Lihtne elu

Vahest mõtlen, et polegi nagu millestki kirjutada... päevad kulgevad oma rütmis ja rutiinis... et midagi nagu ei "juhtu". "Rutiin" on nagu negatiivse alatooniga sõna. Miski mida nagu peaks vältima või miski mis on hall ja igav ja rusuv. Minu jaoks on see aga nagu skelett, mis hoiab kõike püsti. Ma arvan, et oleks väga väsitav ja kurnav ja hüsteeriline kui mul poleks ühtegi kohustust, ühtegi päevast päeva korduvat tegevust, vastutust. Minusugune ei saaks siis vist küll hakkama. Nagu Alliksaargi on öelnud - raske on vabadust kanda. Mitte et ma oleks nagu see Juuli või Maali, kumb ta oli seal Sügises, kes ütles et "mulle meeldib kõik mida mind tegema pannakse". Aga mina ei kadesta neid vagabunde, kel hommikul ärgates pole õrna aimu kus nad õhtul on... Mulle meeldib selline lihtne elu, mulle meeldib palju kodus olla, isegi hobid on mul sellised kodused, mulle meeldib teha üks tass teed ja lugeda ajakirja või netis midagi huvitavat vaadata...ja kududa ja õmmelda ja midagi head süüa... no täitsa igav elu ju... aga mulle meeldib, vähemalt praegu.
Kui aga hakata lähemalt vaatama, siis selles igapäevases tavalises, lihtsas elus on peidus nii palju mõtteid, mõtestamisi, pisikesi rõõme, pisikesi muresid. Kas nad on siis tühised? Tühised sellepärast et nad on pisikesed või sellepärast et nad tekivad näiteks samal ajal kui ma pesu triigin või süüa teen? Ei, aga õhtuks on ikka kõik meelest läinud ja on tekkinud tunne, et täna ei juhtunudki midagi erilist. On tunne et oli jälle üks täiesti tavaline päev minu lihtsast elust. Aga tegelikult mahtus tänasesse päeva lisaks rutiinsele söömisele, pesemisele, Maiu tissitamisele, mähkmevahetusele, kussutamisele, massaažile, mängimisele ka näiteks: avastus, et puud minu akna all on järsku absoluutselt raagus ja ma alles täna nägin seda, üks pisike heategu ühele teisele inimesele, telefonikõne ühelt sõbrannalt, kel oli heameel minu saadetus sms'i üle (sms sisu oli, et uus kudumisajakiri on kioskisse müügile tulnud), teise sõbranna blogi esmakordne lugemine, õnnetunne oma Maiu ja Andrese pärast, Maiu iseseisev pööramine kaks korda, ema külaskäik, postiljon tõi mulle minu tellitud Käbi Laretei raamatu (ja seal nägin ühte uut pilti oma palavalt armastatud Ingman Bergmanist, raamatut pole veel jõudnud lugeda kahjuks)... ei ole ju tühi päev kui ligemalt vaadata... ja sellepärast tulebki alati ligemalt vaadata, mitte kaugelt või üldiselt...
Aga Ingmarist ma kirjutan mõni teine kord. Ma tõesti armastan teda ja austan. Pikka iga talle.