Manti kampsun. Manti cardigan.

Paar aastat tagasi kudusin ma Maibritile ühe palmikutega valge kampsuni. Kampsun meeldis nii minule kui Maibritile, seega sai üheks lemmikuks. Kuna nüüdseks on kampsun juba ammu väike ja kuna Ravelrys mõned inimesed avaldasid soovi, et ma sellele kampsunile ka juhedi kirjutaksin, otsustasin kududa veel ühe sarnase. Kuna kahe aastaga on minu kudumisoskused pisut paranenud, siis tegin ka uue kampsuni parema. See puudutab just seda osa, mis jääb käeaukudest ülespoole. Kampsun on kootud ilma õmlbusteta (va. kaenlaalused õmblused) kuna nii on mugav, eriti jämedast lõngast kampsuni puhul.
Siiski on kudumine juhendi kirjutamise kõrval üks suur lust ja lillepidu. Juhendi kirjutamine on siis see Töö osa. Eks ma tean seda juba Eesti Naise kogemuse põhjal, aga just see silmuste arvutamine erinevatele suurustele nii, et kõik ilusti klapiks ja kokku jookseks - see vajab nokitsemist. Siiski võin öelda, et see on töö, mis mulle meeldib!
Lõngast ka. Kui esimest korda seda Katia Peru lõnga Pirita Selveri lõngariiulis katsusin, siis kohe kujutasin ette, et selles lõngas on koos vaid kõige paremad looduslikud kiud. Nii naturaalne ja mõnus tundus ta mulle. Oma suureks üllatuseks avastasin lõngavööd lugedes, et lõngas on suisa 40% akrüüli. Tavaliselt ma selliste asjadega ei eksi ja võin katsumise järgi umbkaudu öelda, mis sorti lõngaga tegu. Aga kuna see lõng mulle siiski hinge peale jäi, siis sai ta uue kampsuni jaoks ka Pulloverist tellitud. Ja kududes suurenes mu vaimustus veelgi - muster tõusis väga kenasti esile ja kootud pind tundus õige pisut juskui siidiselt läikiv.

Ja kuna teatavasti maal kanga- ega nööbipoode ei ole ja ma ju ometi nööpide pärast linna sõitma ei hakka, siis käis nööbipoes Andres ja tegi oma parima valiku. Valik on mu meelest hea, kuigi algul oli kontrast nööbi ja lõnga värvuse vahel pisut ehmatav. Ma arvan et ehk selle pärast, et minu ema, kui vana kooli õmbleja, on treeninud mindki nii, et näiteks jaki kangas, vooder ja nööbid oleks kõik võimalikult ühte tooni.

Juhend on hetkel testimise faasis - tublid kudjuad kontrollivad selle vettpidavust. Peale seda läheb muster Ravelrysse müüki ja seetõttu oli vaja talle ka nimi panna. Kui ma küsisin Maibritilt, et mis me siis kampsunile nimeks paneme, vaatas ta mind õite kummaliselt ja nentis, et kampsunitele ju ei panda nimesid! Aga kuna väljamaal on kampsunitel nimed ja juhendki ju inglskeelne ning mina ise üsna vaimuvaene siis sai kampsunile nimeks Manti. Ma ei tahtnud panna "Maibriti kampsun" aga kuna kampsun ju ometi Maibritile kootud sai, siis kasutasin ära Sandri leidlikkust. Nimelt on Maibriti nimi Sandri jaoks liiga pikk ja keeruline ja seetõttu võttis ta kasutusele ratsionaalse lühendi ja hakkas oma õde Mantiks kutsuma.


Lõng/Yarn: Katia Peru, 4 balls, shade 11
Vardad/Needles: 6 mm
Ravelrys

Few years ago I knitted white cabled cardigan for Maibrit. We both liked it, so it became one of her favorite garment. As cardigans don't grow along with child, I decided to knit a new one. But also because some knitters in Ravelry asked me if I'd write a pattern. So I knitted a new one. As my knitting skills have improved during last two years, I improved the design as well. Mainly in the yoke part. So now it is knitted seamlessly, body an sleeves separately until armholes, then joined at yoke. Although I like sewing as much as knitting, I don't like sewing knitted garments. Especially garments knitted from chunky yarn.
About the yarn. When I first touched it felt so natural and soft that I was very surprised to find out the 40% acrylic content. But I liked it anyway and I like it even more after knitting.
And about the name Manti - my two year old son finds it hard to pronounce his sister name "Maibrit", so he shortened it a bit and calls her "Manti". So it is my daughters nickname.
The pattern is being test knitted at the moment. After that I will upload it to Ravelry, in case you are interested.