Maibriti mohäärkampsun

 

Mõned nädalad tagasi kudusin varrastelt maha Maibriti mohäärkampsuni. Õigem oleks vist öelda õmblesin varrastelt maha, sest kudusin ülevalt alla ja soonikud lõpetasin lemmiku tubular cast-off võttega, kus varraste asemel kasutatakse sukanõela. 

Kuigi tegu on väga lihtsa raglaankampsuniga, kudusin selle siiski juhendi järgi, sest alati on ju asi detailides - kust algab V-kaelus, kui laiad on varrukad, kuidas varrukate ja kehaosa kahandused teha jne. 

Juhend pärineb taaskord Sandnes Garn ajakirjast DIY 2109 ja kampsuni nimi seal on Olive Jakke. 

Maibriti soov oli saada endale salveirohelist kampsunit ja juhuslikult just sellist tooni lõnga Woolyyarn lehel oligi. Nad müüvad Itaalia lõngatootjate jääke poolil ja kuni viimase ajani oli see minule teadaolevalt kõige soodsam koht, kust kvaliteetset mohääri-siidi lõnga osta. Paraku on ka nemad oma hindu tõstnud ja ka selle salveirohelise lõnga kvaliteet polnud parim (mitmes kohas oli siidiniidi pussakaid). Siiski on see soodsam valik, kui näiteks Knitting for Olive, kus on muidugi äärmiselt hõrgud toonid saadaval. 

Kudusin kampsuni kahekordsest mohääri-siidi lõngast (selline tavapärane 70% mohääri, 30% siidi koostis, 25 g/225 m) 3 mm varrastega. Arvestades minu kudumistihedust ja Maibriti soovi lohvaka kampsuni järele, valisin kolmanda suuruse. Mulle meeldis selle juhendi puhul, kuidas keha allosas ja varrukaotstes olid kahandused tehtud. Samuti oli "lohvakust" just parasjagu ja proportsioonid paigas. Tore on kududa, kui keegi on mõtlemise juba ära teinud :) Ise asju välja mõelda on ka tore, aga see on nagu eraldi tegevus, mida alati ei taha siis teha, kui kudumisisu peale tuleb :))

Hoiatasin Maibritti küll, et selle kampsuniga läheb aega, sest vardad ju nii peenikesed, aga tegelikult läks asi ludinal ja Maibrit on saanud kampsuniga juba mitu nädalat käia. 

Kui ma koon või õmblen midagi ja ütlen oma emale, et näe, tuli nii ilus välja, nagu oleks poest ostnud, siis ema alati hurjutab mind, et omatehtud asi ei saa iialgi masstootmises valminust kehvem olla ja sellised võrdlused kohe kuidagi ei sobi ehk et omatehtu on alati parem. Siiski on see minu jaoks võit, kui valminud ese on midagi sellist, mida ma poest hea meelega ostaksin. Boonuseks on alati parem materjal ja siis teatav uhkus omatehtud asja kandmisel. Nii võtan komplimendina ka seda, kui lapse sõbranna ütleb, et "kust sa said" ja "see oleks nagu Zarast ostetud" :) Minu hea laps toob komplimendid alati minuni :)

Fotod on küll mõned nädalad tagasi tehtud, aga tundub, et aeda veel niipea asja ei ole, nii et kudumine saab jätkuda :) Kuigi see taimede pikeerimine ja poputamine võtab oma aja. Aga puuvillane lõng on mul nüüd tellitud ja proovin ühe suvisema asja ikka ka valmis saada.  

Marseille kampsun, Skipper müts ja viigipüksid

Ausalt öeldes pean end üsna palju sundima, et seda blogipostitust teha, sest süda on raske ja mõtted on peamiselt Ukraina juures. Raske on uudistest eemale hoida ja tegelikult ei tahagi. Ei tahagi teha nägu, et elu läheb edasi nagu ikka, sest ei lähe ju. Aga väikest pausi rindeuudistele on ka vaja ja võibolla mu jutuke kudumisest ja õmblemisest seda kellelegi pakub. 

Kampsun

Selle PetiteKnit'i Marseille kampsuni sain valmis juba eelmise aasta lõpus. Mul oli kohe vajadus sellise triibulise kampsuni järele, mis sobiks valgete teksade ja musta mantliga. PetiteKnit'il oli kohe selline pakkuda, kuigi tema juhendeid sirvides tahaks kõiki ja kohe kududa. 

Lõngadeks olid Yarn Undyed Sustainable Merino DK (kreemikas) ja Garn Studio Double Sunday (tumesinine, toon Sailor in the Dark). Ma arvan, et kudusin varrastega 3,5mm, aga päris kindel enam ei ole. Igal juhul on mul kirjas, et kudusin kolmanda suuruse, sest minu kude oli natuke tihedam, kui juhendis ette nähtud ja soovisin kindlalt sellist lohvakat kampsunit. 

Kõik mahakudumised tegin ikka tubular bind off tehnikas, allääre oma sain lausa kaks korda teha, sest otsustasin kampsuni natuke lühemaks teha, kui esialgu kudusin. Varrukatega oli vist sama asi. 

