Konksu otsas

Hiljem lisatud: vabandage minu värisevat kätt, ma pole kunagi vabakäe joonistuses tugev olnud, aga kuna ma lihtsalt vajan skeeme, siis ma joonistasin enda jaoks selle Aafrika Lille motiivi üles. Äkki kellelgi läheb veel vaja?

Vahel on nii, et mõni kudum lihtsalt ei edene ja kõik. Nagu mul nüüd üks käsil on. Kahtlustan, et asi on vales lõngas - puuvillane lihtsalt kampsunina ei inspireeri. Tuleb vist villase vastu vahetada. Aga enne seda mõtlesin natuke värviteraapiat teha ja tirisin välja kõik kokku ahmitud värvilised Egiptuse puuvillased lõngad ja neist kuulsaid aafrika lilli heegeldada. Sest kuidagi kohe on nii, et suvi ja heegeldamine käivad kokku. Ja värviliste motiivide heegeldamine on täiesti sõltuvust tekitav töö. Muudkui heegeldad ja vaatad kella, et oih, juba kaks öösel, peaks magama minema. Ah, ma teen ühe lille veel. Ja siis veel ühe. Ja nii hommikuni. Mäletan, kui ma oma heegeldatud kleiti tegin - siis tõusin hommikul natuke enne lapsi, et pisut heegeldada. Sellist asja ei juhtu kunagi muidu.

Nii et olen jälle konksu otsas:)

Mis neist lilledest tuleb, seda veel täpselt ei teagi. Suur optimist minus teeb plaane Maibriti päevatekiks. Aga kui niipalju ei jõua - no siis ehk nukutekk :)

Lõngadeks on Dropsi Safran ja SandnesGarni Mandarin Petit. Need on peaaegu identsed lõngad - mõlemad imepehmed ja mitte-kanged, kui nii tohib väljenduda. No Egiptuse puuvill ikkagi:) Seda Mandarin Petit lõnga saatis mulle kunagi üks tore soome proua ja hiljem ostsin seda ka Menita lõngapoest Helsingis. Eestis olen seda kohanud vaid Kosmose lõngapoes, kus teda oli vaid mõni tokk. Väga hea lõng on. Ja kuna mul on rohelist kõige rohkem, siis tulevad lilled rohelisele taustale. Muidu ma teeks vist valgele taustale aga no ükskord võib ju inimene ka praktiline olla :)

Dropsi Safran on pärit Lõngamaaniast, kuhu ma viimasel ajal kogu oma vaba raha olen jätnud:) Selle poe sõbraks tasub Facebookis hakata, sest vahest korraldatakse seal FB sõprade allahindlusi -40%, mis Eestis on teadupärast väga haruldased.

Ja siis tegin veel paar prossi. Paluti teha kollase ja/või oranžiga. Täitsa tore on vahel hullata värvidega, mida muidu väga palju ei kasuta.

Ja nüüd tagasi heegeldama!

PS. Ma kirjutasin teise blogisse ka!

Sander 4

28. mail sai Sander neljaseks. Hommik pidi algama traditsioonilise üleslaulmisega aga vaatamata sellele, et me panime spetsiaalselt kella helisema, et mitte laupäevaselt kaua magada, suutis Sander ikka esimesena ärgata. Mis siis ikka - laulsime juba ärganud sünnipäevalapsele. Peale hommikust kiluleiba ja kohupiima-martsipanitorti hakkasime kõik kibekiirelt toimetama, sest peatselt pidid saabuma ka külalised. Kuna Sandril veel selliseid suuri südamesõpru lasteaias ei ole ja kuna sünnipäev oli sobilikult laupäevasel päeval, siis pidasimegi õigel päeval ühe suurema peo, kuhu tulid meie oma pered ja lähimad sõbrad. Ilm oli jahe ja seetõttu toimus esialgu õues toimuma pidanud pidu hoopis toas. Mahtusime kenasti ära ja oleks isegi veel mahtunud, kui oleks vaja olnud. Mulle väga-väga meeldis see pidu, hea tunne oli ja rõõm kohaletulnutest ja muidugi Sandrist, kes oli sellel päeval nii sünnipäevalapselik:)

