Pages

kolmapäev, jaanuar 31

Mina küll baleriiniks ei tahtnud saada

Kui ma olin väike, siis ei tahtnud ma saada ei baleriiniks, õpetajaks, näitlejaks ega kosmonaudiks. Mina tahtsin kassiiriks saada. Või siis äärmisel juhul vorsti-juustuleti müüjaks.
Iga kord kui ma poes käisin, vaatasin lummatult kassiiri, kes kibekiirelt nuppe vajutas ning unistasin, et saaks kas või natukenegi tema asemel olla. Mulle nii tohutult meeldis see kassaaparaadi ragin, see kuidas rahasahtel lõpuks suure hooga avanes ning kuidas kassiir osavalt rublade-lahtrite klambreid üles tõstis ning kopikaid sahtlist libistas. Erinevatel kassiridel olid erievad töövõtted, mõni tippis hoogsalt nuppe sisse, mõni aga sujuvalt, kasutades pöialt rublade ning teisi sõrmi kopikate sisselöömiseks. Kuna mul aga ühtegi tuttavat kassiiri polnud, kes mul ennast asendada oleks lubanud, siis mõtlesin ma kodus ise kassiiri-mänge välja. Kassaaparaadina kasutasin seda assortii kommikarbi plastikresti, kus need kommipesad sees on. Pöörasin resti testpidi ja toksisin neid pesasid sisse, siis jälle tagusin kumeraks tagasi ja hakkas otsast peale. Vanaema õpetas mulle ka arvelauda kasutama ja vahel lõin sellega arveid kokku aga see polnud ikka see.
Teine asi, mis mind kohutavalt köitis, oli pakkimine. Mulle nii meeldis vaadata, kuidas müüjad osavalt juustu ja vorsti kiirete liigutustega pakkisid. Panid aga vorstijupi diagonaalselt paberile ja keerasid, siis hops üks nurk sisse, siis teine, siis kirjutati pastakaga hind paberi nurgale ja juba oligi järgmise ostja kord. Eriti imestasin, kuidas kommileti müüjad oskasid ühe liigutusega selliseid tuutusid teha, mis laiali ei lagununenud. Kuna minu vanaema töötas juurviljapoes pakkijana, siis oli mul kodus pakkepaberit vabalt saada ja ma mängisin siis pakkijat nii, et pakkisin kõik oma mänguasjad ära, siis "müüsin" need emale, siis harutasin jälle lahti ja otsast peale. Sest vanaema tööjuures ma oma pakkimiskirge ei saanud rahuldada - juurviljapoes pakiti kartulid jõupaberist kotti ja mandariinid plastikaatkotti ja oligi kõik. Aga mina tahtsin nii pakkida, nagu juustu ja vorsti pakitakse. Mingil hetkel sain ka stabiilse tuutu keeramise nipi selgeks ja siis lisandus ka tuutudesse pakkimine.
Nüüd käin poes ja vaatan kui igav seal on. Ainult suisukala ja latiga ostetav suitsuvorst pakitakse mõnusalt paberisse, ülejäänud läheb kõik kilekotti või plastikalusele. Ja kassaaparaat vaid piiksub haledalt. Ei minit mõnusat raginat ega nuppude toksimist.
Siiski, kui ma kuskil näeksin mõnda avalikult seisvat vanamoodsat kassaaparaati, siis ma läheks praegugi ja toksiks mõnu pärast natuke. Ja kui ma näiteks kaubamajast mõne õrna nõu ostan, ja seda siis kassas paberisse hakatakse pakkima, on mul alati suur kihk öelda, et "Lubage, ma ise".

11 kommentaari:

Elsa ütles ...

Meil külapoes oli arvelaud kasutusel. Ma vaatasin alati seda ka, et no kuidas ta küll oskab sellega midagi arvutada?! Väga müstika..

suvi ütles ...

Sa kirjutad nii hästi! Mul tuli kohe lapsepõlv meelde, täpselt samamoodi olen kassiiride osavust imetlenud ja isegi poodi mänginud :) Aitäh et meelde tuletasid!

koduhani ütles ...

olin ka laspena kassaklõbinaihaleja. Kusjuures siiani meeldib mulle kassiiride uhkeid küüsi piiksumise saatel vahtida ning unistan juba pikemat aega, et peaks selle ameti järele proovima. Tea, kas tasub.

Pisi-Pisi ütles ...