Kampsuni konstruktsioon on selline, et kõigepealt lood heegelketile kogu selja silmused ning siis, kasutades lühikesi ridu, vormitakse õlajoone kalle ja siis kootakse seljatükk käeaugu ulatuses sirgelt edasi. Siis võetakse heegelkett lahti ja saadud lahtised silmused korjatakse vardale ning vormitakse ka esitkükkide õlajoon lühikeste ridadega. Sellisel juhul õlale üldse mingit õmblust ega stabiilsust lisavat silmuste loomise äärt ei jää ja selline asi mulle õige ei tundu. Seega lõin seljatüki silmused mitte heegelketile vaid tavapäraselt, et natukenegi stabiilsust õlajoonele lisada. Muidu veniks kampsun õlajoonelt ikka väga ära. 

Kampsun hakkas topitama kohe peale esimest korda ja mitte selliste suurte toppidena, vaid ühtlase topikihina. Üsna varsti pidin topieemaldajaga ta puhtaks tegema ja peale seda pole väga topitanud. Näeb välja jälle nagu uus. Olen aru saanud, et topitamine on ülipeentest kiududest tehtud lõnga paratamatus. Igal juhul on kampsun väga-väga pehme ja kohe kutsub kandma. Olen temaga väga rahul!

Müts

Mütsi juhend on Sandnes Garn ajakirjast nr 2111 Double Sunday. Algul vaatasin, et selline 1x1 sooniku toru, mis on pealaelt kokku võetud, aga tegelikult oli tegemist hoopis kavalama juhendiga. (NB! minu eksemplaris oli inglisekeelses juhendis viga ja igaks juhuks ütlen, et tuleb vaadata saksakeelset, mis on arusaadav ka siis, kui saksakeelt ei oska, nagu mina, aga võibolla see on uba uutes trükkides parandatud). Kõik mis näha, on poolpatendis. Aru ma ei saa, miks kõik väljamaa väljaanded tahavad poolpatenti (Fisherman rib) kududa nii, et nad ei tee mitte patendisilmust vaid selle asemel koovad eelmise rea silmusesse. Võibolla seal pisike väljanägemise vahe tekib, aga selline kudumine on nii palju aeglasem, sest alumise rea silmusesse rihtimine ei ole üldse nii kiire kui lõngakeeruga silmuse vardale libistamine. Ühesõnaga mina tegin ikka patendisilmusega. Siis see osa, mis on ärapööratava ääre sees, on kootud 1x1 soonikuna. Ja murdejooned on kootud nii, et ainult pooled silmused kootakse ja pooled tõstetakse üle lõng töö taga. See tekitab sellise randi, mis ise tahab pöörata - sellist pole ma varem teinud. Ja kokkuvõtted olid tavapärased.

Ilus müts tuli, aga oleks võinud pisut kitsam olla. Siiski, silmile ei vaju ja kannan rõõmuga. Lõng oli seesama, mis triibulise kampsuni triipudel - Sandnes Garn'i Double Sunday toonis Sailor in the Dark. See on selline väga ilus mustjas tumesinine. Ja see müts sobib väga hästi minu eelmise postituse salliga. 

Püksid

Pükste lõige on pärit Burda 9/2020 mod 121. Ajakirja pilti vaadates mul küll nende pükste õmblemise isu peale ei tulnud, aga kui nägin Instagrammis @coolstitches postitust nendest, siis kohe tahtsin teha :)

Kangaks on villane topeltkrepp, mille õnneliku juhuse läbi leidsin Abakhani tavalisest kostüümikanga korvist. Õnneks mu käsi tunneb villase ära ja see topeltkrepp on mul hingel juba aastaid, alates sellest, kui Riia kangapoodides seda nägin. Kui seda rullist osta, siis on hind selline, et võib juubelikingiks küsida. Ja nii uskumatu kui see ka pole, juhtus mul seda imet, et hinnalist kangast üsna madala hinnaga korvist leian,  kohe kaks korda. Vahele jäi mõni kuu. 

Ega see mingi õige püksikangas muidugi ei ole. Esiteks on ta väga raske ja üsna paks ja lisaks ei soosi ta ka viike. Aga mul paremat kangast kodus ka polnud ja mõtlesin siis katsetada sellega. Sest mul oli plaan need oma sünnipäevaõhtusöögiks valmis saada. Tavaliselt õmblen ma tähtpäevadeks ikka kleite, aga kuna mu sünnipäev on südatalvel ja seekord olid ka külmakraadid vastavad, siis paksud villased püksid olid ideaalsed. 

Kui jätta kõrvale see, et püksid üsna rasked on, olen nendega rahul. Lõige istus hästi ja ainuke asi, mis muutsin, oli sääre laius, mida tegin natuke kitsamaks. Pikkuse kohta ei mäletagi, tavaliselt lõikan alati pikemad, et siis saab kõiki variante hiljem teha. Mul niisuguse siluetiga pükse polegi olnud, aga põnev on uusi asju proovida. 

