Olles nüüd ise ema hindan ma kõiki naisi selle põhjal - kas tal on lapsi või ei ole. Kui on, siis oleme nagu ühes klubis, seda esiteks. Aga teiseks, ma imetlen kõiki emasid! Täiega, nagu öeldakse :)) Sest nüüd ma tean, mida tähendab see ematöö ja kui väga vastutusrikas ning emotsionaalselt ja füüsiliselt raske see on! Kusjuures "raske" pole üldse õige sõna, aga ma praegu ei leia ühtegi õigemat sõna selle jaoks. Sest nagu häbi on öelda raske, kui ma mõtlen sellele, kui õnnelik ma tegelikult olen, et mul on laps, et ta on terve ja et ta nii väga nunnu on. Kui ma mõtlen sellele, et nüüd saan ma kõike nn "omi asju" teha siis, kui a)laps magab ja siis enda uneaja arvelt või b)kui laps on nõus omaette mängima, ja neid asju mida ma teha tahaks on miljon, siis nagu võiks kasutada sõna "raske". Mis vägi suudaks sundida mind öösel üles tõusma, oma lemmiksaate vaatamist katkestama, loobuma igasugustest mittelapsesõbralikest meelelahutustest, käima enamuse ajast "mugavate riiete ja jalanõudega", tassima kogu aeg kaasas u 10 kg kandamit (laps+turvahäll)? Mitte miski peale minu lapse, kelle jaoks teen seda kõike siiski suurima rõõmuga. Minu meelest on emadus üks looduse imelisemaid müsteeriume, see on ju tegelikult meie eksistentsi võtmeküsimus.
Mulle meeldis, kuidas minu lemmikfilmi "Tõlkes kaduma läinud" meespeaosaline ütles "Kui sul sünnivad lapsed, siis kogu sinu senine elu, nii nagu sa seda tead ja mäletad on läinud, igaveseks läinud. Aga lapsed kasvavad, õpivad käima ja rääkima ning ühel hetkel avastad, et pole olemas imelisemaid inimesi, kui sinu laps(ed)" See võtab tegelikult minu heietamise ilusti kokku. Seda ma tegelikult tahtsingi öelda.
Minu kõige kallimad "kaas"-emad Krista ja Ingrid - kallistan teid kõvasti ja tulge mulle külla või lähme kuskile koos, kui asi raskeks läheb, eks!
4 kommentaari:
Ilusasti kirjutad. Imeilusasti. Pealegi, nüüd need lapsega asjad ongi "oma asjad", mingit muud "oma elu", mida elada, ei olegi olemas.
Tänan :) Ja tegelikult, kui hästi järgi mõelda, siis need endised "oma asjad" tunduvadki teisejärgulised... Aga vahest ikka tahaks pool päeva segamatult nt raamatut lugeda :)
Nii aus jutt :) Ja ma kohe nii tean ka omast käest, millest sa räägid! Igasugused raskused tunduvad täiesti tähtsusetud ja kui hakkaks klaari peaga enese ette laduma, millest kõik loobud, mis jääb tegemata... siis enamasti näib see tõesti ebaoluline!
Vahel vaatan omi lapsi sellise vaimustusega, et no kas võib veel nii armas ja eriline olla. Aga ega minu jaoks ei võigi. Ja mõne teise ema jaoks on seda tema enese laps :)
ka mina olen täheldanud, et emana hindan ma teisi emasid muude naiste kõrval - see kõlab nüüd suisa pisut halvasti, aga siiski - palju enam. üldse lastega peresid. see on nagu saatusekaaslaste mõistmine, vandeseltslus.
Postita kommentaar