Sander ise on meil selline krutskitega tegelane. Kui Maibrit on sõnakuulelik, kohusetundlik ja õrnake, siis Sander on kõvem kivi. Temaga pean ma läbirääkimisi pidama ja vahel ka riidlema. Samas, kui tal on hea tuju, siis ta kepsleb ja naerab ja on üks väga päikeseline ja rõõmus laps. Mulle küll ei meeldi need tähtkujude jutud aga tundub, et kaksiku tähtkuju hakkab vist ikka välja lööma - meil on vähemalt kaks Sandrit :)))

Kui jätta mõned üksikud erandid kõrvale - näiteks see, et Sandrile meeldivad ka Maibriti PetShopid - siis on poiss ikka väga mehelike huvidega. Kõik, mis issi õues või toas teeb, on nii põnev ja ta võib Andresega koos tundide viisi puid vedada või muru niita või lihtsalt ninapidi juures olla, kui Andres midagi ehitab või lammutab. Legod ja konstruktorid on ka hinnas. Joonistamisest ta väga lugu ei pea, pigem meeldib talle kääridega suur hunnik paberitükke teha ja siis need kunstipäraselt kokku liimida.

Maibritiga on nad suured sõbrad ja mängivad kogu aeg koos. See teeb muidugi ka mulle suurt rõõmu. Lasteaias käib Sander ka, kuigi hommikuti kisab niikaua, kuni ma olen ära läinud. Küll ma olen igasugu nippe proovinud, aga nii kui me lasteaia värava taha jõuame, kisub suu viltu. Nutt pidi aga kiiresti mööda minema ja pärast pidavat kõik väga hästi olema. Ja ma ei saa aru ka, miks ta nii teeb, sest on olnud ka aegu, kus ta läheb täitsa rahulikult lasteaeda...

Aidata tahaks Sander mind kogu aeg. Kui mul hetkel abi vaja pole, siis ta ütleb et:"Kui sul abi vaja on, siis kohe kutsu mind, eks!" :) Kui vanaema külas käib, siis on kohustuslikuks päevakorrapunktiks alati pankookide tegemine, kus Sander siis alati asjaline on.

Mis mulle Sandri juures eriti meeldib, on tema keskendumisvõime. Ta võib ikka väga pikka aega omaette nohisedes kas legomaja teha või raamatut vaadata. Raamatuid ta vaatab kohe eriti põhjalikult, eriti igasugu entsüklopeediaid, kus palju väikesi pilte. Samas vahel satuvad tema huviorbiiti ka "Kiriku laulu- ja palveraamat" või pranstuse-eesti sõnaraamat, mida ta ka huvitatult sirvib ning mis meile muidugi alati nalja teeb :)

Nii et on päikest ja äikest selle meie Sandriga. Aga kui ükskord taevas päris äikest lõi ja seejärel kõvasti müristas, siis jooksis Sander suure uudisega minu juurde:"Emme, emme, välku lööb ja puuksutab!!!" :)

Palju õnne, meie kallis Sander!

Satsiseelik

Kuna Sandri sünnipäeva piltidega läheb siin veel natuke aega, siis ma kirjutan hoopis seelikust.

Et siis juuni Eesti Naise käsitöörubriigist leiate ajatu satsiseeliku (see on nii "ajakirja väljend", kas pole) :) Kui ma kunagi küsisin blogilugejate käest, et mida veel võiks Eesti Naise käsitöös teha, siis pakuti välja ka "mustlasseelikut". See nüüd küll ei ole mustlasseelik, aga seda vaid kangavaliku tõttu. Minu kapis sobisid omavahel just need kangad ja eks nad ole ka minu värvid:) Kui võtta musta põhja peal värviliste lilledega kangas ja panna vahele ka natuke pitsi, tuleb hoopis mustlasseelik. Miks mitte teha seelik hoopis ühevärviline. Igal juhul on tegu ühe väga mugava suveseelikuga, millega ma olen juba päris palju käinud - peamiselt küll kodustel pidupäevadel, sest maikuu on meil siin tihe pidustuste kuu.

Kui valida on, siis soovitan kangaks nn bembergi ehk viskoosi - see langeb väga hästi. Ka batist sobib kenasti. Ühesõnaga - mida õhem ja langevam kangas, seda parem.

