Pages

laupäev, september 9

Saapajuttu

Kui ma olin 13-aastane, see oli 1991 aastal, töötasin ma suvevaheajal kuu aega postiljonina. See oli minu esimene töökoht. Ja täiskohaga postiljonitöö pole mingi kerge töö. Esiteks pidin posti jagama Meriväljal, kus on kõik eramajad, nii et muudkui aga vänta ühe maja juurest teise juurde ja kogu aeg tuli leida mingi puu või post, mille najale jalgratas toetada. See võttis kaua aega. Lisaks käis sellel ajal absoluutselt igas majas vähemalt üks väljaanne. Kaks maja olid sellist, kus käis ainult teleleht, mis sellel ajal oli nelja lehekülje "paksune". Et kõik lehed saaks minu piirkonnas postkastidesse jagatud, Merivälja oli jaotatud kolme postiljoni vahel, pidin tegema neli ringi, ehk neli korda oma postikoti postkontoris täis toppima. Enne jaotusringi kulus mitu tundi, et kõik lehed saaks komplekteeritud. Ja kui mõni leht minule jaotatud patakast jäi üle või puudu, tuli kõik komplektid uuesti üle kontrollida. Mõnikord läks ikka täppi ka. Ma mäletan, et esimestel tööpäevadel läks mul jaotamisega nii kaua aega, et viimane pakk tõsteti postkontori ukse taha, sest postkontor pandi kinni. Palka sain ma 42 rubla. Teenitud raha eest tahtsin endale sügisel saapad osta. Sellised popid ja just nagu ma ise tahan. Kui sügis kätte jõudis, maksid ainukesed kõlbulikud saapad 79 rubla. Mis tähendas, et vaatamata kuuajalisele töörügamisele ei saanud ma oma palga eest isegi saapaid, vaid ema pidi vahe kinni maksma. Saapad olid pruunid, väikese kontsaga, tagant nahknööridega põimitud ja iga kord kui astusid, siis rippuma jäetud nahkribad tantsisid kaasa. Väga popid saapad olid.

Mõni aasta hiljem, siis kui väljamaine kaup oli üüratult kallis aga kodumaine jalats tuli kas Välgust või Kommunaarist ning oli so last season, müüs mu õe peika oma Šiguli maha. Ja KOGU raha eest ostis õele saapad. No see šigull oli üsna romu ka juba.

Täna müüsin mina oma pisikese auto maha ja ostsin saapad. Raha jäi üle ka, ja palju. Saapad on pikad, kõrge kontsaga ja punased. Väga ilusad ja Andres kiitis isegi rohkem kui tavaliselt. Aga vaatamata sellele, et need saapad nii ilusad ja mugavad on, ei usu ma, et ma neid kunagi hiljem mäletaks või meenutaks. Oma rippuvate nahkpaeltega pruunidest saabastest räägin ma tõenäoliselt kunagi ka oma lastelastele. Neid ma ei unusta.

1 kommentaar:

Ingrid ütles ...

Minul olid ka sellised saapad. No need rippuvate vidinatega. Mul on neid isegi kaks versiooni olnud ... ühel olid ripatsid taga, teisel külje peal. Ja vähemasti ühed neist olid seest valge karvaga, niiet karv ka ülevalt välja paistis. Või midagi sellist :-)
Aga Sinu uusi saapaid tahaks kohe näha ... tee pilti ;-) Mul vaja pikkade, soojade, ka seelikuga sobivate ja mugavate saabaste ost ette võtta. Aga juba minu eesmärk on nii võimatu, et kohe ei tõmba poodi otsima.