõna, ma üldse ei oota, et seda salli hakataks kandma õlgadele laotatult, et kogu tema ilu välja paistaks. Minu meelest võiks ta käiku minna sallina, siis kaelasoojendajana. Las ta olla selline pisikene argipäevane luksus.
Veel läks pakki kaelakee. Ja tähelepanu, tähelepanu - fimokuulikesed on minu enda tehtud :)
Peale mullukevadist fimofopaad Kullaketrajate kevadpäeval ei tahtnud ma seda fimot üldse enam välja võtta. Aga näe, ükspäev tuli ikka isu peale (sest Marianne teeb lihtsalt nii head tööd inimeste inspireerimisel!) ja kui Sandri magama olin pannud, hakkasime Maibritiga voolima. Tema tüdines üsna ruttu ära aga mina oleks vist õhtuni voolinud, kui Sander poleks üles tõusnud ja mind pluusisabast sakutama hakanud. Mul on tunne, et mingi fimotunnetuse sain ma kätte, ja viimsed pärlid (need mis keesse läksid) tulid juba enam vähem talutavad). Nüüd on mul hammas verel ja tahaks kohe veel ja veel ja veel fimotada :)
Amazonist tellisin endale "Bead Simple" raamatu. Lahe raamat on - osad ehted on sellised tavalised-ilusad. Aga palju on ka selliseid naljakaid-ilusaid ja põnevaid-ilusaid.
Mõeldud siiski algajale. Autori lähenemine ehete tegemisele on üsna värskendav - kasutada võib kõike materjale ja pudinaid. Näiteks vanad võtmed või mündid või hoopis nööbid. 

Minule, kui algajale, sobib see raamat väga hästi, inspireerivalt.

Eile sain kätte Mammi lõngapoest tellitud Kid Classic lõnga. Värvi nimeks Victoria. See on tõeliselt kuninglik lõng! 

 

Kümnekuune Sander

Milline on siis meie peaaegu üheteistkuune Sander? Viimase mõõtmise ajal kaalus ta 9.6 kg (oli 200 g haigusega alla võtnud) ning pikkust oli 77 cm. Kuni tänaseni oli Sandril ainult kaks alumist hammast, aga täna lisandusid ka kaks ülemist. Sander on väga aktiivne ja tihti ei suuda keha kõike tema soove täita. Seega kukub ta tihti ja saab jälle uue sinika otsaette. Võrreldes Maibritiga on Sander üsna tagasihoidlik ronija, aga selle eest on ta palju pikem, kui Maibrit samal ajal, nii et kõik nõud ja söögid tuleb lükata laua keskele. Sander kõnnib mööda diivani äärt ja eriti meeldib talle kõndida nii, kui ma tal kätest kinni hoian. Mõneks sekundiks suudab ta ka ilma toeta püsti jääda aga ilma toeta kõndima hakkamiseks on veel palju vaja harjutada.

Pikka hommikust põõnamist Sandriga samuti pole. Viimasel ajal tõuseb ta juba kell kaheksa, nii et vaene mina :) Hommikul teen talle tavaliselt riisi-banaani putru. Lõunaks läheb kõige paremini peale minu tehtud püree juurviljadest ja lihast. Aga kui ma olen laisk, siis kõlbab ka purgipüree. Õhtul saab Sander tavaliselt head-ööd putru. 

Päeval magab ta enamasti üks kord. Kui ma magan koos temaga ja mitu korda tissitan, siis ta võib isegi neli tundi korraga magada. 

Sandrile pakuvad kõige rohkem huvi juhtmed ja käsitolmuimeja. Nii kui kuskil mõni juhe paistab on ta ka sinna poole teel. Ja kui ma meie pisikese käsitolmuimeja käima panen, siis on Sander ka kohe jaol. Mänguasjad ei köida teda üldse nii palju.

Kahjuks on Sander juba paar kuud järjest haige. Üks viirus ajab teist taga. Loodame, et suvi toob leevendust. Juba sünnist saati on Sandril probleem pisaratega - ei lähe need õigesse kanalisse, vaid voolavad mööda põski alla. Ühe korra juba käisime sondeerimas, homme läheme uuesti.

Maibritiga on Sander suur sõber. Ta küll ei mõista Maibriti mänge veel hästi, aga soov kaasa lüüa on suur. Vahel satuvad Sandri haardesse ka Maibriti kiharad ja siis ma pean kohe päästma tormama. Sest haare on Sanrdil tugev.

Lutist loobus ta mitu kuud tagasi. Seega öösel ei saa teda lutiga ära petta - tuleb vähemalt neli korda süüa anda. 

Selline ponks poiss on meie Sander :)

Toodangut trikotaažpluuside liinilt

Võiks öelda, et minu blogi pealkiri "Mõtelda on mõnus... tegutseda veel mõnusam" üritab mind näidata pisut paremana, kui ma tegelikult olen. Pigem sobiks mulle Sirliizi blogi pealkiri "Unistab ja vahel tegutseb" (ma olen väga kade selle pealkirja pärast :) ) sest enamuse ajast ma ikkagi unistan ja genereerin ideid aga tegudele asun harva. Arvestades seda ideedemöllu, mis mu peakeses on.

Siiski-siiski, pühapäeval hakkas mul enda pärast pisut häbi. Et kapp on kangaid täis ja õmblusmasin-overlok tolmukihi all (seda sõna otseses mõttes). Ja muudkui käin poest lastele riideid ostmas. Nii ma borneerisin endale vaba päeva (see tähendab, et Andres peab lapsi vaatama) ja asusin õmblema. Seekord otsustasin aretada väikest liinitööd - valisin kõik kangad sellsised, et saab valge niidiga õmmelda ja lõikasin kõik korraga välja ja õmblesin ka kõik korraga. Täitsa huvitav oli niimoodi õmmelda. Üks virn varrukaid ja üks virn seljaosa tükke jne. Nagu vabrikus. Ja toodang oli siis selline - 2 lühikeste varrukatega pluusi Maibritile, 2 lühikeste varrukatega pluusi Sandrile, 1 pikkade varrukatega pluus Sandrile ja 1 retuusid Maibritile. Minu südametunnistuse plusspool sai nüüd mitu tugrikut juurde ja õmblemisisu kasvas kõvasti. Aga kogu see segadus, mis õmblemisega elutoas-esikus kaasneb, tekitab küll pisut meelehärmi. Aga ma kohe mõltlen siis nendele tingimustele, kus mu ema päevad ja ööd õmbles ja kohe on tunne, et ma suplen luksuses :D

Pavlova

Ei saa ju minagi viletsam olla! Algul pidin Pavlova tegema laupäevaseks perekondlikuks tähtpäevaks, aga kuna ma olin reedel väsinud ja tülpinud kui vana kalts, siis ei suutnud end kokkama sundida ja ostsin laupäevaks Stockmannist hoopis Matilda-kohviku Pavlova. Ma täpset aega ei võtnud, aga tort kadus laualt umbes veerand tunniga :)

Kuna mul olid aga produktid ostetud, tegin täna kodu-Pavlovat. Retsept nami-namist. Maisitärklise asemel kasutasin kartuli oma. Küpsetasin ka pisut madalamal temperatuuril (150 ja 130). Kreemi tegin laimist, tuhksuhkrust, mascarponest ja vahukoorest. Peale maasikad. 

Oli hea kook küll!