Mina küll baleriiniks ei tahtnud saada

Kui ma olin väike, siis ei tahtnud ma saada ei baleriiniks, õpetajaks, näitlejaks ega kosmonaudiks. Mina tahtsin kassiiriks saada. Või siis äärmisel juhul vorsti-juustuleti müüjaks.
Iga kord kui ma poes käisin, vaatasin lummatult kassiiri, kes kibekiirelt nuppe vajutas ning unistasin, et saaks kas või natukenegi tema asemel olla. Mulle nii tohutult meeldis see kassaaparaadi ragin, see kuidas rahasahtel lõpuks suure hooga avanes ning kuidas kassiir osavalt rublade-lahtrite klambreid üles tõstis ning kopikaid sahtlist libistas. Erinevatel kassiridel olid erievad töövõtted, mõni tippis hoogsalt nuppe sisse, mõni aga sujuvalt, kasutades pöialt rublade ning teisi sõrmi kopikate sisselöömiseks. Kuna mul aga ühtegi tuttavat kassiiri polnud, kes mul ennast asendada oleks lubanud, siis mõtlesin ma kodus ise kassiiri-mänge välja. Kassaaparaadina kasutasin seda assortii kommikarbi plastikresti, kus need kommipesad sees on. Pöörasin resti testpidi ja toksisin neid pesasid sisse, siis jälle tagusin kumeraks tagasi ja hakkas otsast peale. Vanaema õpetas mulle ka arvelauda kasutama ja vahel lõin sellega arveid kokku aga see polnud ikka see.
Teine asi, mis mind kohutavalt köitis, oli pakkimine. Mulle nii meeldis vaadata, kuidas müüjad osavalt juustu ja vorsti kiirete liigutustega pakkisid. Panid aga vorstijupi diagonaalselt paberile ja keerasid, siis hops üks nurk sisse, siis teine, siis kirjutati pastakaga hind paberi nurgale ja juba oligi järgmise ostja kord. Eriti imestasin, kuidas kommileti müüjad oskasid ühe liigutusega selliseid tuutusid teha, mis laiali ei lagununenud. Kuna minu vanaema töötas juurviljapoes pakkijana, siis oli mul kodus pakkepaberit vabalt saada ja ma mängisin siis pakkijat nii, et pakkisin kõik oma mänguasjad ära, siis "müüsin" need emale, siis harutasin jälle lahti ja otsast peale. Sest vanaema tööjuures ma oma pakkimiskirge ei saanud rahuldada - juurviljapoes pakiti kartulid jõupaberist kotti ja mandariinid plastikaatkotti ja oligi kõik. Aga mina tahtsin nii pakkida, nagu juustu ja vorsti pakitakse. Mingil hetkel sain ka stabiilse tuutu keeramise nipi selgeks ja siis lisandus ka tuutudesse pakkimine.
Nüüd käin poes ja vaatan kui igav seal on. Ainult suisukala ja latiga ostetav suitsuvorst pakitakse mõnusalt paberisse, ülejäänud läheb kõik kilekotti või plastikalusele. Ja kassaaparaat vaid piiksub haledalt. Ei minit mõnusat raginat ega nuppude toksimist.
Siiski, kui ma kuskil näeksin mõnda avalikult seisvat vanamoodsat kassaaparaati, siis ma läheks praegugi ja toksiks mõnu pärast natuke. Ja kui ma näiteks kaubamajast mõne õrna nõu ostan, ja seda siis kassas paberisse hakatakse pakkima, on mul alati suur kihk öelda, et "Lubage, ma ise".