Ja lõpuks veel see, et panin oma instagrammi salvestatud stooride alla mõned Ukraina disainerite juhendite viited. Valisin välja oma lemmikud. Ravelry laseb disaineri kodumaa järgi juhendeid valida. Ostsin ise ja kutsun üles ka teid Ukraina naiste juhendeid ostma. See ei oleks siis mingi "abi" vaid töötasu. Isegi kui te ei plaani neid kohe kuduma-heegeldama hakata. Mõtlen, et nii saame oma kudumullis toetust näidata. Ja tegelikult leidsin ma selliseid juhendeid, mis on väga-väga ilusad (ja ülekohtuselt tähelepanuta jäänud) ja tahaks kohe kuduma hakata. Eriti tegi rõõmu see, et juhendis oli antud õpetus "lääne stiilis kudujale" ja "ida stiilis kudujale". Mina nimelt teen pahempidist silmust "ida stiilis" ja see tähendab, et silmus jääb vardale teistpidi. Aga nii mind ema-õde-vanaema kuduma õpetasid ja minu meelest on see palju mugavam. Mäletan, et kui keerulisemad asjad ette tulid, näiteks nagu kokkuvõtmised või mustrid, siis ema ütles lihtsalt, et vaata, et õigetpidi kaldu jääb ja kõik. Kõik oli väga loogiline ja mingites kudumisvõtetest me ei rääkinud. Aga  olen tähele pannud, et sellist kudumisviisi peetakse "valeks" ja olen isegi FB-s sellepärast vaidlema asunud :))))) Ühesõnaga nii tore on lugeda idapoolsemate disainerite juhendeid ja saada valideeritud :) Tegelikult olen ma juba šoti disaineri Ysolda poolt ammu valideeritud :) Ja oma lapse õpetasin ka samamoodi kuduma, sest see on meie pere traditsioon. 

 

Meandering sall ja kleidisaaga

Kudumismaailma rock star Stephen West korraldab igal aastal oktoobrikuus salakudumise (aka MKAL ehk mystery knit along) ja sel sügisel otsustasin millegipärast sellest osa võtta. Sest nii väga põnev on niimoodi kududa ja pealegi on tore seda teistega samaaegselt teha ja vaadata, mis teistel varraste alt välja tuleb. Mul olid kõik lõngad kapist võtta ja kuin neid seal sobitasin, siis sain oma arvates täitsa ilusa kombinatsiooni kokku.

Siiski, kui MKAli kuduma hakkasin, sain aru, et minu lõngad ja see muster annavad kokku tulemuse, mis meenutab seitsmekümnendate diivanipatju. Mida vihje edasi, seda uljamaks need mustrid seal läksid, nii et ühel hektel sain aru, et asi tuleb üles harutada. Ei ole mõtet ilusaid lõngu raisata millelegi, millega ma niikuinii ei käiks. Niisiis harutasin kõik üles, aga suur isu mõnda Stephen Westi mustrit kududa oli alles (sest ta on nii lahe inimene ja tal on toredaid salle küll). 

Valisin siis tema Meandering mustri ja kaks lõnga harutatud sallist, lisasin veel mohääri ka ja hakkasin kahevärvilist patentkudet kütma. Ma polnudki varem kahe värviga patentkudet teinud, aga see hakkas mulle kohe väga meeldima.  Lõngadeks olid siis: heledam lõng on 2018 aastal Pariisi reisilt, La Bien Aimee poest (mida füüsilisel kujul enam ei olegi) ostetud suveniirlõng Merino Singles (San tokki) ja lisaks on juures Rowan Kidsilk Haze (674, lillakaspruun). Tume lõng on Hedgehoge Fibers Skinny Singles (Graphite) ja must mohäär.

Seda La Bien Aimee lõnga oli mul kaks tokki, aga tumedat üks. Ja paraku sai üks tokk otsa natuke enne salli lõppu. Pruuni lõngaga polnud muud kui teine tokk ka ära kerida, aga tumedat ei olnud isegi lõngavärvija oma kodulehel parasjagu olemas. Kuna mul oli kodus sarnast ühekordset ja sama metraažiga valget lõnga, siis värvisin ise lõnga juurde. Endalegi üllatuseks õnnestus mul värvida peaaegu identne mustjas-tumesinine toon, nii et kui mohääriga koos kududa, siis vahet originaaliga peaaegu ei paista. 

Kui patentkoes kudumit pesta ja venitada, siis tranformatsioon on sama muljetavaltdav kui rööviku muutumine liblikaks. Esialgne kohev ja pontsakas kudum kasvab mõõtmetes kaks korda ja muutub õhukeseks ja lendlevaks. 

