MY ENGLISH BLOG

pühapäev, september 17

Papi





Täna hommikul oli nii ilus ilm ja tuli ära kasutada, et mina, unekott, olin hommikul vara üleval. Mõtlesin, et läheks õige Vabaõhumuuseumi. Maibrit saaks seal vabalt ringi joosta ja üldse see koht meeldib mulle väga. Mul polnud üritusest aimugi. Ma küll teadsin, et septembris millalgi on seal Sügislaat, aga millal see täpselt on, ma ei teadnud. Kuna eile sai kõvasti mööda kaltsukaid ja poode käidud (muuhulgas sain ka Maibritile talvesaapad, nii et nüüd on kohe süda rahul, teate küll neid perekooli hirmujutte, et saapad juba otsas :D ), siis soovisin täna täiesti tarbimisvaba päeva. Seetõttu tegin isegi meile võileivad kaasa ja termosesse panin tee. Et mul ei tekiks mingit soovi Kolu kõrtsi minna. Sest värskes õhus läheb ju kõht tühjaks. Kohale jõudes võttis meid vastu rodu autosid juba Rocca kooli juurest alates ja kohapeal siis selgus, et sooviga mitte tarbida olime sattunud laadale... Ikka läksime sisse saime oma väikest piknikkugi pidada. Ja muidugi uudistasin ka laata. Ma kujutasin ette, et see sügislaat on seal kuidagi huvitavam, aga oli üsna igav. Aga üks asi on mul ikkagi hinge peal. Nimelt seal oli üks vana onu oma naisega ja nad müüsid puidust taburette, pinke ja laudu. Iseenesest olid täitsa ilusad, aga need olid lakitud sellise kõrgläikelise lakiga, mida kasutati nõuka ajal. Nii need lauad ja taburetid seal päikese käes läikisid. Ma mõtlesin, et miks keegi talle ei ütle, et kui ta neid asju niimoodi ei lakiks, siis läheks ta kaup poole paremini. See onu, kes neid müüs, oli ääretult armas vana papi ja mul on selliste vanade papide suhtes suur nõrkus. Nad on sellised kurb-armsad ja täiesti ilma põhjuseta, on mul neist kuidagi alati natuke kahju. Ma ei tea miks. Aga kui ma mõnda armast papit näen, siis terve päeva mõtlen, et kuidas tal ikka läheb ja kuidas ta ikka hakkama saab. Vanade naiste pärast ma ei muretse eriti, naised on palju tugevamad, hakkajamad ja sitkemad. Näiteks kui ma Vabaduse platsi lilleleti ääres valin, siis ostan pigem natuke kehvemad lilled, aga ikka papi käest. Nii ma siis käisin kolm korda vana papi leti juurest mööda, ja lõpuks ostsin maale väikese pingi. Ainult papi pärast. Ja ei mina ega Andres ei julgenud läikiva-mati laki teemat tõstatada. Sest kuigi me soovikisme ainult seda, et papil edaspidi suurem müügiedu oleks, kartsin ma rohkem, et äkki me kuidagi solvame teda. Mida ma mingil juhul ei tahtnud. Nüüd ma olen terve päeva papile mõelnud ja palunud Andresel kinnitada, et papil läheb kõik hästi ja et ta ei kulutanud tervet oma pensioni laadaplatsi maksuks ja et mina polnud tema ainuke ostja. Apppppi, ma ei saa niimoodi elada, kui ma kõikide maailma armsate papide pärast muretsen.

4 kommentaari:

Ingrid ütles ...

Kallis Eveli! Ma võin lohutuseks öelda, et Sa pole ainus, kes papide suhtes võiks öelda, et sümpaatiat tunneb. Ma pakun alati parema meelega istet vanale papile kui mingile mutile. Ja isegi liikluses annan ma koperdavale autojuhile andeks, kui näen, et tegemist on vanapapiga. Olen mõelnud, et järsku on see sellest, et mul endal niii tore ja hea vanaisa on. Et siis kuidagi kannan seda sooja tunnet teistele papidele ka üle. Aga no kui ma pole ainuke ... hmm ... kas meestele meeldivad rohkem vanamammid?
Ja siis see kellegi peale mõtlemine ... mulle ei meeldi ühiskondliku transpordiga selle pärast sõita, et nii näeb ikka igasuguseid inimesi. Ja tahes tahtmata hakkan ma siis endamisi mõtlema, et kust keegi tuleb ja kuhu läheb ning kuidas tal üldse on. Ja selline teiste pärast muretsemine tekitab vahel nii raske ja rusuva tunde, et ma siis parema meeldega ei võimalda endale situatsioone, kus oleks aega võhivõõraste elude peale mõelda.
Hea oleks, kui meid ümbritseks inimesed, kes meis vaid positiivseid mõtteid tekitaks ;-)

Krentu ütles ...

:) Tegelikult nende vanapapide pärast südamevalutamine on ühtlasi nii hea kui halb. Ja mingil juhul ei tohi nad ise teada saada, et nende pärast muretsetatkse - see võtaks neilt uhkuse :) Aga Sinu vanaisa on täpselt selline ideealne-suurepärane-üliarmas papi :)

Age ütles ...

tere, mina muretsen ka papide pärast rohkem kui mammide pärast. aga mul on veel üks mure. nimelt tuleb mul igal sügisel kudumisvajadus (ma pole selline tubli käsitööline) ning ma leidsin sinu imetoredast blogist ühe fantastilise kampsu (Vogue Knittingu valge vammuse jaanuarist) ja ma nii hirmasti pusiks endale ka sellise. aga ma elan võrumaal ja siinsed raamatukogud seda peent ajakirja ei telli. äkki sa saaksid ja tahaksid mind selle probleemiga aidata. palun palun!

juuli ütles ...

Siinäpä sukka poikineen!