Pages

pühapäev, september 24

Barett ja sall


Sarnaselt Ematehnikule olen minagi tundnud puudust sellisest sallist, mis mahuks jaki alla ja ei jääks punnitama. Pikad sallid on ilusad küll mitu korda ümber kaela mässida aga vahel tahaks mitte nii "sallisena" ringi käia. Sellepärast ma kudusin endale sellise miniatuurse salli, mis mahub ilusti jaki alla. Kuna lilla on minu täitsa uus värvilemmik, siis pole mul eriti lillasid asju, seetõttu heegeldasin ka lilla bareti ja lillad sõrmikud on valmimisel. Mütsidega on kahjuks nii, et need mulle eriti ei sobi, aga palja peaga on talvel siiski külm käia, nii et midagi peab ikka pähe panema.
Tehnilist infot ka. Bareti õpetus pärineb Novita 2004 aasta talvenumbrist, salli tegin oma peast. Lõngaks kasutasin Novita Teddy Galaxy't, mis on, kasutades Kajaka kõnepruuki, täiesti jumalik lõng :), millele bareti puhul lisasin kõrvale ka Steinbach Wolle Merino Softi. Ostsin seda Merino Softi algul kinnaste jaoks, aga kodus selgus, et see haakub nii ebameeldivalt käte külge, nii et kindaid sellest kindlasti teha ei saa, nii et kasutasin ta siis bareti ja salli sees ära. Sall on Bergere de France Teddy (Novita Palma analoog), lips on eelpool nimetatud Merino softist ja äär Novita Teddy Galaxy'st.

reede, september 22

Traksiralli

Kuna ma olin mitmest kodusistumise päevast juba üsna tülpinud ja Maibritile oli vaja trakse, siis läksime täna hommikul Kristiine keskusesse end natuke "tuulutama" ja trakse ostma. Ma mõtlesin, et seal on kõige rohkem laste poode ja seetõttu on see antud hetkel parim. Aga mida polnud, need olid traksid! Ei Mothercare'is, ei POP'is, ei Chiccos, ei Bennetonis, ei Seppäläs... Ma hakkasin mõtlema, et ma olen vist mingi imelik ema et tahan oma lapsele trakse, et juu need on siis nii out. Lõpuks POP'i poe müüja soovitas, et Prismas ta olevat näinud. Oligi, ainult et valik oli kas valged või punased, mis kumbki ei sobinud, lisaks maksid need 165.- Ma võiks sellise raha maksta selliste trakside eest, mis mulle meeldivad. Niisiis mõtlesin, et kas otsin kaltsukast või siis juhul, kui müüakse neid trakside klambreid, teen ise. Juhuslikult jalutasin mööda Mister Minit kingsepatöökojast ja vaata aga vaata! Seal rippus kohe kümmet eri sorti trakse. Värvivalik polnud küll kiita, aga hind oli alla 100 ja suurus oli ka täitsa paras. Ma kodus olin ette kujutanud, kuidas ma pean valima, kas lepatriinudega või südametega või printsessidega või sädelusega trakside vahel :) Säh sulle siis!
Siis ma oleks endale Vero Modast äärepealt kampsuni ostnud aga lõpuks võitis ikkagi kaine mõistus, et mul EI OLE VAJA ühtegi kampsunit OSTA. Selle asemel soetasin endale 100 rooga sarjast Kohviraamatu ja Muffinid 2. Minu meelest on need 100 rooga sarja kokaraamatud parimad. Ma ainult nende retseptide järgi teengi süüa :)
Ja taas tõdesin, et üks maailma parimatest kooslustest on kooslus raamatupood-kohvik. Peale raamatuostu läksime Maibritiga kohvikusse. Vaatamata sellele, et ta kukkus kahe diivani vahele ja sai sellest, nagu nüüd paistab, silma alla sinika, oli meil kahekesi väga tore kohvikuskäik.