Kudusin salli väiksema versiooni, ometigi tuli seegi üsna suur. Ainuke muudatus, mis tegin, oli see, et kui kudusin salli silmuseid maha I-cord tehnikas, mis siis tekitab sellise ilusa kolmest silmusest koosneva "nööri" salli äärde (see oli mustris kirjas), kudusin iga viienda nööri rea tühjana, ehk ei kudunud kolmandat silmust kokku salli silmusega. Seda põhjusel, et nägin paljudelt valmistööde fotodelt, et salli serv tõmbas ja neid ilsaid tipukesi ei moodustunud. Kui uuesti kooksin, siis teeksin neid tühje ridu isegi tihedamalt, sest serva tuli ikkagi korralikult sikutada, et tipud välja joonistuksid. 

Väga mõnus suur ja pehme ja soe sall tuli. Kui väike "aga" asja juures on, siis see lõng, mille ma ise värvisin ja mis koosneb pooleks meeriinost ja mohäärist, ajab natuke karvu. Nii et vahel satub mõni karv suhu aga mitte nii sageli, et ülemäära segav oleks. Järelejäänud lõngast tuleb ilmselt sokid kududa, siis on suu ja silmadega piisav distants. 

Siis veel kleidijuttu, mis on jätkuks eelmises postituses näidatud ruudulisele kleidile. Mainisin, et kleit tõmbab taha ja surub kõri peale. Paraku ma seda viga parandada ei suutnudki. Proovisin teha kaelaauku suuremaks, aga seda rohkem ta taha tõmbas. Proovisin panna raskuse õmbluse külge, see isegi aitas, aga väga imelik on, kui midagi rasket vastu kõhtu kolksub. Proovisin ka esitüki õlaosa pikemaks teha, aga see ka ei aidanud. Kogu asi ei andnud mulle ikka rahu ja tahtsin välja selgitada, et kas küsimus on Florence kleidi ülemise osa konstruktsiooniveas või on ikkagi asi selles, et tagumisel poolel on kangast rohkem ja see tõmbab oma raskusega kleiti taha.

Otsustasin kasutada Named Clothingu Inari Tee kleidi ülemist osa, sest selle järgi olen varem õmmelnud ja istus hästi. Võtsin seekord küll nr 38 suuruse (tavalise 36 asemel) et oleks natuke lohvakam, nagu originaal Florence ja joonistasin talle samasuguse asümmeerilise allääre. 

Paraku ka see tõmbas taha. Mis lasi järeldada, et tegu on siiski sellega, et raskem tagaosa üritab kergemat esiosa taskaalu tõmmata. Küsisin isegi Andrese käest nõu ja tema arvas, et see hüpotees on igati kooskõlas füüsika reeglitega. 

Õnneks oli mul seda kangast kohe palju, sest kui suvel Abakhanis selle leidsin, tõin kõik koju :))) Ei juhtu just tihti, et Abakhanist nii ilusat värvi ja nii paraja kaaluga linast leiab. See oli laiusega üle 2 meetri, seega on sellest ilmselt kas voodipesu või kardinaid tehtud. Õnneks oskasin ette kujutada, milline see kangas jääb peale pesu, sest poes oli ta apreteeritud kujul ja seega üsna kange.

Harutasin siis jälle kleidi lahti (õnneks olin targu overlokitamata jätnud) ja lõikasin taaskord Inari Tee lõike järgi, kuid seekord tasase alläärega uue kehaosa. Varrukaid sain uuesti kasutada. Tegin taha nööbikinnise ja kui kehaosa ilma allosata selga proovisin, siis isegi see tahtis natuke taha tõmmata, sest need topelt pööratud nööbiliistud, nööbid ja liimiriie andsid juba nii palju raskust juurde. Seetõttu panin seekord laiema poolega seelikuosa ettepoole (originaallõikel oli tagumine pool rohkem kroogitud kui esimene) et asja tasakaalustada. 

Ja nüüd lõpuks sain siis sellise kleidi, mis mind puua ei taha. 

Sain kindlasti hea õppetunni ja edaspidi hoidun sellistest lõigetest. Minu suure õmblemiskogemusega ema ütleb küll, et see ei ole eriti loogiline ja et selliseid asümmeerilisi asju on ennegi tehtud, aga võibolla siis just selline lai telk, mis ainult õlgadele toetub ja rohkem kehalt tuge ei saa, tahab hakata oma raskuskeset paika sättima. Või on asi minu kehas. Ei tea ja rohkem ma ei viitsi selle teemaga tegeleda ka. Sest olen emaga vist juba mitu tundi telefoni teel arutanud, et mida teha ja siis muidugi kokku kolm kleiti õmmelnud.

Selle ruudulise kleidi osas on plaan selline, et õmblen talle uue ülemise osa. Tellisin kangast juurde ja ei mõtle postikulule :D Sest see ruuduline kleit mulle ikka väga meeldib. Kahjuks pean kõige ilusama osa ära lammutama, aga noh, ma ise niikuinii ju seljataha ei näe :)

Ma ei tea, kas see on nüüd blogipausi pärast või asi vanuses :) aga tundub, et mul juttu muudkui jätkub ja postitus aga venib. Seega ma kirjutan ülejäänud asjadest järgmisel korral. Mitte et ma iga nädal uue kampsuni jõuaks teha, aga need asjad, mis hiljuti valmis on saanud ja mille tegemine mul veel meeles on, panen ikka siia üles ka. 