Natuke kurvem teade on see, et seesama satsiseelik jääb minu viimaseks Eesti Naise tööks. Seda minu omal soovil. Eesti Naise töö oli mulle väga põnevaks väljakutseks ja paljud asjad oleks ilma selleta sündimata jäänud. Olen väga tänulik Helina Piibule, Eesti Naise tegevtoimetajale, selle võimaluse ja usalduse eest. Olen kogu hingega selle töö juures olnud aga hetkel tunnen, et kumm hakkab tühjaks saama ja no ei taha ju teile ka "alla lati" töid pakkuda.

Aga minu koostöö Ajakirjade Kirajstusega veel ei lõpe - selle aasta sees peaks ilmuma üks käsitööraamat, millel minu nimi peal:) Seal on enamik ajakirjas ilmunud töödest ning loomulikult ka uusi töid. Aga kui asi niikaugel, et raamat juba ilmuma hakkab, eks ma siis annan teada!

3xAnnis ja 2xPross. 3xAnnis and 2xBrooch.

Annise salli populaarsuse kõrgaeg läks minust nii mööda, et ma ei märganudki. Avastasin selle salli alles nüüd ja olin üllatunud, kui nägin, et Ravelrys on üle 3000 projekti. Ja kudusin neid kohe neli tükki. Vaid üks jäi endale ja see on veel venitamata. Pildil olevad kolm salli on kootud Drops Alpacast ja 4,5 mm varrastega. See muster tekitab lausa sõltuvust, tahaks veel ja veel kududa! Algul, kui oli plaan kolm salli teha, siis kujutasin küll ette, et ma ei taha peale seda Annise mustrit enam kaugelt ka näha, aga teglikult on hoopis vastupidi:)

Veel tegin mõned prossid, ikka needsamad Eesti Naise omad:) Nende prosside tegemine on nii tohutult mõnus nikerdamine ja sättimine, et kogu argielu ja kohustused jäävad juskui kaugele-kaugele - sina muudkui sätid ja välgutad nõela ja hõõgud loomistuhinas. Ja kui kellelgi soovi peaks olema, siis see fuksia-pruuniga pross on veel saadaval.

It is interesting how the Annis shawl wave passed me without noticing. I "discovered" the pattern two months ago :) I had a plan to knit three shawls, instead I made four and I would knit it more and more. I really love this pattern! I used Drops Alpaca yarn and 4,5 mm needles.

I also made two brooches. Making these was like a therapy - while choosing the right ribbons, fabrics, buttons etc. I totally forgot the rest of the world and had kind of creating-fever :) I love this kind of moments!

Minni

Nüüd on see siis tehtud - me võtsime omale koera!!!

Me olime seda kogu aeg edasi lükanud ja ma mõtlesin, et võtame koera siis, kui lapsed manguma hakkavad. Ma mäletan küll, kuidas mulle 10 aastasena tundus, et ilma koerata ma enam edasi ei suuda elada. Õnneks on mu ema aga suur koerasõber ja ma manguma ei pidanudki. Nii kui uue korteri saime, panime end lisaks sektsioonkapi järjekorrale ka koerajärjekorda. Nüüd juhtus aga hoopis nii, et sõbranna koer käis jaanuaris ulapeal ja märtsis oli suur üllatus, kui ühe koera asemel oli äkki neli. No ja kui ma neid kutsikate pilte nägin, siis tundus, et nüüd ongi see koeravõtmise aeg käes.

Ma ikka vaagisin seda otsust tükk aega ja kaldusin küll ühele, küll teisele poole. Andres oli keskel ja ütles, et otsustagu ma ise. Ema kiitis muidugi koeravõtu mõtte heaks, samuti õde ja kõigi-koerte-sõbrast õemees.

Viimase hetkeni oli lahtine ka see, kas emane või isane. Minu ema soovitab alati emast koera võtta, sest emasel koeral on kaks korda aastas jooksuaeg ja ülejäänud aja hoiab kodu, isasel on terve aasta jooksuaeg:)

Igal juhul võtsime koeratüdruku. Tema kaks venda olid oma ema moodi musta-valge kirjud, tema oli ainuke pruuni-valgega. Ema on tal puhtatõuline bordercollie, kes on inglismaal aretatud lambakarja koeraks ja pidavat olema üks kõige targemaid koeratõuge. Et filmides on just nemad need, kes igasugu trikke teevad. Isast ei tea me kahjuks midagi, loodame, et päris kaukaaslane polnud:)

Kui koju sõitsime, siis oli kuts nõus vaid minu süles olema ja natuke enne kodu tõusis korra püsti, selles et mu käekotti oksendada:))) Ja öösel ta muidugi nuttis. Ma lugesin poole ööni veel koerakasvatuse raamatut ja just sain silma kinni, kui hakkas kaeblik ulgumine. Nii et ööotsa ma jooksin koera lohutama, aga seda viga ma küll ei tee, et teda voodisse võtan. Temast peaks meil tulema ikka õuekoer.

