Kaks mõtet (või üks?)...

Mind kummitab kogu aeg üks intervjuujupike ühe pisikese tüdrukuga, Ivar Musta ja Enel Eha tütrega, saates Sõber Koer. See oli umbes selline:
saatejuht: Kes on sinu lemmikkoer? (neil oli kolm koera)
tüdruk: Bahira
s: miks ta sinu lemmik on?
t, mõtleb natuke: sest ta meeldib mulle...
s: oskad sa öelda miks ta sulle meeldib?
t, mõtleb veel kauem: sest ta on mulle armas...

Kas oleks olnud vaja veel rohkem öelda? Hakata pikalt laialt rääkima kui sõbralik, tark, truu jne on Bahira? Ei! Sest kõik saavad ju aru, mis tähendab see, kui keegi või miski sulle armas on. Eks. Kui öelda, et ema on mulle armas, siis keegi tavaliselt ei küsi et miks, sest see on arusaadav. Teiste asjadega on ka nii. Mitte et ei võiks kirjeldada ja iseloomustada ja analüüsida.... see on ka tore, aga piisab ka täiesti sellest, et öelda: ta (see) on mulle armas. Põhjendust pole vaja.

Üks teine asi mis mulle veel väga meeldis oli see, kui üks (kahjuks ei mäleta kes) kunstnik ütles, et tema ei tahaks oma kunsti mõtet vaatajatele selgitama hakata. Et kui ta seda teeb, siis vaataja hakkabki nägema seda mis ta ütleb, aga tõlgendamisvõimalusi on kindlasti palju-palju rohkem ja see ongi asja võlu - et igaüks võib tema kunstist oma iva leida. Mulle see mõte väga meeldis, sest tihti on mul jäänud selline tunne, et kogu see kujutava kunsti maailm on nii hirmus tähtsaks ja peeneks aetud, et inimene ei julgegi näitusele minna -äkki ma ei saa aru mida kunstink on mõelnud? äkki ma saan valesti aru. ei ma ei julge kellelegi rääkida mida mina sellest aru sain, äkki on see täitsa vale.
Kas kunst peaks kutsuma kaasa mõtlema, ise tõlgendama, ise mõtlema või on see kunstniku väljaelamise koht?
Võiks olla see esimene variant, siis kuuluks kunst natuke rohkem rahvale ja kunstnik omandaks teatud mõttes ka hingetohtri rolli. Ajal, mil enamus inimesi teeb tööd, teeb tööd, ikka teeb tööd. Ajal kui väga paljude elu keerleb uue elamispinna, uue auto, uue töökoha ümber. Ajal, mil keha eest hoolitsetakse kordi rohkem kui hinge eest.
Sellepärast võikski olla rohkem selliseid avatud kunstnikke nagu see seal telekas oli.