Ja see kasvuhoone, kus me pilti teeme, eriti selle vundament, on Andrese käsitöö. Aga ilmselt teen suvel sellest paremad pildid, siis kui kasvuhoone seest roheline on. Igal juhul oli hea koht, kus tuul ei puhunud ja lörts kaela ei sadanud aga valgust ikka natuke oli. 

 

Tere üle pika aja :)

 

Mõtlesin, et proovin jälle blogimist. Kõik on meelest läinud - kui suured fotod tuli teha, mis järjekorras laadida, et õiges järjekorras blogisse tuleks jne. Ja kus inimesed üldse teada saavad, et uus blogipostitus on ilmunud? Ma ise kasutasin kunagi Feedlyt nagu ma nüüd kasutan Instagrammi - et muudkui skrollid ja vaatad mis uut maailmas juhtunud on, aga nüüd tuli mul tükk aega meenudada, et mis selle Feedly nimi oligi :)

Need kolm ja pool aastat, mis viimasest postitusest möödas on, olen ikka usinalt õmmelnud ja kudunud, aga fotodele pole eriti midagi jõudnud. Vahel Instagrammi jaoks ikka olen pilte teinud ka, aga Instagram nagu väga ei motiveeri seda hirmus tüütut asja, milleks on fotosessioon, ette võtma. See poseerimise värk mulle kohe üldse ei meeldi:) Aga proovin siis end ikka jälle kokku võtta ja oma enesekriitikat natuke maha suruda :) Sest mulle meeldib väga vaadata, et mida teised on teinud ja eks siis tuleb ise ka natuke panustada.

Täna kirjutan siis kahest kõige viimasest asjast, mis valmis on saanud. Pilte tegime Andresega rohkematest asjadest, nii et vähemalt üks postitus on veel fotodega kaetud. 

Merchant&Mills Florence kleit

Mul oli vaja Merchant & Millsist tellida üks kanganäidis meie diivani katte jaoks ja muidugi ei saa nii kaugelt ainult ühte näidist tellida. Nii ma siis tellisin ikka paar kangast ja lõiget ka. See kangas, Ava Check, on olnud mul hinge peal juba tükk aega. See nii hästi sobib mu garderoobi ja on peaaegu nagu must kleit (mis on alati väga universaalne) aga siiski natuke huvitavam. Nüüd siis otsustasin natuke priisata ja selle endale tellida. Tellisin 2 m, nagu ma tavaliselt kleidi jaoks tellin, kui ei tea täpselt millist kleiti teha. Tellisin ka M&M Florence kleidilõike, mida ei plaaninudki esialgu sellest kangast teha, aga siis vaatasin, et selle annab 2 m välja pigistada küll (kuigi pidin lappima, lõige nõuab 2,5 m kangast). 

Õmblemine läks väga sujuvalt, mulaaž istus ilusti ja parandusi ei pidanud tegema. Kaks asja, mida tegin teisiti - lisasin taskud (kahjuks suts liiga kõrgele) ja kaelaaugu kantisin lõikekohase kandiga mitte diagonaalkandiga, nagu juhendis soovitati (selline jääb minul alati natuke turritama). 

Voodrit otsustasin seeliku osale mitte panna, sest tahan kleiti kanda ka suvel ja mulle ei meeldi viskoosvoodri tunne vastu ihu (kui just pole vältimatu). Mõtlen et talvisel ajal sukkpükstega kandes panen lihtsalt eraldi voodriseeliku kleidi alla või siis õmblen omale "kombinee" :)  

Kuni pildistamiseni arvasin, et tegu on maailma kõige mugavama kleidiga, aga selgus, et see kleit tahab mul natuke tahapoole tõmmata ja kuna kaelaauk on üsna väike, siis surub see ühel hetkel kõri peale. Mõtlen, et kannan paar korda ja vaatan, et kas pean tihti seda ettepoole siktamist tegema ja kas see tüütab ära. Kui jah, siis proovin panna kleidi esiosa alläärde natuke raskust, sest ma ise arvan, et ta tõmbab, kuna tagumine satsiosa on laiem ja seega ka raskem. Kui see ei aita, siis teen kaelaaugu suuremaks, kuigi mulle praegune just meeldib.  Alati peab ikka mingi "aga" asjal olema..... Aga visuaalselt meeldib kleit mulle väga ja kuna selle õmblemine läks nii sujuvalt, siis tuli mul jälle natuke seda päris õmblmise isu tagasi. No et nii kui hommikul üles tõused ja natuke toibud, et mis kell ja mis päev, ja siis tuleb järsku meelde, et üks tore õmblemise asi on pooleli ja siis kohe rõõmuga ja kiiruga hüppad voodist välja et saaks aga rutem jälle õmblema :) Seda tunnet pole ammu olnud enam.