Ja eks piltideltki ole näha, kui armas ta on. Andres arvas, et kõik mängukoerad ongi tema järgi tehtud. Silmad on tal ka huvitavad - ühe ümber on konkreetne must joon, teisel aga hele laik ja valged ripsmed, mistõttu tundub see silm väiksem. Ehk et üks silm on meigitud ja teine mitte.

Kuna ta on enamuse oma elust olnud õues, tunneb ta end õues kõige rahulikumalt. Käib mul muudkui järgi ja on üks suur mürakaru. Loodame, et öised nutuhood ununevad peagi, sest täna hommikul tundsin ma end täpselt nii, nagu siis, kui Maibrit oli esimese öö kodus olnud :)

Mul on küll komme igasugu uutest asjadest kergesti süttida ja siis mingil hetkel entusiasm kaob, aga praegu ma olen küll südameasjaks võtnud, et ma teen kõik mis suudan, et sellest koerast tuleks üks hästi käituv ja sotsiaalne loom. Eks näis siis kuidas läheb. Uurin raamatuid ja kuulan ema, tema on kaduma läinud koertekoolitaja-talent.

Ja nime Minni mõtles Maibrit välja. Algul ta tahtis Iti panna, aga kuna kass on meil ju Kiti, siis tekitaks see pisut segadust.

Nüüd on meil siis siin suviotsa tegemist - tuleb uurida nähtamatu aia kohta (kui keegi oskab nõu anda, oleksin väga tänulik), kuut ehitada ja üritada aru saada, kuidas koerad mõtlevad:)

Ja meil on nüüd üks suur-suur sõber juures!

Maibrit 6

Nädal tagasi sai Maibrit kuue aastaseks. Järgmine kohustuslik lause on: kuidas aeg lendab!!! :)
Kui Maibrit oli veel väike-väike beebi, siis ma muudkui imetlesin teda ja mõtlesin, et nii kahju, et see beebiaeg nii ruttu otsa saab. Tegelikult on nii, et mida vanemaks laps saab, seda põnevamaks elu läheb. Naerda saab palju, vahel ei tohi seda muidugi välja näidata, kui teine tähtsalt maailma asjade üle arutab näiteks. Imestamist on ka palju, et kus see laps kogu selle tarkuse võtab. Maibritist on ka palju abi, eriti Sandri "hoidmisel"- kui nad koos omavahel mängivad, siis kuulen ma Maibriti suust manitsusi ja õpetusi, mis niiväga sarnanevad minu sõnakasutusele ja hääletoonile:) Vahel ma muidugi ka ehmatan ja hakkan kohe end analüüsima, et kas ma siis tõesti nii rangelt räägin.
Ajaloo huvides panen kirja ka Maibriti lemmikud.

Lemmiktegevuseks on endiselt joonistamine. Peale seda tulevad pusled, meisterdamine, nukkudega mängimine. Lemmikmänguasjadeks on ikka veel "petsid". Nendega mängib ka Sander, muide, ja küll need petsid käivad siis Sandri kraanaga sõitmas, küll lähevad lasteaeda, küll magama. Ka kingisooviks oli just petsimaja. Igasugused meisterdamise ja nuputamise raamatud on ka väga au sees.

Riietuse koha pealt on Maibrit üsna iseteadlik ja siiani olen mina ka kõik tema valikud heaks kiitnud. Seelikud-kleidid on alati esimene valik, vahel sobib ka teksaspüks. Roosa ja sädelev on ikka veel kõige eelistatumad valikud.