pühapäev, september 17

Papi





Täna hommikul oli nii ilus ilm ja tuli ära kasutada, et mina, unekott, olin hommikul vara üleval. Mõtlesin, et läheks õige Vabaõhumuuseumi. Maibrit saaks seal vabalt ringi joosta ja üldse see koht meeldib mulle väga. Mul polnud üritusest aimugi. Ma küll teadsin, et septembris millalgi on seal Sügislaat, aga millal see täpselt on, ma ei teadnud. Kuna eile sai kõvasti mööda kaltsukaid ja poode käidud (muuhulgas sain ka Maibritile talvesaapad, nii et nüüd on kohe süda rahul, teate küll neid perekooli hirmujutte, et saapad juba otsas :D ), siis soovisin täna täiesti tarbimisvaba päeva. Seetõttu tegin isegi meile võileivad kaasa ja termosesse panin tee. Et mul ei tekiks mingit soovi Kolu kõrtsi minna. Sest värskes õhus läheb ju kõht tühjaks. Kohale jõudes võttis meid vastu rodu autosid juba Rocca kooli juurest alates ja kohapeal siis selgus, et sooviga mitte tarbida olime sattunud laadale... Ikka läksime sisse saime oma väikest piknikkugi pidada. Ja muidugi uudistasin ka laata. Ma kujutasin ette, et see sügislaat on seal kuidagi huvitavam, aga oli üsna igav. Aga üks asi on mul ikkagi hinge peal. Nimelt seal oli üks vana onu oma naisega ja nad müüsid puidust taburette, pinke ja laudu. Iseenesest olid täitsa ilusad, aga need olid lakitud sellise kõrgläikelise lakiga, mida kasutati nõuka ajal. Nii need lauad ja taburetid seal päikese käes läikisid. Ma mõtlesin, et miks keegi talle ei ütle, et kui ta neid asju niimoodi ei lakiks, siis läheks ta kaup poole paremini. See onu, kes neid müüs, oli ääretult armas vana papi ja mul on selliste vanade papide suhtes suur nõrkus. Nad on sellised kurb-armsad ja täiesti ilma põhjuseta, on mul neist kuidagi alati natuke kahju. Ma ei tea miks. Aga kui ma mõnda armast papit näen, siis terve päeva mõtlen, et kuidas tal ikka läheb ja kuidas ta ikka hakkama saab. Vanade naiste pärast ma ei muretse eriti, naised on palju tugevamad, hakkajamad ja sitkemad. Näiteks kui ma Vabaduse platsi lilleleti ääres valin, siis ostan pigem natuke kehvemad lilled, aga ikka papi käest. Nii ma siis käisin kolm korda vana papi leti juurest mööda, ja lõpuks ostsin maale väikese pingi. Ainult papi pärast. Ja ei mina ega Andres ei julgenud läikiva-mati laki teemat tõstatada. Sest kuigi me soovikisme ainult seda, et papil edaspidi suurem müügiedu oleks, kartsin ma rohkem, et äkki me kuidagi solvame teda. Mida ma mingil juhul ei tahtnud. Nüüd ma olen terve päeva papile mõelnud ja palunud Andresel kinnitada, et papil läheb kõik hästi ja et ta ei kulutanud tervet oma pensioni laadaplatsi maksuks ja et mina polnud tema ainuke ostja. Apppppi, ma ei saa niimoodi elada, kui ma kõikide maailma armsate papide pärast muretsen.

Sügisjakk


Õmblesin endale sügisjaki. Olin sellisest juba tükk aega puudust tundnud. Tegelikult alustasin õmblemisega juba ammu aga kogu aeg oli midagi segavat ees nii et jakk muudkui seisis mul poolikuna. Nüüd aga tegin kibekähku valmis, kuna natuke veel ja tuleb juba talvemantel selga panna. Siis pole enam üldse motivatsiooni tööd lõpetada.
Lõige on pärit Burda Easy Fashionist, mis on üks väga hea ajakiri. Need lõiked kuidagi sobivad mulle (va püksid). Kangas on Baltika vabrikupoest, nööbid lasin Saanas teha. Kangas meeldis mulle rullis väga ja ma ostsin selle ilma pikemalt mõtlemata ära. Oleks võinud aga pikemalt mõelda ja ka peeglist vaadata, sest jakina ja kaugelt vaadates on ta kuidagi ebakonkreetne ja need ilusad pisikesed ruudukesed pole üldse näha. Kuna tegu on üleriidega ja kangas ise on üsna hõre, siis panin voodri ja põhiriide vahele tuuletõkkeks kihi flanelli.