Sandnes kampsun

Umbes aasta tagasi avastasin, et selline vana Norra lõngafirma nagu Sandnes, teeb täitsa ägedaid kudumisjuhendeid ja ülimalt esteetilisi mustrivihikuid. Sellised lihtsad, kantavad ja samas rütmis sellega, mis parasjagu moes on. 

Sandnesi lõngu ja ajakirju minu meelest Eestis ei müüda, nii et mina tellin neid Titityy poest Jyväskyläs. Väga hea teenindusega pood. Nad saadavad DHL-ga ja ükskord olid mul lõngad 36 tundi pärast tellimist siin Noaroosis ukse taha.  Neti teel lõngade tellimine ei ole muidugi ideaalne variant, aga elades maal pean ma niikuinii enamik asju neti teel tellima.  Odav lõbu see ka pole, aga olen nüüdseks aru saanud, et kui ma koon midagi lõngast, mille ma pean endale ilusaks ja pehmeks mõtlema, siis jääb see kampsun mul lõpuks ikka kappi seisma. Ehk et lõng peab olema pehme, värvitoon selline, mis mu garderoobi sobib ja ta võiks ka olla võimalikult eetiliselt toodetud ning ka vastupidav. Mul on üks kampsun, mida juba komandat korda selga pannes nägin välja nagu pulstunud kodutu koer. Nagu mu ema ikka ütleb: ma pole nii rikas, et osta odavaid asju. Ja lõngaga on minu meelest küll nii, et odav hind ei tõota head kvaliteeti (on muidugi ka erandeid). Jah, võiks ju kududa maavillasest, aga minu jaoks on see liiga kare. 

Kudusin siis Sandnesi ajakirjast nr 2111/Double Sunday kampsuni Haley. Kasutasin soovitatud lõngu: Double Sunday (100% meriino ja non-superwash) ja mohäär (minul oli poolil olev mohäär). Vardad 5 mm. Juhend oli paras arvamismäng ja absoluutselt toimetamata. Numbrid klappisid küll kenasti, aga viis, kuidas midagi seletatakse on väga segane. Üldiselt oskan ma nii kududa kui õmmelda ilma juhendita ka, aga sellist konstruktsiooni, nagu sellel kampsunil, pole ma varem kasutanud. Selleks, et saada kaldu õlajoont, tehakse kõik kasvatused (kootakse ülevalt alla) tagatükil, nii edasi- kui ka tagasireal (tulemuseks selline trapets), hiljem korjatakse esitüki joks silmused õla pealt üles ja kootakse sirgelt edasi, kuni vaja kaelauku kujundada. Seda meetodit kutsutakse English tailoring ja kasutatakse palju "poekampsunite" puhul. Siiski tekkis mul küsimus, et kui palju esitükki kududa,  kuna õlg ei ole ju õige koha peal, seega tuleb esitükk pikem kududa kui tagatükk, enne kui kõik keha kudumiseks ühele vardale võtta. Samas on mustrikord ka päris suur, see peab ka ju klappima. Ütleme, et ehku peale kõik klappiski, aga juhendi selgitused oleks võinud kindlasti selle koha peal paremad olla. 

Olen selel kampsuniga väga rahul. Peale pesemist läks ta mõnusalt pehmeks ka. Tegelikult pesin kehaosa enne varrukate kudumist ära, et näha, kui palju venib ja teada saada, kui pikad varrukad kududa. Paraku peale varrukatega kampsuni pesemist olid varrukad ikka liiga pikad ja tuli natuke harutada. Mul on tavaliselt alati nii, et peale pesemist varrukad venivad. 

Kõik soonikud lõpetasin "tubular bind off" tehnikas, mis mulle väga-väga meeldima on hakanud. Enne seda teen alati kaks rida topeltkude, siis jääb äär eriti ilus ja ümar. Võtab aega küll, aga tulemus on seda väärt ja ega kiiret ju pole ka.

Ongi ületatud see imelik kolm ja pool aastat mitteblogimist :) Roostes tunne on küll. Tahaks ikka nüüd järgmise postituse kiiremini teha. Õnneks läheb varsti ka valgemaks ja soojemaks ja saab õues paremini pilti teha. 

Kui õmblemise mojo tuleb tagasi

Viimasel ajal olen ma nii palju (enda kohta) õmmelnud, et raske on blogis vastavat tempot hoida :)

Sest peale pikka õmblemispausi tuli mul lõpuks jälle õmblemisisu tagasi. Talvel tegin küll ühe kleidi, aga erilist õmblemisrõõmu ma ei tundnud. Kuna mul on aga varemgi selliseid perioode olnud, kus ma üldse õmmelda ei taha, siis teadsin, et ühel hetkel tuleb õmblemisrõõm jälle tagasi.

Kui aga kõik algusest peale ära rääkida, siis ma pean ikkagi kudumisest alustama. Kudusin eelmisel suvel endale kampsuni ja kuna see Maibritilegi hästi passis, siis hakkasin temale samasugust kuduma, lõngaks võtsin Katia Revive, mis on taaskasutatud materjalidest tehtud. Aga tuli sügis ja teised tööd ja kampsun jäi ootele, kuni ma ta sel kevadel ära lõpetasin. Passeosa tuli natuke liiga sügav, muidu enam-vähem ja sobib kleidi peal kandmiseks, mida oligi vaja.