Maibriti üheks lemmiktegevuseks on ka lillede korjamine - seda teeb ta igal võimalikul juhul. Lumikellukestel polnud veel õieti vartki, kui juba tuli korjata. Praegu on nurmenukkude aeg. Õnneks jätkub meil siin aasa- ja metsalilli sügiseni.

Oskustest rääkides, siis tundub Maibrit oma isasse olema - arvutamine tundub talle palju lõbusam tegevus kui veerimine:) Esimesi harjutusi teeb Maibrit ka köögis ja mina pean siis rahulikult kõrval seisma ja vaatama, kuidas ta terava noaga tomatit lõikab:)

Kui ma Maibritti vaatan, siis mõtlen, et ega enam palju parem laps ei saakski üks laps olla. Mu ema räägib, et ka mina olin kunagi väga hea laps, nii et ju siis on Maibrit midagi ka minust saanud:) Oskaks ma ainult piisavalt hästi teda toetada, julugstada, kuulata. Lasta tal kasvada selliseks, nagu ta loodud on ja mitte liigselt sekkuda, kamandada, keelata. Et ta saaks vabalt sirguda ja tiibu sirutada ja olla õnnelik iseenda ja elu üle.

Palju õnne, kallis Maibrit!

PS. Ja täpselt Maibriti sünnipäevahommikuks tulid ka pääsukesed tagasi!

Talgud 2011

7. mail pidasime talgupäeva. Siiani on talgud alati 1. mail olnud aga kuna see päev on meil ju pikniku jaoks broneeritud, siis pole me eriti usinad talgutajad senini olnud. Nüüd otsustas Andres aga naabrid kokku kutsuda ja külatee võsast puhtaks teha. Õnneks olid kõik naabrid ka rõõmsalt nõus osalema ja nii me siis kõik laupäeva hommikul kohtusimegi. Me oleme sellised tüüpilised eestlased, kes muidu eriti oma naabritega ei suhtle, nii et talgupäev oli samaaegselt ka sotsialiseerumise üritus.

Peab ütlema, et naabrimehed on meil kõik väga töökad ja usinad, nii et võsa ja puid langetati ilma ilutseva jutu ja kaalumiseta. “Selle võtame maha!” kõlas kindlalt ja resoluutselt ning meie võssa kasvanud külateest sai peaaegu et allee. Naiste-laste töö oli okste kokkutassimine ja neid oksi oli ikka palju! Lapsed said peale igat kärukoormat ka kärusõitu, suuremad said ka roolimist proovida.

Minu ülesanne oli talgusuppi teha, selleks valisin universaalse rassolniku. Siinkohal kiidan Pereköögi kokaraamatu rassolniku retsepti – sellejärgi tuleb üks eriti hea supp (kuigi ma lõpus timmin soola-suhkru-kurgivedelikuga maitset ikka oma maitsele vastavaks). Naabrinaised olid pirukaid ja kooki küpsetanud ja nagu ikka jäi meil pool toitu alles.

Õhtul pakkusid ainukesed saunaomanikest naabrid ka sauna ja unega ei olnud sellel õhtul vist küll kellelgi probleeme.

Töö oli talgupäevast vaid üks väike osa. Minu, ja ma usun et ka teiste jaoks, on puhta külatee kõrval vähemalt sama oluline see, et me saime midagi koos teha, saime rohkem tuttavaks. Sellel päeval oli natuke selline laulupeo-tunne. Et me oleme koos, me teeme koos tööd ilma isiklikku kasu silmas pidamata, et küla elab ja et lapsed, keda kokku oli vist kümme, jooksevad käsikäes ringi ning silkavad ühest hoovist teise. See oli tõesti Bullerby!

Maibriti kampsun

Mõtlesin, et Eesti Naisesse on nüüd küll igasugu kulinaid ja baretikesi tehtud, aeg oleks teha ka midagi praktilisemat. Nagu näiteks üks puuvillane suvekampsun tüdrukule. Tuli ta jälle triibuline, aga see ei oma tegelikult selle kampsuni juures üldse tähtsust. Pigem on olulised külgekootud nöörkandid ja mulle endale meeldib ka see tagasipööratud nööbiliist.