neljapäev, september 14

Maibrit valmistub talveks


Kudusin Maibritile mütsi. Novita Woolist, sooniku-kõrvaklapi tegemisel kasutasin Novita Sügis 2006 õpetust. Seda oli päris huvitav kududa, kuna ma pole varem midagi short-row tehnikas teinud. Mütsi muster pärineb Tiina Meeri raamatust nint tegu on jällegi venitatud silmustega koepinnaga. Ma kohe armastan neid venitatud silmuseid.
Teglikult ei saanud see müts nii kergelt valmis midagi. Kõigepealt ma heegeldasin nende värvidega hoopis bareti. Kuna ma pole varem baretti teinud, siis ei tulnud see sugugi selline, kui ma ette olin kujutanud. Lisaks oli see pisut väike ka Maibritile. Siis mõtlesin hoopis kududa. Aga ega seegi ilma harutamiseta läinud - mütsil polnud piisavalt sügavust ja nii lõppes ta juba juuksepiiril ära. Ja vaatamata sellele, et mul olid kõik otsad peidetud ja voodergi alla õmmeldud, otsustasin ikka üle koera saba ka hüpata, sest mulle ikka ei meeldi sellised poolikud asjad.
Samast "kollektsioonist" on tulemas veel: kindad, sall, karupüksid, palitu..... eks siis kevadel loeme tibusid:)

laupäev, september 9

Saapajuttu

Kui ma olin 13-aastane, see oli 1991 aastal, töötasin ma suvevaheajal kuu aega postiljonina. See oli minu esimene töökoht. Ja täiskohaga postiljonitöö pole mingi kerge töö. Esiteks pidin posti jagama Meriväljal, kus on kõik eramajad, nii et muudkui aga vänta ühe maja juurest teise juurde ja kogu aeg tuli leida mingi puu või post, mille najale jalgratas toetada. See võttis kaua aega. Lisaks käis sellel ajal absoluutselt igas majas vähemalt üks väljaanne. Kaks maja olid sellist, kus käis ainult teleleht, mis sellel ajal oli nelja lehekülje "paksune". Et kõik lehed saaks minu piirkonnas postkastidesse jagatud, Merivälja oli jaotatud kolme postiljoni vahel, pidin tegema neli ringi, ehk neli korda oma postikoti postkontoris täis toppima. Enne jaotusringi kulus mitu tundi, et kõik lehed saaks komplekteeritud. Ja kui mõni leht minule jaotatud patakast jäi üle või puudu, tuli kõik komplektid uuesti üle kontrollida. Mõnikord läks ikka täppi ka. Ma mäletan, et esimestel tööpäevadel läks mul jaotamisega nii kaua aega, et viimane pakk tõsteti postkontori ukse taha, sest postkontor pandi kinni. Palka sain ma 42 rubla. Teenitud raha eest tahtsin endale sügisel saapad osta. Sellised popid ja just nagu ma ise tahan. Kui sügis kätte jõudis, maksid ainukesed kõlbulikud saapad 79 rubla. Mis tähendas, et vaatamata kuuajalisele töörügamisele ei saanud ma oma palga eest isegi saapaid, vaid ema pidi vahe kinni maksma. Saapad olid pruunid, väikese kontsaga, tagant nahknööridega põimitud ja iga kord kui astusid, siis rippuma jäetud nahkribad tantsisid kaasa. Väga popid saapad olid.

Mõni aasta hiljem, siis kui väljamaine kaup oli üüratult kallis aga kodumaine jalats tuli kas Välgust või Kommunaarist ning oli so last season, müüs mu õe peika oma Šiguli maha. Ja KOGU raha eest ostis õele saapad. No see šigull oli üsna romu ka juba.