Õmblemist alustasin Maibriti kleidiga, sest tema kasvab nii kiiresti, et kleidid kärisevad :)
Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, kui ema ütles, et ma ei peagi Burdast enam lastelõikeid vaatama, et täiskasvanute omade järgi saab nüüd mulle ka teha. See oli nii äge mu meelest. Ja nüüd tegin Maibritile ka esimese täiskasvanu lõike järgi kleidi!

Kõigepealt hakkasime kangast valima. Peale seda, kui olime kogu kleidiriide tagavara üle vaadanud ja tõdenud, et ei Maibritile sealt ükski kangas ei meeldi, pakkusin talle seda Atelier Brunette Moonstone kangast (netipoest). Mul endale on ostetud see tumerohelisel põhjal, aga Maibritile meeldis roosa. Mõtlesin, et parem teen talle sellise kleidi, mis talle endale väga meeldib, kui et üritan talle mõnda oma kapi kangast "maha müüa". Nii et andsin tellimuse sisse ja lisasin korvi ka ühe teise sama firma kanga endale, millest tuleb juttu allpool. Sest tegelikult ei meeldinud mulle oma tagavaradest ka enam pea ükski kleidikangas, mistõttu saatsin need Uuskasutuskeskusesse. Ma olen aru saanud, et neid kangaid, mis enam ei inspireeri, ei ole mõtet kapis hoida ega neist nö sunniviisiliselt õmmelda, sest muidu raiskad kapipinda või siis väärtuslikku õmblemisaega ja riidekapi ruumi, aga selga pole ikka midagi panna. Muidugi on kahju, aga maitse muutub ja kellelegi ikka mu kangad meeldivad :)

Lõike poolest meeldis talle Closet Case Patternsi "Kalle Shirtdress". Mul oli see lõige juba enda jaoks ostetud, nii et see läks ladusalt. Kuna see on väga populaarne kleit, siis oli Instagramis hulgaliselt ilusaid näiteid, nii et oli lihtne valida.
Kuna Maibriti mõõdud täielikult lõike kõige väiksema suurusega ei klappinud, siis tegin prooviõmblemise pluusi näol. Kangast krae ega katteriide jaoks ei jätkunud :) Aga lõige oli kenasti paras.

Ostsin kangast 1,3 meetrit, oma arust jube palju, aga üle jäi ainult üks väike kribal ja väljalõikamine oli paras tetris! Aga passe on ju topelt, lisaks krae, nööbiliist, mansetid. Ma lõiketootjate soovituste järgi kangast tavaliselt ei osta, sest mulle see lõiketetris täitsa meeldib :) See on nagu omaette väljakutse, et mida ühest kangast välja pigistada annab :) Aga peamiselt muidugi ei taha ma raha jääkide peale kulutada.

See Closet Case Patterns firma ehk siis Heather Lou, kes firma taga on, mulle väga-väga meeldib. Tema juhendid on väga põhjalikud, ta teeb igasugu kasulikke blogipostitusi, tutoriale, sewalonge jne. Ja kuigi ma nuputaks ka ise välja, et kuidas ja mis järjekorras asju õmmelda, sest nii ma ju olen ema poolt välja õpetatud, on ikka jube mõnus õmmelda vahel nii, et lihtsalt õmbled ja ei pea mõtlema, keegi on juba sinu eest ära mõelnud :)
Õmblemise taustaks olen ma viimasel ajal kuulanud podcasti nimega Love To Sew. Ma olen seda kuulates küll nutnud (üks kord), küll naernud (väga palju), aga enamasti tundnud seda tohtult mõnusat äratundmisrõõmu, kui inimesed oskavad kõiki sinu õmblemistundeid sõnadesse panna. Seda podcasti juhivad kaks naist, kes on lihtsalt nii lahedad ja nad intervjueerivad tihti kõiki neid toredaid inimesi, kes inglisekeelses õmblemismaailmas tuntud on. Ja vahel, kui mõne külalise nimi mulle midagi ei ütle või kui teema algul külmaks jätab, ei ole ma siiani veel üheski episoodis pettunud. Selle sama Closet Case Patternsi omanikuga on podcast siin.

Koos Maibriti kleidiriidega tellsin ka endale kleidiriide. Siin tuleb mängu see tagurpidi loogika, et kuna postilulu on suur, siis on parem osta rohkem ja maksta kokkuvõttes rohkem :D

Aga see Atelier Brunette Stardust  kangas on mul südamel alates sellest, kui ta välja tuli. Nüüd on lisandunud veel roosa ja valge ja ohh.... tahaks kõike :) Sest täpid peavad just õiged olema. Sellised kaootilised, nagu taevatähed, mitte korrapäraselt paigutatud.  Need täpid on peale tikitud (neil on Insta story all lausa video, kuidas neid täppe tikitakse)

Lõike osas ma nuputasin kaua ja lõpuks tegin oma stampkleidi. Kehaosa on Burda 10/2011 ilma esiosa õmblusteta, alumine kleidiosa on neljakandiline tükk kanga laiuses ja taskud lisaks.
Kui Andres mulle pildid ära tegi, siis nägin alles, et kaelaaugu katteriie piilub välja :) Selliseid asju ta ei näe, aga samas on ta väga tubli allääre märkija :)

Vahepeal ma õmblesin Sandrile ka püksid, aga unustasin neid pildistada lasta. Loodetavasti siis järgmisel korral.