Aga mina nägin just paar nädalat tagasi seda veneaegset kassamasinat veel töös! (Seda siis Tallinnas Vindi tänava pisikeses toidupoes) Jube armas oli :)

kriuks2 ütles ...

hästi armas jutuke :) mullegi tuli kohe lapsepõlv meelde... ja meeldis siis samuti mul see kassanuppude klõbin ja ka pakkimine hirmsasti meedis... aga kõige rohkem meldis mulle see kuidas lillepoe müüjad lilled paberituutusse keerasid. Ja ükskord ka pakkisin oma mängu asju selistesse tuutudesse, mis muidugi polnud nii proffilt kokku keeratud et nad ka jääks tuutuks :) Ja veel mis mind hirmsasti köitis oli raamatukogu tädide töö, see kuidas nad kirjutasid lugejakaartidesse tagastus kuupäevi ja võtsid ja panid neid kaarte raamatute vahele... koduski tegin seda järgi, kõigepealt kleepisin sellised paberiribad oma raamatutele, kuhu sai selle lugeja kaardi vahele panna ja siis vorpisin terve hunniku lugeja kaarte ja siis mängukaaslased ja muidugi ka ema isa ja vennad pidid siis raamatuid laenutamas käima :D Oh... nii tore on oma lapsepõlve niimooodi meenutada :) kahjuks selle kiire elutempo juures ununeb tihti kui mõnus lapsepõlv oli :) vahel nii tahaks seda aega tagasi:)

krista ütles ...

kuigi mina tahtsin õpetajaks saada ;).... siis ma mäletan poes käimist ka....äreva südame ja kiire sammuga kohe saia riiulite vahele, kus lahtised leivad ja saiad lõhnasid puust riiulitel ja siis seal kõige vasakpoolsemal ülemisel riiulil käisid suhkruga kaetud südame kujulised saiad....mmmm
või siis seisid 5 minutit enne poe avamist tropis vanaemadega, et jõuaks kiiresti, kiiresti esimeste hulgas piimaletini, sest äkki siis tuuakse kohukesi või kakaokreemikest....mmmmm

Anu ütles ...

no värske saia-leiva lõhna vastu ei ole ikka midagi panna:)
see oli mega!!!
/aga mina oskan arvelauaga liita....:D/

maris ütles ...

väga ilusti kirjutatud jutuke. nagu essee või kirjand kohe.
mina tahtsin ka õpetajaks saada (sain ka), mängisin oga päev peale kooli õpetajat kodus. panin kontsakingad jalga ja kirjutasin sektsioonkapile kriidiga, nukud ja karud olid õpilased. neil olid vihikud ja päevikud ja.
raamatukogu mängisin ka, tegin samuti raamatute vahele kaardid. siiani leidub minu lasteraamatute vahel kaarte, kuhu on muuhulgas kirjutatud ka, et raamatu kaotamisel tuleb maksta kolmekordne hind või midagi sarnast.
ja arvelauda oskasin ma juba lasteaialapsena kasutada, mul kaks vanatädi raamatupidajad.

triibik ütles ...

mulle jälle meeldis kohutavalt, kuidas jõuline vene müüjamutt võttis suuuuuuuuuuure noa ja lõikas suuuuuuuuuuure juustukamaka sellega pooleks. üritasin kodus järele teha, aga mul polnud nii suurt juustu.

ja siis mulle meeldis kodus kraaniga mängida, et olen müüja ja valan mahla. tead küll, sellest pikast koonusekujulisest kaadervärgist, mille juurde käis alati sogane soolaklaas alumiiniumlusikaga. ma olin hirmus tomatimahlafänn.

Anonüümne ütles ...

armas mälestusekild, ehkki minule tekitas poeskäik pigem stressi - pidev trügimine ja kraaklemine ja kui üksi poes käisin ja paar kopikat puudu juhtus jääma, siis sai ikka koledasti riielda. harilikult.taarapunkt oli palju rahulikum koht, ehkki seal mõnikord haises. aga tõeline lemmik, mida sai ka kodus mängitud, oli muidugi raamatukogu! minulgi siiani riiulis korralikult nummerdatud lasteraamatud, kahjuks on mõni neist siiani lapsepõlvesõprade raamaturiiulites :(

joanamari ütles ...

äge jutt
mina aga tahtsin saada baleriiniks
ma isegi tantsisin natukene
no ni 8 aastakest;)
aga poodi kartsin ma hirmsasti no ikka aastaid
ka täiskasvanuna oli poeskäik üks hirmus stressirohke asi
praegu mulle meeldib käia, keegi ei karju mu peale ja kui karjub siis sinna poodi ma enam ei lähe;) või ütlen seda karjujale
paberisse pakkimine on nüüd üks värk mida iga müüja ei oskagi
tomatimahla torusid ma mäletan küll
mahla armastan siiani, aga seda poes mulle ei meeldinud juua
olin lapse ja noorikuna väga kõhna ja igaüks arvas, et ta peab mulle peale astuma või mind tõukama
kodus oli turvalisem seda mahla juua
võtsime sõbraga kohe 3 liitrit korraga koju kaasa ja tegime joomingu;)