Täna müüsin mina oma pisikese auto maha ja ostsin saapad. Raha jäi üle ka, ja palju. Saapad on pikad, kõrge kontsaga ja punased. Väga ilusad ja Andres kiitis isegi rohkem kui tavaliselt. Aga vaatamata sellele, et need saapad nii ilusad ja mugavad on, ei usu ma, et ma neid kunagi hiljem mäletaks või meenutaks. Oma rippuvate nahkpaeltega pruunidest saabastest räägin ma tõenäoliselt kunagi ka oma lastelastele. Neid ma ei unusta.

reede, september 8

Igal oinal oma mihklipäev

Ma hakkasin just kardinaid ette panema kui märkasin meie maja ees politseiautuot. Jäin nagu vanamutt aknale passima, et mis ja kes. Selgus, et üks auto oli teise täiesti kinni parkinud ja lõksus oleva auto omanik politsei kutsunud. Kuna ma ise olen mitu korda sellises olukorras olnud, kus oleks vaja olnud neid Mentose kommi mehi, kes auto välja tõstavad, siis tõesti väga huvitas, et mis juhtuma hakkab. Tükk aega ei toimunud midagi, siis tuli välja aga ülbikautojuht, kes muide, oli noor naiserahvas (kes pidavatki suured liiklushuligaanid olema ju). Politsei oli nii mugav, et ei tulnud autost väljagi, kuna vihma ju tibutas, hoidsin hinge kinni, et kas tõesti lastakse see ülbik lihtsalt minema? Aga minu õiglustunne sai siiski rahuldatud, nähes, kuidas politsei hakkas protokolli koostama. Ma loodan, et kõik need, kes seda toimingut nägid - ja meie majal on palju aknaid - mõtlevad enne, kui kedagi ülbelt kinni parkima hakkavad. Sest pole midagi närvi ajavamat, kui see, kui sa oled kõik täpselt ajastanud-planeerinud, et lapsega kuhugi minna, ja siis lihtsalt istud autos lootusega, et ülbikautojuht enne õhtut välja ilmub.

pühapäev, september 3

Ülistades soome disaini

Ma olen hetkel täiesti armunud Soomesse. Sest mulle tundub, et kõik lahedad asjad tulevad sealt. Näitena võiksin tuua Iitala, Marimekko, Secco, Ivana Helsinki. Suurepärne disain, vaimustavalt stiilsed ja väga inspireerivad. Iitala on minu ammune lemmik. Ma olen paras nõudefriik, söömisel ei ole oluline ainult mida süüa, vaid ka millest. Iitala nõud ületavad künnise :) Näiteks joogiklaas kõlbab ainult Iitala oma. Siiani pole ma täiuslikumat klaasi kohanud kui Kartio klaas. Ego tassi ainuke konkurent on Villeroy & Boch'i New Wave. Tegelikult on enamus Iitala asju ihaldusväärsed ja kunagi, kui ma rikkaks saan, siis ostangi ainult Iitala nõusid :) Sest nii rikkaks, et ainult Villeroy&Boch'i osta ma tõenäoliselt ei saa.
Esimesel kohtumisel Marimekkoga (käisin Vantaa lennujaama poekeses) olin hämmeldunud. Ma mõtlesin, et kuidas on võimalik olla nii edukas müües ainult triibulisi puuvillkotte ja -särke. Lähemal tutvusel (mis toimus eile, kuna Kodukoldes oli Ratiatest jutt ja seetõttu jõdsin ma ka nende kodulehele) sain ma aga aru, miks nad on nii edukad. Lisaks kõigele muule heale on nad kajulged!
Seccoga sain tuttavamaks, kui ma käisin Turus käsitöökursusel "Vanast uus", kus kaks Secco disainerit olid meie õpetajateks. See kuidas nad oma ja teiste loomingust rääkisid oli juba midagi. Nad võisid ühest tööst tund aega rääkida!
Ivana Helsinki tundub tegelikult tuttav, aga ma pole kunagi külastanud nende kodulehte. Tegin seda täna, kuna täna postkastist leitud Suuri Käsityölehti pakub just Ivana Helsinki disaini. Mis on väga lahe. Ja väga põnevad lõiked.
Ja minu uus lemmikajakiri on Suuri Käsityölehti, mis sobib mulle väga hästi. Mulle väga meeldib see peatoimetaja ka, pildi järgi :)
Nii et kui ma järgmisel korral Helsingisse lähen, siis lähen H&M asemel (hea küll, lisaks sellele :) ) Marimekko, Iitala, Secco ja Ivana Helsinki poodidesse. Elamus peaks olema garanteeritud :)