Aga siis asusin omale jakki õmblema. Mul on tegelikult vaja just jakke, pükse ja pluuse teha, aga millegipärast tahan ma muudkui kleite õmmelda. 

 Kõige rohkem oleks mul vaja jakki, mida kleidiga kanda ja seda õiget tegumoodi pole ma veel leidnud, aga nüüd tegin ühe pükstega kantava jaki. Kanga ostsin Kangastuudio allahindluselt, see on 100% puuvill, pealt must, seest pleegitamata valge.

Lõige on Republique du Chiffon Nicole, mille ma sain ükskord kauba peale. Seal on ta tepitud jakina, mis mulle ka meeldib, aga see kangas on kenam teppimata, sest ta on nii  paks. Tegin ühe numbri väiksema, kui ma mõõtude poolest olen ja tuli selline väga paras.

Kõige rohkem meeldib mulle aga jaki pahem pool. Otsustasin kõik õmblusvarud kantida ja taskukoti kangaks võtsin ühe kribala, mille ma Pariisi kangapoest ostsin. Seda oligi pikkuses nii palju, et taskukotid tulid täpselt välja. Kinniseks õmblesin Karnaluksist ostetud trukid.

Siis otsustasin nö vajalike õmblemistega jätkata ja hakkasin pükse õmblema. Tundub, et ma olen nüüdseks piisavalt palju laiu kukekaid pükse Instagramis näinud, sest alles mõni aeg tagasi tundusid need mulle ikka nii imelikud, nüüd aga just need õiged :) Nii et otsustasin siis järgi proovida True Biase ülipopulaarse Lander Pants lõike. 

Tegin prooviõmblemise flanellist, et pidžaamapüksteks ju ikka sobib. Istus kohe täitsa hästi ja otsustasin siis õigest riidest õmmelda. Aga ei tea kas sellest, et kangas oli teistsugune või et mul polnud proovipükstel värvlit, minu õigest riidest (must stretš linane) püksid lotendasid tagant koledasti. Kui ma neid valesid kortse guugeldasin, arvasin lõpuks, et ma pean tegema oma lõikele sellise asja nagu lameda tagumiku paranduse :))) Seejärel tegin jälle ühe proovipüksi ja siis lõpuks need, mis pildil. Noh, ega nad nüüd lõputööks ei sobiks, aga kuna ma olin just kuulandu seda sama ülalnimetatud podcasti, kus Heather rääkis, et ärge laske täiuseihalusel oma õmblemisleeki kustutada, siis ma mõltesin, et pigutasin küll ja paremini ma enam ei oska. Ja kuna eestvaatega olen rahul ja taha ma ju ei näe, siis mulle sobib. Ma olen sellest uuest siluetist ise üsna elevil, aga lastele teeb see nalja, sest laiade pükstega käisin ma viimati ikka väga ammu.

Kangas on pärit Abakhanist, nööbid Karnaluksist.

Ja siis tegin veel ühed laiad püksid.

Selle kanga ostsin hiljuti Tartu mnt. Abakhanist. See oli seal odavate rullikangaste riiulis, peale oli kirjutatud 100% polüester. Aga kui ma teda katsusin, siis oli ta linane mis linane. Küsisin siis müüjatelt üle  ja nemad vaatasid ka, et asi kahtlane, sest polüester ju ei kortsu. Ja nii nagu mul on varasemaltki selle poe müüjatega superhäid kogemusi olnud, ei pidanud seegi kord pettuma. Müüja läks tagaruumidesse põlemiskatset tegema. Ja tuli tagasi teatega, et kõik põles kena leegiga tuhaks, plasiktompu ei jäänud ja andis mulle tuhkagi nuusutada :) Ägedad müüjad seal Tartu mnt Abakhanis ikka!

 Ja kuna see paks ja raske linane kangas (sest puuvill ta pole) oli 4.90, võtsin kohe 3 meetrit. Ja nüüd on mul pool veel üle :)

Lõike võtsin juuni 2018 Burdast, seal olid need püksid ühes tükis ülemise osaga ja kummiga. Mina tahtsin värvlit, nii et tegin taha sissevõtuvoldi ja ette taskud. Burda lõiked istuvad mulle üldiselt kõige paremini või on see sellest, et ma olen enamus asju just Burda lõligete järgi õmmelnud :)

Vahepeal on veel üsna mitu asja valmis saanud, aga kuna pilte veel pole, siis need jäävad järgmiseks korraks.