Täna käisime Andrese kursavennal külas. See küllakutse oli minu jaoks üllatav, sest väljaarvatud too kord, kui selle kursavenna juures pratktiliselt kursuse kokkutulek oli pole me neil üldse külas käinud ega suhelnud. Nende laps on Maibritist kaks kuud noorem ja tundub, et see ongi meid lähendanud, vähemalt oleme ühes klubis :) Ja nagu noortele emadele kombeks rääkisime ainult lastest, nii et üks teine paar, kes ka külas oli aga kellel last pole, istusid ja kuulasid:) Ok, tegelikult mehed rääkisid ikka ehituse juttu sest TTÜ ehitusteaduskond neid ju ühendab. Aga naistel ikka titejutt.
Nii tore on teiste samasuguste emadega rääkida - samad mured, samad rõõmud:) Ja tore on avastada uusi ja lahedaid inimesi. Me oleme Andresega nii viletsad küllakutsujad et hea kui teisedki aktiivsed on, muidu oleks puhta omaette :D
Rääkides Andrese kursusest, siis on nii hea vaadata, kuidas nad omavahel ka peale kooli lõpetamist suhtlevad. Ikka mõni aktiivne kutsub enda juurde külla või siis suhtlevad tööalaselt. Sest viimne kui üks töötab oma erialal edasi ja Eesti on ju nii väike.
Aga mina ole alati sattunud väga passiivsetesse kollektiividesse (va. töökaaslased:)). Ei tehtud meil suurt klassiõhtuid ega kursusepidusid ja peale koolide lõpetamist suhtlen ka ainult koolidest leitud sõbrannadega. Teiste klassi- või kursusekaaslaste tegemisest pole suurt aimu. Nii kahju! Huvitav oleks ju kokku saada ja nats teiste kohta kuulda... Aga näe endal ka seda aktiivsust pole, et võtaks kokku ja korraldaks ära.