Kõige esimese külge kootud nöörkandi, või siis I-cordi, tegin oma lillale pitskampsunile. Enne polnud ma midagi sellist teinud ja minu meelest oli see meetod nii lahe. Palju ägedam nöörkant-nööpaugurida sai aga Sandri Pikkuveli kampsunile, mille on disaininud andekas Villapeikko. Selle kampsuni nööpe ei tohi mina kunagi kinni panna - Sander tahab ise! Maibriti kampsunile tegin nöörkandi aga kaelusesse ja varrukasuusse. Kuna ma niiväga tahtsin sinna ka lipsukesi siis selline lahendus tundus kõige kenam. Nööbiliist on kohe külge kootud ning hiljem pooleks murtud. Murdejooneks on venitatud silmused. Ühevärvilise kampsuni puhul jääks see isegi ilusam, triibulise kampsuni puhul on venitatud silmused triipudega veidi nihkes, kuid mitte häirivalt.

Lõnga soetasin peamiselt Karnaluksist, kus seda imeodavalt müüakse. Õige hind on lõngal vähemalt kahekordne Karnaluksi oma. Asenduslõngaks võiks sobida ka näiteks Cotton Time. Rowani Handknit Cotton meeldib mulle eelkõige sellepärast, et kudum jääb hästi pehme ja mõnus.

Ja juhend on siis maikuu Eesti Naises:)

Viimasel ajal olen ma tegelikult päris palju kudunud ja õmmelnud, aga paraku on kõik asjad ära antud/kingitud enne, kui ma neist pilti olen jõudnud teha. Õele sünnipäevaks tehtud mummukeed ja kotike jäid siiski pildile. Õde soovis omale mummukeed, mis ei oleks pidulik ning oleks puna-sini-valgetes toonides. Ükskõik kuidas ma neid kolme värvi ka ritta ei seadnud, tulemus meenutas kohe 4. juuli pidustusi USA-s. Tegin siis hoopis kaks keed:) Kott on kõige tavalisem poekott, aga mis on eriline, on see kangas! Ostsin selle kunagi Kreenholmi poest ja siiani polnud raatsinud kasutada. Aga kuna ka kott oli õe soov, siis vaatasin, et see kangas sobiks just nende mummukeedega hästi kokku. No ja õel on palju sinise ja punasega riideid ka.

Neljateistkümnes Esimene Mai

Nagu pealkirjastki lugeda võib, pidasime seekord oma 1. mai piknikut juba neljateistkümnendat korda :)

Seekord tähistasime isegi Volbriööd - tegime lõkke ja lõime tantsu. Volbripäeval sai ka selle aasta esimest grilli ja värskes õhus einet võetud.

Nagu alati, on üks kõige suuremaid küsimusi - kus piknikku pidada? Sellest oleme juba aru saanud, et meie oma vallas on kõige rohkem kõige ilusamaid inimtühje rannakesi, nii et mõtted liikusid ikkagi Noarootsi piires. Õnneks oleme me selle 14 aastaga juba üht-teist õppinud ja nii valiski Andres koha välja arvestades tuule suunda. Sest tuul oli ikka väga korralik! Ja koht sai valitud priima - imeilus väike rannake, otse Vormsi vastas. Ilus merevaade ühel pool, teisel pool mets, mille taga mühises kõva tuul. Meie istusime mõnusas päikeselaigus kaitsva metsatuka piiril ja mitte ükski kõrreke ka ei liikunud. Ümberringi kasvasid aas-karukellad, sinililled..... Pidi hoolikalt vaatama, kuhu astuda.

Söögiks tegin Mari-Liisi blogist maitsviaid peedipirukaid, Nami-namist Ahvileiba, dippi, beseed, maasikaid... Neid peedipirukaid olen ma juba varem ükskord teinud ja kuna need on niiiiii head, siis arvasin need väga sobilikud olema ka meie pidulikule piknikule:) Ahvileiva idee sain ühest toredast käsitööfoorumist aga kasutasin kindluse mõttes Nami retsepti. Sisuliselt on tegu ju minu lemmikute, kaneelisaiadega, ainult natuke teises vormis. Ja nagu tikuvõileivadki maitsevad hoopis teistmoodi kui sama kattega tavalised võileivad, maitseb ka Ahvileib ikka hoopis teisiti, kui kaneelirull:)

Väga mõnus soe ja helge päev oli! Aga Maibrit otsustas, et talle meeldis ikkagi Volbriöö rohkem, sest lõke olevat nii äge olnud!